Kaitsealane teadus- ja arendustegevus on strateegiliselt oluline valdkond nii kaasaegse kaitseorganisatsiooni kui ka kogu riikliku julgeolekusektori edendamise seisukohast vaadates.
Üheski teadmistepõhises ühiskonnas ei saa sõjaliste võimete ajakohalise taseme säilitamist, kaitseväe organisatsiooni uuendamist, julgeolekuohtude ja -riskide mõistlikku pikaajalist juhtimist või tihedamat lõimumist NATO liikmesriikidega lahutada teaduslikku teadustegevusse tehtavatest investeeringutest ja teadustulemuste tõhusast rakendamisest. NATO on antud valdkonna tähtsusest vägagi teadlik, järjekindlalt soovitades oma liikmesriikidel eraldada vähemalt 2% oma kaitse-eelarvest teadus- ja arendustegevusele. Tänased valikud riikliku kaitsealase teadus- ja arendusstrateegiate määratlemisel mõjutavad Eesti julgeolekut ja kaitset ning tõsiseltvõetavust teiste NATO liikmesriikide silmis järgmise 10-20 aasta jooksul. RKK uuris selle valdkonna üldisi arengusuundi ja viisi, kuidas mõned väikesed NATO liikmesriigid – Taani, Norra ja Holland – mõtestavad ja käsitlevad kaitsealast teadus- ja arendustegevust. Nüüd on selle tulemusel valminud aruanne, mis loodetavasti pakub välja uusi ideid ja annab oma panuse Eestis rakendatava lähenemise eeliste ja puuduste arutellu.
