Erik Männik kirjutab, et USA ja araabia riigid vaatavad Iraagi sisearenguid kasvava rahutusega, sest Iraani mõju tugevnemine ning Bagdadi ja Teherani lähenemine võib kaasa tuua jõutasakaalu muutumise terves Lähis-Idas.
14.08.2012, Erik Männik
Postimees
Erik Männik kirjutab, et USA ja araabia riigid vaatavad Iraagi sisearenguid kasvava rahutusega, sest Iraani mõju tugevnemine ning Bagdadi ja Teherani lähenemine võib kaasa tuua jõutasakaalu muutumise terves Lähis-Idas.
Tänavu on Iraagist tulnud ridamisi ärevaid teateid. Aprillis-mais ähvardasid Iraagi suuremate parteide juhid peaminister Nouri al-Malikit umbusaldusavaldusega, juulis tabas riiki terrorirünnakute laine ja augusti alguses seisid Iraagi keskvalitsuse ja kurdide autonoomse piirkonna üksused Süüria piiril teineteisega silmitsi. Seni ohvriterohkeimaks päevaks kujunes 23. juuli, kui kogu riigis toimus 40 terroriakti, milles hukkus üle saja ja sai haavata ligi 300 inimest. ÜRO andmeil on käesoleva aasta esimese kuue kuuga Iraagis hukkunud tsiviilelanikke rohkem kui möödunud aasta samal perioodil (vastavalt 2100 ja 1800).
Vastutuse terroriaktide eest võttis endale Al-Qaedaga tihedalt seotud rühmitus Iraagi Islamiriik. Selle juhi Abu Bakr al-Baghdadi sõnade kohaselt tähistas toimunu uue pealetungi algust, mis kannab nimetust «Seinte purustamine». Islamistide eesmärk on vabastada kinnipeetud kaasvõitlejad ning laiendada oma kontrolli all olevat territooriumi kogu riigis. Esmajärjekorras soovitakse mõju taastada sunniitidest elanikkonnaga piirkondades Iraagis, sealhulgas Anbari provintsis, kus 2004 ja 2007 toimusid rasked lahingud Fallujah’ pärast. Ka Diyala provintsis muutus olukord väga keeruliseks ning Iraagi keskvalitsus oli seal sunnitud kehtestama sõjaseisukorra.
Samas teatas al-Baghdadi, et Iraak hakkab kujunema šiiitide-vastase võitluse keskuseks maailmas. Ta kutsus kõiki moslemeid sellega ühinema. Iraagi Islamiriik toetab ka võitlust Süüria režiimi vastu ning on hoiatanud sealseid mässulisi, et riigi uued seadused peavad kindlasti tuginema šariaadile.
Sunniitidest äärmuslaste püüded teravdada konflikti šiiitide ja sunniitide vahel annavad tunnistust sisepingete kasvust riigis. USA Lähis-Ida eksperdi Michael Knightsi sõnul on Iraak esimene šiiitidest enamuse (60–65 protsenti elanikest) ja valitsusega araabia riik regioonis. Sellest tulenevad mitmed Bagdadi valitsuse ideoloogilised ja strateegilised probleemid.
Välispoliitilisel tasandil paikneb Iraak sunniitlike araabia maade ja šiiitide juhitud Iraani vahel, kusjuures olukorda ei lihtsusta kindlasti Iraagi tihedad suhted USAga. Sisepoliitilisel tasandil on Iraaki iseloomustanud araablaste-kurdide ning šiiitide-sunniitide huvide põrkumine, mida on püüdnud ära kasutada nii Iraagi enda poliitikud kui ka välisriigid.
Viimastest tuleb kohe mainida Iraani, kes tahab, et Iraak oleks tema partner Süüria valitsuse toetamisel kodusõjas ning kelle kaudu saaks edaspidi tugevdada oma mõju Süürias ja Liibanonis. Teheran peab eriti oluliseks vähendada relvade ja laskemoona vedu sunniitidest ületõusnuile läbi Iraagi, kuid on ise (hoolimata USA protestidest) kasutanud Iraagi õhuruumi relvade veoks Süüria valitsusvägedele. Samal ajal teeb Iraan kõik selleks, et ära hoida USA mõju tugevnemist ja kinnistumist Iraagis ning saavutada ka väheste riiki jäänud USA sõjaväelaste lahkumine.
Sel eesmärgil kasutab Iraan aktiivselt majandusabi, usulisi ja poliitilisi kontakte, majandussidemeid ning sõjalist koostööd. 2003. aastal Iraagis aset leidnud sõjategevuse käigus toetas Iraan aktiivselt erinevaid šiiitide rühmitusi, kes võitlesid koalitsioonivägede vastu. Mitmed Iraagi praeguse valitsuse liikmed (ka peaminister al-Maliki) elasid Saddam Husseini valitsuse ajal Iraanis. Neil on sealses juhtkonnas kontakte. On tähelepanuväärne, et alates 2003. aastast on Iraani suursaadikuteks Iraagis olnud Islamirevolutsiooni Valvurite Korpuse luuretiiva al-Quds töötajad Hassan Kazemi-Qomi ja Hassan Danaifar.
