Kui välisminister Urmas Paet eelmisel nädalal oma kõnes Säleni julgeoleku konverentsil väitis, et Rootsi ja Soome “de facto” on NATO liikmed, siis sisuliselt on tema väide suures osas tõene. Mõlemad riigid ühinesid NATO rahupartnerlusprogrammiga 1990ndate aastate keskel.
28.01.2013, Martin Hurt
ERR
Kui välisminister Urmas Paet eelmisel nädalal oma kõnes Säleni julgeoleku konverentsil väitis, et Rootsi ja Soome “de facto” on NATO liikmed, siis sisuliselt on tema väide suures osas tõene. Mõlemad riigid ühinesid NATO rahupartnerlusprogrammiga 1990ndate aastate keskel.
Järk-järgult on riikide osalemine NATO poolt korraldatud õppustel kasvanud ja ei hõlma ammugi enam ainult lillelise alatooniga rahuvalveoperatsioone. 2011. aasta sügisel oli Rootsi valmis saatma 48 sõjalennukit õppusele, mille eesmärk oli kaitsta Norra territooriumi, kuid pakkumise poliitiline aspekt oli isegi NATO jaoks raskesti seeditav. 2012. aasta lõpu seisuga osales NATO poolt juhitud operatsioonis Afganistanis umbes 500 Rootsi ja 200 Soome kaitseväelast.
Ajalooliselt ei ole Rootsi koostöö NATO liikmesriikidega midagi uut. Külma sõja algusaastatest pärit ametliku poliitika kohaselt pidi Rootsi rahuajal seisma väljaspool sõjalisi liite ja sõjaajal olema neutraalne. Keskmine “svenson” vanuses 40-99 on siiani sügavalt veendunud, et Rootsil õnnestus kuni Berliini müüri langemiseni vältida järeleandmisi NATOle ja Nõukogude Liidule.
Kauaaegne julge oleku reporter Mikael Holmström kogus aga 30 aasta jooksul oma igapäevast tööd tehes nii palju materjale riigi mitteametlikust koostööst NATOga, et avaldas sellest 2011. aastal 650-leheküljelise raamatu.
Tuginedes intervjuudele endiste poliitikutega ja erusõjaväelastega ning Rootsi ja teiste riikide arhiivimaterjalidele kirjeldas Holmström oskuslikult, kuidas kuningriigi poliitiline juhtkond alates teisest maailmasõjast topeltmängu mängis. Avalikult hoiti riiki väljaspool sõjalisi liite, kuid varjatult tehti tihedat koostööd NATO liikmesriikidega.
Rootsi sotsiaaldemokraadid olid nimelt teinud omad järeldused Nõukogude Liidu 1930ndate aastate repressioonidest, kui ka mõõdukaid sotsialiste massiliselt hukati. Suures idanaabris nähti vaenlast, lääneriikidega tuli ühiseid väärtusi kaitsta. Tõsi küll, koostööd NATOga suudeti edukalt varjata oma rahva eest, kuid mitte Nõukogude Liidu spioonide eest.
Eriti tihe oli koostöö Norra, Taani, USA, Suurbritannia ja Saksamaa Liitvabariigiga. Sõjaolukorras pidi valitsus jagunema kaheks iseseisvalt otsustusvõimeliseks osaks, millest üks pidi paiknema ümber Suurbritanniasse, kus isegi renditi ruumid eksiilvalitsuse tarbeks. Kaitseväelasi määrati (sageli tagaselja) sõjaaja ametikohtadele NATO ja liikmesriikide staapidesse, kus nad sõjaajal pidanuks täitma sideohvitseri funktsiooni. Staabiohvitserid kohtusid mitu korda aastas oma NATO kolleegidega, et tutvustada neile operatiivplaane Rootsi kaitsmiseks Nõukogude Liidu vastu.
Põhja-Rootsi kaitse kavandamisel nähti ette NATO vägede paigutamist piirkondadesse, kus kuningriigi enda vägesid nappis. Pääste õppuste sildi all peeti lahinguõppusi ja korraldati isegi luureoperatsioone Nõukogude Liidu ja tema liitlaste vastu.
Niisiis on Rootsil olemas pikk kogemus reaalsest sõjalisest koostööst NATO liitlastega. Paraku on peale külma sõja lõppu (sarnaselt paljude teiste Euroopa riikidega) suunatud raha riigikaitsest muudesse eluvaldkondadesse. Venemaa on sõjaliselt oluliselt nõrgem kui endine Nõukogude Liit ja Balti riikidest on saanud NATO liikmed.
Kas Rootsi täna panustab riigikaitsesse? Pilk kuningriigi kaitseministeeriumi kodulehele kinnitab, et kaitsekulutuste tase on alates 1990ndast aastast kuni tänaseni vähenenud 2,6 protsendilt SKPst 1,2 protsendile. Suhteliselt tagasihoidlikult rahastatud sõjavägi on küll paberil kaasaegselt väljaõpetatud ja varustatud ning maailma eri paikadesse ümberpaigutatav, kuid vähese poliitilise tähelepanu tõttu ei ole vägi ikkagi suuteline oma ülesandeid täitma. Relvajõud on nimelt tõsiselt alakomplekteeritud ja peaks praeguste plaanide kohaselt olema reorganiseeritud alles 2019. aastal.
Möödunud aastal pälvisid Rootsi kaitseväe probleemid avalikkuse tähelepanu tavapärasest sagedamini. Kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson teatas mõni nädal tagasi avalikult, et Rootsi kaitsevägi on suuteline kaitsma piiratud territooriumi kestvusega kuni üks nädal ilma välisabita. Samuti avaldas Rootsi riigikontroll pool aastat tagasi aruande, mille kohaselt pool õhuväe lendav koosseisust ja suur osa mereväe laevadest ei liigu, sest napib väljaõpetatud personali.
Ometi otsustas Rootsi valitsus 17. jaanuaril 2013 suuresti majanduspoliitilistel kaalutlustel soetada 60 uue põlvkonna hävitajat JAS 39 E Gripen, ehkki kaitse-eelarves piisavaid vahendeid ei ole planeeritud.
Kas Rootsi kuulumine NATOsse oleks Eesti huvides? Kahtlemata. Isegi sõjaliselt suhteliselt nõrk riik, kes on avalikult meie liitlane, on parem kui sõjaliselt tugev alliansiväline riik, kellele ei saa lootma jääda. Küsimus ei ole eelkõige kaitsekulutuste tasemes või suutlikkuses panna välja 20, 40 või 80 lahingulennukit. Oluline on teada, et meie lähinaaber vajadusel aitab meid. Kasvõi läbi selle, et ta avab oma õhuruumi, territoriaalveed, lennuväljad ja sadamad liitlaste üksustele.
Ka see oli muide üks koostöövorm, milleks külma sõja ajal valmistuti.
