Milline on tegelik elu Tšetšeenias? Tõsiseltvõetavat infot Põhja-Kaukaasiast pole eriti palju. Anna Politkovskaja 2003. aasta kirjeldused Putini sõja õudustest maalisid sellest piirkonnast üsna masendava pildi. Jaanus Piirsalu blogis vahendatud esmamulje Groznõist veebruaris 2008 oli jällegi positiivne – ei märkigi sõjast, kõikjal uued majad, sile asfalt. Asne Seierstadi raamat “The Angel of Grozny” paigutub sellel positiivse-negatiivse Tšetšeenia-mulje teljel kuhugi keskele. Groznõi tundub elatav koht, aga mõned sealsed elutahud tekitavad kõhedust.
Milline on tegelik elu Tšetšeenias? Tõsiseltvõetavat infot Põhja-Kaukaasiast pole eriti palju. Anna Politkovskaja 2003. aasta kirjeldused Putini sõja õudustest maalisid sellest piirkonnast üsna masendava pildi. Jaanus Piirsalu blogis vahendatud esmamulje Groznõist veebruaris 2008 oli jällegi positiivne – ei märkigi sõjast, kõikjal uued majad, sile asfalt. Asne Seierstadi raamat “The Angel of Grozny” paigutub sellel positiivse-negatiivse Tšetšeenia-mulje teljel kuhugi keskele. Groznõi tundub elatav koht, aga mõned sealsed elutahud tekitavad kõhedust.
Tšetšeenia on kuulutatud terrorismivastase võitluse piirkonnaks ja välisajakirjanikud pääsevad sinna erilubadega. Seierstad käib aastatel 2006 ja 2007 Tšetšeenias kaks korda ilma eriloata, eraisikuna ja omal riisikol. Ta on end maskeerinud kohalikuks ja nii läheb tal korda näha Groznõi peidus poolt. Et Vene ja Kadõrovi salateenistused teadupoolest millegi ees tagasi ei põrka, on Seierstadi vaprus – või hulljulgus, kuidas võtta – tõesti muljetavaldav.
Raamatu tugevaks küljeks on info värskus – norrakeelne käsikiri sai kaante vahele oktoobris 2007, inglisekeelne tõlge ilmus märtsis 2008. Kui veidi norida, siis üksjagu kujundite ja kirjelduste nõtkusest läheb tõlkes kaotsi, seepärast soovitaks oskajaile norrakeelset originaalteksti.
Sündmuste värskusele annab huvitava mõõtme seik, kus Seierstad kirjeldab üht oma ametlikku visiiti Groznõisse 2007. aasta kevadel. Autor lendas Groznõisse intervjueerima president Ramzan Kadõrovit ja külastas ametliku programmi raames Tšetšeenia uut noorsooliikumist. See on Vene Naši sõsarorganisatsioon. Kohalik noorteliider tõdes autorile usalduslikult, et tegelikult tahaks ta sel hetkel hoopis koos oma sõpradega Moskvas Eesti saatkonna ees pronkskuju-vastasel meeleavaldusel mässata.
Seierstadi Tšetšeenia-kirjelduse suurimaks väärtuseks on rida väga õnnestunud olustikupilte lihtsatest Groznõi inimestest: lastest, noortest, nende mõtetest ja maailmavaadetest. Seierstad saab inimestega hästi kontakti ja talle usaldatakse rääkida olnust, toimuvast, argimuredest, unistustest.
Sellest, mida mõtlevad murdeealised noorukid ühes Groznõi lastekodus, koorub välja paar Lääne jaoks ehmatavat suundumust.
Esiteks levib Tšetšeenia lihtsate noorte hulgas äärmuslik islamiusk. “Tšetšeenia vajab šariaati,” tõdeb noor Adam fanaatiliselt.
Teiseks hoiatavaks trendiks on naiste rolli muutumine ühiskonnas järjest traditsioonilisemaks. Näiteks on president Kadõrov käskinud kõigil naistudengeil käia koolis kaetud peaga. Ehitusel töötav Abdul tunnistab autorile uhkelt, et päästmaks perekonna au tulistas ta surnuks oma õe, keda olid asunud saatma kuuldused lõtvadest elukommetest.
Loetust järeldub, et Põhja-Kaukaasia rahu on habras. Kadõrovi poolt juhitud hoogne Tšetšeenia ülesehitustöö on vaid klantspilt, mille all peitub vägivald, korruptsioon ja hiiliv islamiseerimine. Sõjas oma vanemad kaotanud noored on olnud tunnistajaks kõikmõeldavaile koledustele, lugenud pole nad palju ning reisinud samuti mitte. Paraku on just nemad Tšetšeenia tulevik.
