november 9, 2007

Ja korduvad ja korduvad Tbilisi tänavad…

Käimasolev kriis Georgias algas septembri lõpus, kui võimud arreteerisid kunagise kaitseministri Irakli Okruašvili, kes oli süüdistanud president Saakašvilit muuhulgas autoritaarsuses, korruptsioonis ja palgamõrva tellimises. On välistatud, et Okruašvili poleks osanud ette näha, mida taolised süüdistused kaasa toovad. Seega saab tegemist olla ainult ettekavatsetud provotseerimisega. Sündmus oli otsekui viimaseks pusletükiks pildis, mida ilmselt juba mõnda aega ette oli valmistatud. Nõrgad ja enamikus väikesearvulised opositsioonilised grupeeringud, mida seni ei ühendanud õieti midagi peale Saakašvili-vastasuse, said nii impulsi oma jõudude koondamiseks, kui ka teema, millega tähelepanu keskmesse pääseda.

Käimasolev kriis Georgias algas septembri lõpus, kui võimud arreteerisid kunagise kaitseministri Irakli Okruašvili, kes oli süüdistanud president Saakašvilit muuhulgas autoritaarsuses, korruptsioonis ja palgamõrva tellimises. On välistatud, et Okruašvili poleks osanud ette näha, mida taolised süüdistused kaasa toovad. Seega saab tegemist olla ainult ettekavatsetud provotseerimisega. Sündmus oli otsekui viimaseks pusletükiks pildis, mida ilmselt juba mõnda aega ette oli valmistatud. Nõrgad ja enamikus väikesearvulised opositsioonilised grupeeringud, mida seni ei ühendanud õieti midagi peale Saakašvili-vastasuse, said nii impulsi oma jõudude koondamiseks, kui ka teema, millega tähelepanu keskmesse pääseda.

Praeguste sündmuste niiditõmbajaks on Georgia päritolu Vene oligarh Badri Patarkatsišvili (kelle mõrva tellimises Okruašvili ka Saakašvilit süüdistas). Patarkatsišvili Suureks Mänguks on president Saakašvili võimult kukutamine ostetud ’rahvarevolutsiooni’ abil. Olgu mainitud, et ta on ka teatanud oma kavatsusest kandideerida tulevastel presidendivalimistel – seda ilmselt ka nüüd, kui valimised üsna ootamatult vara toimuvad. Patarkatsišvili on oma tihedate ärisidemete tõttu eksiilis elava Boris Berezovskiga sattunud Venemaal ebasoosingusse. Soovitud tulem võiks tema jaoks seega olla: 1) režiimivahetus Georgias Moskvale meelepärases suunas; 2) suhete paranemine Venemaa ja Georgia (Patarkatsišvili Vene-lembust arvesse võttes siis pigem Gruusia) ning ühtlasi Venemaa ja Patarkatsišvili vahel. Oma avalikes esinemistes on Patarkatsišvili rääkinud vajadusest riigi senist Lääne- (või Ameerika-orientatsiooni) tasakaalustada lähedasemate suhetega Venemaaga.

Patarkatsišvili on hoolega õppinud rahvarevolutsioonide korraldamise tehnoloogiat. Ilmselt on tal olnud mitmeid häid õpetajaid nii Georgias sees kui väljas. Esmalt omandatakse osalus olulistes meediakanalites (Imedi TV jt), seejärel asutakse demoniseerima võimuolevat ’klikki’, disainitakse ’revolutsiooni’ visuaalne kuvand (mh atribuutika) ning seejärel antakse algtõuge mõne võimsa etteastega (Okruašvili esinemine). Mõistagi oleks sellest kõigest vähe, kui Saakašvili valitsus poleks teinud paljutki, et suurt hulka inimestest – sh tõelisi demokraate – endas pettuma panna. Tema järk-järguline liikumine ilmeksimatuse ja autoritaarsuse suunas on olnud paraku üsna nähtav. Tema oskus minna tülli mõistlike inimestega administratsioonis on temast eemale tõuganud kunagisi lähedasi kaasvõitlejaid, nagu näiteks endine konfliktilahenduse riigiminister Giorgi Khaindrava.

