Mai esimestel päevadel ilmus Facebooki vahendusel ootamatult avalikkuse ette üks Süüria võimsamaid oligarhe, Süüria president Bashar al Assadi nõbu, magnaat Rami Makhlouf, kelle kontrolli all on erinevate andmete kohaselt umbes 60-70% Süüria majandusest. Makhlouf avaldas kaks teatraalset monoloogi. Neis viitas ta, et valitsus ähvardab arvestatava osa tema rikkusest konfiskeerida ja kaitses end süüdistuste eest maksudest kõrvale hiilida. Olukord pälvis Süüria konfliktist huvitatute silmapilkse tähelepanu, kuna peegeldab võimalikku süvenevat lõhet režiimi sees. Palusin kommenteerima Türgis elava süürlase Liam Sabbaghi, kes finantsistina keskendub Süüria majanduse ning poliitiliste arengute jälgimisele.
On selge, et ükski autokraat ei püsi võimul ilma seda toetava eliidita. Rami Makhlouf on Süüria rikkamaid ärimehi, talle kuuluvad pangad, nafta- ja gaasitööstus, telekommunikatsiooniettevõte Syriatel, Cham Holdingu alt kinnisvara, hotellid ja lennuliinid, koolid jpm. Tema konglomeraadi koguväärtuseks on hinnatud umbes 5mlrd USD. Muuhulgas on ta endale ja Assadi perekonnale ostnud kümnete miljonite dollarite väärtuses kinnisvara Moskva kallimates pilvelõhkujates, aga seegi on vaid vähene info tervest hulgast läbi offshore-firmade tehtud tehingutest, millega raha Süüriast välja kanditakse. Teda võib pidada režiimi kassiiriks ja kaukahoidjaks. Milline on tema roll Süüria valitsevas eliidis?
Rami Makhlouf on Süüria rikkaim inimene. Ta sai rahandust valitsevaks isikuks valitseva perekonna juures aastal 2001. Peale Hafez Assadi surma (suri südamerabandusse 2000. aastal, HH) hakkas Ba’ath’i ideoloogiline mõju kahanema. Sotsialismi, anti-imperialismi ja militaarrežiimi sümfoonia kaldus demokratiseerumise ja arengu suunas. Et säilitada kontroll riigi üle ja tagada stabiilsus, valis Assad välja väikese hulga inimesi, kes võtaksid üle erasektori. Nendeks said Hamsho ja Makhloufi perekonnad. Just nende inimeste rolliks sai läbi kolmandate isikute äridelt ja kaupmeestelt üle võtta tulutoovad investeeringud või siis sundida neid andma osa omandist kallutatud kohtulahenditele pärast ära. Osaliselt kasutati 1983. aastal välja antud määrust nr 20, st eraomandi sundvõõrandamise seadust.
Samal ajal kui Rami Makhlouf tegutses kulisside taga, näitas Assad ise end Süüria demokratiseerumise ainsa juhina. Makhlouf muutus Assadi lemmikmagnaadiks. Tasub meeles pidada, et Süüria režiim sellistel varjatud süsteemidel püsibki. Vähe lekib maailma avalikkuse ette selle kohta informatsiooni, kuid Makhlouf on paljude süürlaste silmis režiimi käsilane, varas ja kõrilõikaja. (Nii leiab peamiselt opositsiooniline elanikkond, kes peavad Makhloufi kaasosaliseks meeleavalduste mahasurumise rahastamises, reforminõuetele jäigas vastuseisus ning julmustele kaasa aitamises, HH)
Nüüdseks on üsna ilmne, et sugulaste president Bashar al Assadi ja Rami Makhloufi vahel on lahkhelid. Mida sest arvata- kui tõsine olukord see on ja kuhu viia võib?
Makhloufi käes oleva rahaga finantseeriti varsti 10-aastast sõda, mille eesmärgiks oli hoida Assadi võimul, aga nüüd küsib too juurde. Süüria riiklikud ressursid on saanud laiaulatuslikult hävitustöö tõttu rängalt kannatada, palju tööjõudu on kadunud ja majandus on düsfunktsionaalne- see on võimuloleva režiimi püsimise hind. Kuid vaatamata sellele, et Makhlouf mängis Assadi võimulpüsimises suurt rolli, ei teinud see nähtavasti temast ikkagi kangelast.
Need paar videot näitavad, et varasem olukord, kus Assad räägib avalikkusega ning Makhlouf tegutseb varjatult, on pöördunud vastupidiseks. Miski on ilmselt muutunud, läbi edastatud sõnumid viitavad otsese kontakti puudumisele. Sellest võib välja lugeda, et ootused üksteise suhtes on muutunud. On võimalik, et sisemine võitlus annab võimaluse mingisuguseks laiemaks allumatuseks, võibolla hakkavad teised temasugused pabistama ja käituvad ettearvamatult, kui arvavad, et neid järgmisena ette võetakse. Arvestades lugematuid endiste mässajate uinuvaid rakukesi, töötust ja vaesust, on see ohtlik kombinatsioon.
Kes on teised olulised isikud, keda tuleks Süüria sisedünaamika sügavamaks mõistmiseks järgida? Võtame või Ali Mamlouki, al Assadi praeguse julgeolekunõuniku- too on tegelane, kes juba Nõukogude ajast Venemaaga soojades suhetes, aga isegi temal on tulnud koduarrestis istuda, kuna Iraani või Venemaad pooldavatel kliki liikmetel pole ka alati asjade käigust ühesugune nägemus. Või kas sahinatel, et (Bashar al Assadi abikaasa) Asma Assad, kes on rinnavähist taastunud, soovib nüüd ise Süüria majandust üle võtta, võib olla tõepõhi all?
Ali Mamlouk on Venemaa pooldaja ning võtab kindlasti praeguses olukorras Makhloufi-vastase seisukoha kui vaja. Aga kõigi nende inimeste mõju nähtamatu – Assadi tiim toimetab läbipaistmatult. Üks nüanss on veel – Makhloufi asukoht on teadmata- võibolla on ta Dubais, võibolla Latakyas. Mamlouki roll on võibolla hetkel Makhlouf leida – tal on väga palju luurajaid ja informaatoreid üle riigi. Kõik toimub nii salaja, et Asma Assadi rolli on väga raske kindlalt kirjeldada.
Näib, et Makhloufi liitlased, ta isa Mohamad Makhlouf, Maher Assad (Assadi vend), Hamsho (teine magnaat) ja Iraan on äraootaval seisukohal. Huvitaval kombel on asunud laheriigid viimase aasta jooksul avalikkuse ees Assadi toetama, hiljuti kõnelesid Araabia Ühendemiraatide emiir Mohamad bin Zayed ja Assad telefonitsi. Enamik Makhloufi tehtud offshore investeeringuid on koondunud Dubaisse. Arvan, et Emiraatide ja Makhloufi suhe võib ju hea olla, aga lõpuks asuvad nad tõenäoliselt Assadi poolele.
Süüria on õigusriigist valgusaastate kaugusel ja konflikti jooksul on olnud varemgi ärieliidi survestamise kampaaniaid, sest sõda on ju kallis pidada. Režiim on nõudnud kolossaalseid rahasummasid, näiteks nafta ja gaasikauplejatelt ja -töötlejatelt, metallimagnaatidelt jne. Kuid suur osa neist on nüüdseks USA, ELi ja ÜRO sanktsioonide all. Millised on režiimi vahendid relvajõudude toetamiseks või kasvõi COVID-19 mõjuga võitlemiseks? Mis üldse majandust üleval hoiab?
ÜRO hindab Süüria sõja materiaalseteks ja majanduslikeks kahjudeks ca 400mlrd USD. Kõik riiklikud ressursid on saanud kohaliku vägivalla, terrorismi ja erinevate riikide õhurünnakute tõttu kannatada ning hinnanguliselt on kogu tööstus ja tootmine kukkunud umbes 70%. Sanktsioonid välistavad ka ekspordi. Assadi plaan oli teha Iraanile poliitilisi järelandmisi, et vastutasuks saada rahalist tuge. Ta lubas Iraanile ja Venemaale ka eksklusiivset juurdepääsu Süüria ülesehitusfondide rahastule. Sellepärast veenabki Venemaa juba 2018. aastast saadik üles teisi süürlasi kodumaale tagasi saatma.