Iraani mõju ulatus Iraagis tuli eriti selgelt esile 2010. aasta märtsis parlamendivalimiste käigus. Valimiste eel aitas Iraan kaasa ligi 500 peamiselt sunniitidest saadiku kandideerimise keelustamisele. Pärast valimisi suutis Iraan konsolideerida šiiitide parteid ja luua võimaluse al-Maliki juhitud valitsuse moodustamiseks ligi kaheksa kuud kestnud kriisi järel. Tänavu aprillis-mais aitas Iraani mõju Muqtada al-Sadrile ära hoida umbusalduse avaldamise al-Maliki valitsusele. Viimane on aga eelmise aasta lõpust alates liikunud järjest enam autoritaarse valitsemise suunas.
USA ja araabia riigid (eelkõige Saudi Araabia) vaatavad Iraagi sisearenguid kasvava rahutusega, sest Iraani mõju tugevnemine ning Bagdadi ja Teherani võimalik välis- ja julgeolekupoliitiline lähenemine võivad kaasa tuua jõutasakaalu muutumise terves Lähis-Idas. USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse professori Anthony Cordesmani arvates on päris kindel, et Iraagist ei saa kunagi niisugust liitlast, nagu USA soovis strateegilise partnerluse lepet alla kirjutades.
Iraak on juba näidanud, et ei taha oma poliitikat kuigi suurel määral USAga koordineerida ning viimaseks näiteks on tänavu juuli lõpus langetatud kohtuotsus Hezbollah’ välikomandöri Ali Mussa Daqduqi väljaandmise keelustamisest USA-le. USA süüdistab Daqduqi viie oma sõjaväelase tapmises 2007. aastal, kuid Iraagi kohus leidis, et süüdistustel puudub alus. USA hinnangul töötas Daqduq koos Iraani luurega šiiitidest mässuliste väljaõpetamisel USA-vastaseks tegevuseks.
Teisest küljest on USA-l jätkuvalt kaalukaid vahendeid Iraagi poliitika mõjutamiseks. Neist peamine on USA-Iraagi julgeolekukoostöö, mis on aluseks Iraagi julgeolekule väliste sõjaliste ohtude suhtes. Kuigi Iraagi kaitse- ja sisejulgeolekustruktuurides on ligi miljon liiget, ei ole nad suutelised tagama piisavat konventsionaalset heidutust. Seda funktsiooni suudavad aga täita piirkonnas paiknevad USA relvajõud. Lisaks julgeolekukoostööle on Ühendriigid alates 2003. aastast eraldanud Iraagi riigi ja selle erinevate struktuuride ülesehitamiseks ligi 60 miljardit USA dollarit ning selleotstarbeliste summade eraldamine jätkub, kuigi vähendatud kujul.
Sisepoliitiliselt seisab Nouri al-Maliki silmitsi sunniitide (30–35 protsenti elanikkonnast) ja kurdide (15–20 protsenti elanikkonnast) seas kasvava rahulolematusega valitsuse suhtes. Eelkõige on selle taga al-Maliki püüded võim enda kätte koondada ja ebatõhusa tsentraliseeritud majanduse jätkuv säilitamine. Lisaks mõjukate sunniitide valimistelt eemalejätmisele arreteeriti läinud aasta lõpus ligi 600 sunniiti ja Baathi partei tegelast, kes olevat Liibüast saadud andmeil kavandanud Muammar Gaddafi mahitusel riigipööret.
Al-Maliki valitsus on olnud ka äärmiselt loid töökohtade loomisel peamiselt sunniitidest koosnenud Iraagi Poegade liikumise 100 000 liikmele, kes mängisid kodusõja lõpetamisel ja Al-Qaeda väljatõrjumisel olulist rolli. See on kaasa toonud Al-Qaeda populaarsuse uue tõusu sunniitidega asustatud aladel.
Kurdide suhtumist Iraagi keskvalitsusse iseloomustab umbusaldus, soov muutuda sellest sõltumatuks ning laiendada oma kontakte välisriikidega. Praeguseks on nende piirkonnas esindatud juba 25 riiki ning kurdide autonoomne piirkond avas hiljuti oma esinduse Austrias. Piirkonnal on riiklikust elektrivõrgust sõltumatu elektrivõrk (voolu saadakse 22 tundi ööpäevas võrreldes ülejäänud Iraagi 10–12 tunniga) ning aktiivselt otsitakse võimalusi eksportida naftat ja gaasi otse Kurdistanist, minnes mööda keskvalitsusest. Türgiga peeti läbirääkimisi vastava torujuhtme rajamise üle.
Soovides oma tulusid suurendada, peatas Kurdistani omavalitsus tänavu aprillis nafta tarnimise ekspordiks läbi riiklike torujuhtmete ja teatas, et Iraagi keskvõim võlgneb sealsetele naftaettevõtetele 1,5 miljardit dollarit. Vastuseks lubas keskvalitsus saamata jäänud nafta maksumuse maha arvata Kurdistanile eraldatavatest vahenditest. Sel aastal on kurdide autonoomse piirkonna eelarve 10,8 miljardit dollarit, kuid kurdide väitel on neil õigus 17 protsendile Iraagi 100 miljardi dollarilisest üldeelarvest. Kurdide umbusaldust praeguse Iraagi valitsuse suhtes illustreerib eriti värvikalt nende suhtumine al-Maliki kavatsusse osta USAst F-16 hävitajaid. Kartes lennukite kasutamist kurdide vastu, palus regiooni president Massoud Barzani mitte müüa neid hävitajaid seni, kuni al-Maliki püsib riigi peaministrina.
Seega tundub, et Iraak on selgelt teel lõhenemise suunas, kus šiiidid on võimul, sunniidid on alla surutud ja kurdid püüavad Bagdadist eemalduda, ning praegune šiiitide juhitud valitsus hakkab Iraani mõjutusel muutuma viimase autoritaarseks marionetiks. Päris nii see siiski ei ole. On mitmeid asjaolusid, mis pärsivad Iraani mõju Iraagis ning lubavad toimuvat tõlgendada teistmoodi.
Alustada tuleb sellest, et Iraagi šiiidid ei pea Iraani kõrgeimat usujuhti kindlasti enda usujuhiks ega toeta islamirevolutsiooni levitamise ideed. Samuti peab ligi 70 protsenti Iraagi šiiitidest end eelkõige iraaklaseks ja oma riigi kodanikuks. Iraaklaste üldist suhtumist Iraani ei muuda kuigivõrd soojemaks ka 1980.–1988. aastani kestnud sõja kurvad mälestused.
Samasugused reservatsioonid kehtivad Iraagi praeguse peaministri suhtes. Hoolimata sellest, et al-Maliki varjas end Saddam Husseini valitsemise ajal Iraanis, näitas ta Iraagi kodusõja raskel perioodil end eelkõige riigimehena ning just tema eestvõttel ja juhtimisel korraldati rida otsustava tähtsusega operatsioone šiiitide relvagrupeeringute vastu.
Iraagi välispoliitika hindamisel võib toimuvat samuti vaadata laiemalt. Kuigi Iraak on seni olnud passiivne Araabia Liiga sanktsioonide rakendamisel Süüria vastu, mõjutab Iraagi juhtkonda eelkõige kartus radikaalse sunniitliku valitsuse tekkimise ees Süürias, mis oleks Iraagi suhtes vaenulik. Selline kartus aga ei tähenda tingimata Iraani poliitika sihikindlat toetamist, vaid lähtub eelkõige enda huvidest. Iraagi soovi tihendada sidemeid araabia maadega vastukaaluks Iraani mõjule illustreerib tänavu märtsis Bagdadis korraldatud Araabia Liiga tippkohtumine. Selge seisukoha puudumine Iraani tuumaprogrammi suhtes on samuti seletatav Iraagi julgeolekuhuvidega ning võtab arvesse Iraani võimalusi õõnestada Iraaki seestpoolt.
Iraagi arengud viitavad riigi uue identiteedi otsinguile järjest pingestuvas regioonis. Iraagi juhtkond peab välja töötama välispoliitika, mis taastab araabia maade usalduse Iraagi vastu, kuid ei vastanda teda Iraaniga. Samuti vajab Iraak jätkuvalt USA toetust oma julgeoleku tagamisel. Nende sihtide saavutamine tähendab lakkamatut laveerimist ja kompromisside tegemist, kusjuures Iraani mõju tõkestamine Iraagis nõuab pidevat tööd ja pingutusi.
Sisepoliitiliselt on ees veelgi keerulisem aeg, sest kuigi 74 protsenti iraaklastest tahab riigi eesotsas näha tugevat juhti, vajab riigi sisemise stabiilsuse tagamine pigem valmisolekut järeleandmisteks ning koostööd ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. Eeldusi riigi stabiliseerimiseks ja arenguks ju on – Iraagi naftatoodang saavutas sel aastal sõjaeelse taseme (2,9 miljardit barrelit päevas) ning seda on 2013. aasta lõpuks reaalne suurendada veel 14 protsendi võrra. Samuti on Iraagi arvukad jõustruktuurid piisavalt ette valmistatud, et toime tulla Al-Qaeda uue esilekerkimise ning muude siseprobleemidega.
Küll aga on kaheldav, kas Saddam Husseini aega meenutavate autoritaarsete juhtimisviiside ja (vähemalt osa) elanikkonna karmi kohtlemisega õnnestub riiki stabiliseerida. Seepärast ei olegi veel loota vägivallataseme langust Iraagis. Al-Qaeda saab jätkata oma pingutusi kodusõja õhutamisel, kasutades selleks kõiki Iraagi ühiskonna valupunkte.
