Theresa May esimest kohtumist Donald Trumpiga on peetud üldiselt edukaks.
Theresa May esimest kohtumist Donald Trumpiga on peetud üldiselt edukaks.
May ei olnud mitte ainult esimene välisriigi juht, kes uue presidendiga kokku sai, vaid Trumpil jagus temaga kohtudes ka häid sõnu Briti–USA “erisuhte” kohta, ehkki see heldimus tugines vahest rohkem presidendi enda šoti päritolule ja ärihuvidele, mida mõlemat mainis ta ka lühikesel pressikonverentsil, kui mis tahes poliitilistele kaalutlustele. Trumpi silmis tähendab personaalne poliitilist ja vastupidi. See visiit kandis tugevat sümbolikoormat alates May korduvatest viidetest Margaret Thatcherile ja Ronald Reaganile külastuskäigu avaetapil kavas olnud kõnes vabariiklaste kantsis Philapelphias kuni kahe riigijuhi rõivastumiseni vabariiklastele tunnuslikku punasesse ja üheskoos poseerimiseni hiljuti taas üles seatud Winston Churchilli büsti ees. Kuid selles oli ka oma tõsist sisu, mis avaldus eriti May esitatud auahnes ihas süstida uut jõudu Suurbritanna ja USA suhetesse.
“Meil on võimalus asuda taas üheskoos juhtima,” kuulutas May Philadelphias. “Kuna maailm läbib muudatuste perioodi ja sellele muudatusele reageerides võime olla kas passiivsed pealtvaatajad või võtta võimaluse asuda taas juhtima. Ja juhtima üheskoos.” Paraku pole aga sugugi selge, kas Trump., kes kiitleb, et tema peamisele käsulauale on kirjutatud “America First”, on ikka valmis vaba maailma juhikohta võtma – vähemalt selles mõttes, et näidata eeskuju ja innustada teisi. Niivõrd, kuivõrd ta on aga seda rolli valmis omaks võtma, pole sugugi selge, kuidas teda saaks selle juures abistada Suurbritannia, mis ise on ilmutanud soovi vähendada oma potentsiaalset tähendust Ameerikale ja nõrgestada ennast majanduslikult Euroopa Liidust lahkudes. Theresa May nägemus “globaalsest Britanniast” ning ELi referendumi tulemuse ümbermõtestamine Briti elanike soovi asemel end Euroopast lahti tõugata hoopis nende ihana võtta sisse oma ajalooline koht maailmas on isegi parimal juhul äärmiselt küsitav.
“Erisuhe” on kindlasti ühepoolne ehk teisisõnu selline, mida hinnatakse tuntavalt enam Londonis kui Washingtonis. Kuid Briti diplomaadid on leidnud mõningat lohutust veendumuses, et Suurbritannial on Ameerika parima sõbrana spetsiaalsed privileegid ja mõjuhoovad, et näiteks öelda Ameerikale, kui see milleski eksib. Philadelphias ei häbenenud Theresa May vabariiklikule parteile osutamast poliitikale, mille puhul Suurbritannial on uue administratsiooniga päris ühise keele leidmine võib-olla raskevõitu: näiteks suhtumine Venemaasse, tuumatehing Iraaniga, ka NATO tähtsus. May eeldas, et Suurbritannia ja USA võivad neis küsimustes olla eri meelt, kuid väitis siiski, et kaht riiki toovad kokku “tohutult võimsad” ühised huvid ja väärtused. Kui siis kõigest kaks päeva hiljem Trump andis välja määruse, millega piirati sisserändu seitsmest islamiriigist ja peatati põgenike vastuvõtmine, keeldus May esialgu hukka mõistmast seda inetut, ülemäärast ja diskrimineerivat sammu. Lääne väärtuste juures püsimine pidi jääma teiste Euroopa juhtide õlule. May tuli viimaks välja üsna nõrgukeste laitvate märkustega, mis pealegi esitati pressiesindaja suu läbi pärast seda, kui tema seisukoht oli saanud hävitava kodumaise kriitika osaliseks – siin võib näiteks tuua petitsiooni, mis seab sihiks keelata Trumpil saabuda riigivisiidile Suurbritanniasse ja mis kogus kiiresti üle miljoni allkirja. Isegi siis, kui välisministril Boris Johnsonil kästi selles osas Washingtoni poole pöörduda, hoolitses ta kitsalt Briti topeltkodakondsusega isikute, mitte aga “vabaduse ootel kössitavate hulkade” eest. Kui Theresa May vaatas Donald Trumpi silmadesse, kas ta nägi seal vastu peegeldamas tema hinge? Ja kui nägi, siis milline see küll oli, et ta nii ääretult vastumeelselt ja leebelt kritiseeris oma uut sõpra?
Briti elanikelt küsiti möödunud aasta juunis: “Kas Suurbritannia peab jääma Euroopa Liidu liikmeks või Euroopa Liidust lahkuma?” Küsimus oli päris selge, aga selle teostamise üksikasju oli ja on, nagu on selgunud, mõistetud ääretult erinevalt. Theresa May valitsus on tõlgendanud lahkumismeelsete nappi ülekaalu (protsentides 52:48) mandaadina lahkuda ühisturult ning astuda eemale ka üldse igasuguse kaubanduslepinguta, kui ELi seatud tingimused tunduvad liiga ahistavad. Nad on väitnud, et vajadus kontrollida sisserändu (May ammune meelisteema) on palju olulisem kui inimeste vaba liikumise tagamine. Senise olukorra asemel on nad ette mananud nägemuse globaalsest Britanniast, mis suudab kaubelda ja äri ajada kogu maailmaga, kaasa arvatud majanduslikult suurima riigiga, mida aga praegu juhib mees, kes on tõotanud “juhinduda kahest lihtsast põhimõttest: osta ameerikamaist ja palka ameeriklasi”. See on ülimalt riskantne strateegia ja edulootused on haprad. Aga kui selle hind tähendab ka soovimatust astuda välja selle eest, mis on õige, ja kui nii ohverdatakse väärtused, mis on sidunud Euroopa rahvaid ühte sel majandusliku ja poliitilise kohasuse altaril, siis see on juba kindlasti liiga kõrge hind.