Sellal, kui Süüria elanikud kannatavad, sest vee- ja elektrivarustus ei toimi, sissetulekud puuduvad ning infrastruktuurile on tekitatud suurt kahju, kehtestab riik aga uusi makse ning monopoliseerib ressursse veelgi, näiteks 2019. aastat Nutikaardi süsteemi abil (selle kaardi abil saavad inimesed osta riigi kontrollitud asutustest kindla ratsiooni toiduaineid, kütust jm; kaardisüsteemi ametlik eesmärk on vältida hangeldamist ja tagada subsiidiumide ühtlane jaotus, kuid ühtlasi kritiseeritakse seda kui katset majandust riigi heaks monopoliseerida, HH).
Varimajandus lokkab ja suur osa süürlastest elavad kodumaal vaid toetustest, mida saadavad neile välismaal paguluses elavad sugulased. Osalesin Princetoni ülikooli uuringutiimis ja me leidsime, et välisriikidest saadetase Süüriasse keskmiselt 100EUR kuus koos põgenenud inimese kohta (Istanbulis on Aksarays ja mitmetest teistes linnaosades hulgaliselt agentuure, kes toimetavad vahendustasu eest Süüriasse rahasaadetisi, HH).
Ajast, kui kurdi võitlejad ühes USA-ga võtsid kontrolli alla Süüria nafta- ja gaasiväljad, on Iraan varustanud režiimi naftaga. Mis puudutab Süüria fosfaadivarusid, siis väidetavalt on Venemaa avastanud, et fosfaadikõrb Palmyra ümbruses on ühtlasi rikas uraani poolest, ja nüüd kaubeldakse selle regiooni üle (tõepoolest, Palmyra linn on vaatamata selle vabastamisele Daeshi kontrolli alt aastal 2017 endiselt selle elanikele tagasiminekuks režiimi poolt suletud, HH).
Olen märganud mõningaid viiteid sellele, et Venemaa võib üritada Iraani Astana protsessist kõrvale nügida, et kärpida tolle mõju Süüriale. Iraani osalus näib olema Süüria ülesehituse idee takistuseks, sest USA ja liitlased ei taha Iraani võimestada. Kas teie meelest on troikas ebakõlasid näha?
Regionaalsetel ja globaalsetel jõududel on Süürias olnud oma huvid ju pikka aega. Astana protsessilgi on erinevad eesmärgid. Kõigepealt oli Venemaa eesmärk tõrjuda rahumeelse võimuvahetuse katseid ning kriminaalvastutuse ja õigusemõistmise tagamist; seejärel Türgit ja Iraani kaasates nende sekkumist piirata, mis viis Venemaa võiduni: ta sai vahendajana kontrolli Süüria valitsuse üle ja enda kontrolli alla Süüria lääneosa. Kui järele mõelda, siis maailma riigid nagu olekski juba aktepteerinud, et Venemaal on Süüria üle mandaat.
Minu arvates kasutab Venemaa Iraani, et kindlustada regioonis enda huvid ja samal ajal Süürias opositsiooni nõrgestada, et keegi ei saaks Venemaa huvide teostamise vastu üles astuda. On ka neid, kes on väitnud, et Assad-Makhloufi konflikt raha üle tulenebki sellest, et Venemaa nõuab praegu Süüria režiimilt sõna otseses mõttes rahalist kompensatsiooni selle eest, et on konfliktis liitlaseks.
Sunni-šiia lõhe teemat arutavad Euroopas mõned kui kogu kodusõja algpõhjust ja üldse regionaalsete konfliktide allikat, kuid seestpoolt vaadates näivad usulised erinevused hõlpsasti ületatavad – näeme, et Araabia Ühendemiraatides elavad paljud Assadi pereliikmed ja Laheriikidesse investeeritakse tohutut Süüria rikkust. Näiteid usuüleste huvide kohta on lugematult palju. Te olete ise sunniit. Mis on teie seisukoht konfliktide seletamisel sunniidi-šiia lõhe kaudu?
See on jah selline kaasaegne muinasjutt ristisõdijatest. USA, Saudi Araabia ja Iraan reklaamivad seda teemat inimeste üleskütmiseks. Algpõhjus araabia ülestõusudeks oli ikkagi õigluse ja demokraatia nõudmine, kaasa arvatud vabaduse nõudmine neilegi, kes islamistlike režiimide (nagu näiteks Saudi Araabia ja Iraan) all kannatavad, sest need riigid on üles ehitatud vaenamisele ja peavad vajalikuks oma huvide teostamise nimel regioonis anarhiat külavata. Sama tegi Süüria režiim, kui kodusõda algas, et kaost suurendada ja see osaliselt toimiski. (Süüria konflikti alguses andis president Assad amnestia sadadele karastunud sunniitilikele äärmuslastele ning ka Kurdistani Töölispartei võitlejatele, kellest kiiresti said aktiivsed võitlejad, HH.)
Aga usulahud on tänapäeval sõja põhjendamiseks hale argument ja praeguseks see retoorika ongi juba muutumas, nüüd tehakse Süürias jälle rahvuslikul identiteedil põhinevat kihutustööd, jutt käib selle ümber, et kas peaks olema Süüria Araabia Vabariik või Süüria Vabariik, kurdidega või ilma kurdideta. Mind kurvastab, et paljud süüria inimesed, kaasa arvatud kurdid, lasevad endale sellise kontseptsiooni jälle maha müüa, või lihtsalt on vait.
COVID-19 silmas pidades, mida arvate, kas ja millal me uuesti Idlibis sõjategevuse algust näeme?
Paar kuud tagasi sõlmisid Putin ja Erdogan jälle Idlibis vaherahu, aga see ei saa püsima jääda. Süüria režiim juba rikkuski seda mitu korda. Aga praegust aega kasutab režiim selleks, et Dara’as, kust kõik alguse sai, viimaseidki vastupanijaid neutraliseerda ja samuti nad üritavad Liibanoni piiril koroonaviirusega võitlemise tähe all smuugeldamist piirata – sealt tuleb mustale turule toidukaup ja kütus.
Iraanita ei saa Idlibis uuesti sõjategevust alustada, Süüria relvajõud on vaatamata Vene toetusele nõrgad ja neil on vaja Iraani maavägede toetuseks. Relvajõud on alamehitatud – on sõdureid, kes teenivad juba kümnendat aastat. Sotsiaalmeedias ringlevad nende avaldatud klipid näomaskides, kus nad anuvad, et neid teenistusest koju lastaks, vastasel korral nad deserteeruvad. Nii et Venemaal, Süüria ja Iraanil on kõigil praegu sõjaliselt üksteist vaja. Kui aga arvestame, et Venemaast on kiiresti saanud koroonaviiruse laiaulatusliku leviku koht ja Iraanil ka pole õnnestunud oma kroonviiruse kurvi edukamalt lamedamaks muuta, siis on selge, et kui need riigid kannatavad, kannatab Süüria režiim samuti.
ÜRO alustab sel suvel arutelusid Süüria ülesehitamise üle. Mida oleks vaja, et põgenikud tagasi koju läheksid?
Vaja oleks uut, kodanikuõigusi austavat valitsust, mis põhineb õiglusel ja kõigi võrdsusel ja võimaldab kriminaalkuritegude eest vastutusele võtta. Assad jäi võimule ja peaaegu mitte keegi pole tagasi läinud, läinud on need, kel nagunii midagi kaotada pole. Korruptsioon, rasked majanduslikud tingimused, sõjaväekohustus, need on põhjused, miks tagasiteed pole.
Kuid Süüria majandus on elavnenud isegi aegadel, mil oli veel vähem lootust õiglusele ja sanktsioonid on seda piirasid. Eks näis, milline ÜRO rekonstrueerimiskava saab olema ja kes seda ellu viiks. Venemaa ja Iraan on juba varsti 10 aastat seda hetke oodanud. Kui praegune sõjalisel jõul võimule jäänud valitsus jääb kestma, siis saavad ÜRO ülesehitusprojekti juhtideks Venemaa ja Iraan. Sellest lõikavad kõige enam kasu valitsuse toetajad nagu Rami Makhlouf ja Assadi enda perekond.