Enamiku opositsiooniliste gruppide ja grupikeste jaoks oli Okruašvili kaitsmine Saakašvili eest üsna piinlik ettevõtmine, sest tegemist on üsna pöörase iseloomuga tegelasega – kaitseministrina oli ta vaimselt tasakaalutu pistrik, kes soovis lahendada külmutatud konfliktid jõumeetodil. Lisaks on ta üsna tõenäoliselt ka suure kaliibriga riigivaras. Umbes $ 6 miljoni dollari kautsjoni maksmine riigikassasse ei pannud teda igatahes silmagi pilgutama. Samas on ta rahva hulgas üsna populaarne – seda eeskätt oma toetuse pärast Lõuna-Osseetia (ta on ise pärit Tshinvalist) ja Abhaasia küsimuse lahendamisse relvajõul. Selline ’mehemeel’ paneb Sakartvelos nii mõnegi südame kiiremalt põksuma. Pärast rutulist edasiliikumist Okruašvili kaitselt uutele teemadele, leidis Ühendatud Opositsioon endale üsna mõistlikud ja vähemalt osaliselt põhjendatud nõudmised. Näiteks nihutada parlamendivalimised tagasi kevadesse – sügise asemel, kuhu Saakašvili need oli nihutanud. Kahjuks aga radikaliseeruti oma nõudmistes kiiresti, näidates tegelikult soovimatust valitsusega mingisuguselegi kompromissile jõuda. Lõpuks nõuti ainult Mikheil Saakašvili – kõigiti seaduslikult valitud riigipea – kukutamist. Seega võime pidada Georgia sündmusi riigipöördekatseks.

Kuidas reageeris sündmustele aga president Saakašvili? Tuleb nentida, et täiesti ebaadekvaatselt. Tema jõumeetodid protestijate laialiajamisel parlamendihoone eest, ajakirjanduse suukorvistamine, soovimatus dialoogi isegi üritada, võimetus oma tegevust välismaailmale adekvaatselt seletada jne. pole küll teguviis, mis Läänes, kuhu Saakašvili Georgiat nii väga viia soovib, mõistmist leiaks. Sõbrad on pettunud või solvunud, kahtlejad said hulgaliselt vastuargumente ja vastastes vaid tugevnes veendumus, et Georgia koht ei ole euroatlantilistes struktuurides. MAP-i ehk NATO liikmesuse tegevuskava andmine Georgiale Bukaresti tippkohtumisel, mis näis veel paar nädalat tagasi vägagi võimalik, lükkub ilmselt määramatusse tulevikku.

Järgnevad kuud saavad Georgias olema väga närvilised. Lisaks sisemaistele sündmustele pingestavad olukorda Venemaa parlamendi- ja presidendivalimised. Georgia, nagu tihtipeale varemgi, on Venemaa jaoks ideaalne sihtmärk oma agressiivse retoorika praktiseerimiseks. Retoorikat annab aeg-ajalt vürtsitada ka mõne päris provokatsiooniga, nagu kummaline raketiintsident Gori lähedal, õhuruumi rikkumised, konfliktid Vene ’rahuvalvajatega’ jne. Kosovo staatuse määratlemine annab Venemaale ettekäände Tbilisi lisaärritamiseks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia võimaliku ’tunnustamisega’. Samuti ei peaks me arvama, et Vene eriteenistustel puudub soov või võimekus aktiivmeetmete kasutamiseks Georgia vastu. Pigem on asjalood vastupidised – Georgia on Vene eriteenistustele nagu Disneyland, kus neil on praktiliselt vaba voli kätt harjutada. Kahjuks on viimaste päevade sündmused näidanud, et Georgia on paraku palju haavatavam sedasorti provokatsioonide suhtes, kui me arvatagi oskasime.

Ehkki Georgia valitsus läks seekord selgelt üle piiri, ei tohiks Euroopa Liit ja NATO ka omaltpoolt üle reageerida. Georgiale selja pööramine destabiliseeriks riiki veelgi enam, võttes inimestelt lootuse paremale tulevikule ning demokraatlikumale ja ladusamale riigikorraldusele. See mängiks trumbid kätte iseseisva ja suveräänse Georgia vaenlastele.

Aastaid tagasi laulsid Villu Tamme ja J.M.K.E., et:

Ja korduvad ja korduvad Tbilisi tänavad
Ladudes on ootamas sapöörilabidad
Inimesed jälle gaasi kätte lämbuvad
Korduvad korduvad Tbilisi tänavad

See kord Tbilisi tänavatel võiks nüüd küll viimaseks jääda…

Post Scriptum: Aitäh Liisale, Liisile ja Margusele kaasamõtlemise eest!

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar