Infokampaaniate probleemid Eestis: sõda mõistuse ja südame pärast

Venemaa infokampaaniate probleemid tõi meile teravalt meelde Ukraina kriis, mis ajendas nii Eesti kui ka ELi asjatundjaid pingsalt mõtlema viisidele, kuidas astuda vastu Venemaa desinformatsioonile. Eesti, Taani, Leedu ja Suurbritannia pöördusid Euroopa Komisjoni poole palvega luua uus venekeelne kanal ja kommunikatsioonistrateegia võitluseks Venemaa desinformatsiooniga. Samal ajal kui EL ja Euroopa mõttekojad parajasti uurivad infosõja küsimusi, teatas Eesti uue venekeelse telekanali loomisest. Uus meediaprojekt käivitatakse alles 2015. aasta sügisel, aga see on juba praegu ajanud meediaeksperdid kahte leeri.

Venemaa infokampaaniate probleemid tõi meile teravalt meelde Ukraina kriis, mis ajendas nii Eesti kui ka ELi asjatundjaid pingsalt mõtlema viisidele, kuidas astuda vastu Venemaa desinformatsioonile. Eesti, Taani, Leedu ja Suurbritannia pöördusid Euroopa Komisjoni poole palvega luua uus venekeelne kanal ja kommunikatsioonistrateegia võitluseks Venemaa desinformatsiooniga. Samal ajal kui EL ja Euroopa mõttekojad parajasti uurivad infosõja küsimusi, teatas Eesti uue venekeelse telekanali loomisest. Uus meediaprojekt käivitatakse alles 2015. aasta sügisel, aga see on juba praegu ajanud meediaeksperdid kahte leeri.

Venemaa desinormatsiooni probleemi ei saa lahendada ainuüksi infosfääris. Siin on tegemist raske pähkliga, mis koosneb sellistest komponentidest, nagu haridus, ajaloolis-kultuuriline pärand, muutused sotsiaalses ja poliitilises sfääris ning ühiskondlikus tegevuses – need on kõik probleemi tahud, mida tuleb hoolikalt käsitleda kommunikatsioonistrateegia kujundamisel. Esimene asi, millest otsustasid kinni haarata Eesti ja Euroopa asjatundjad, oli alternatiivse vaatenurga võimaldamine: uue telekanali loomine Eestis ning ELi projekt, mis hakkab jälgima ja paljastama Venemaa ajakirjanduse väljapaisatavaid valeandmeid.
Eesti venekeelses elanikkonnas on juurdunud arvamus, et igaühel on oma tõde, nii Eesti kui ka Venemaa ajakirjandusel. Kui lähtuda tõe definitsioonist, mille kohaselt see on kõigi teadaolevate faktide ja vaatluste loogiline järeldus, siis juba faktide võltsimise tõttu Venemaa ajakirjanduses ei tohiks neil olla õigustki taotleda usaldusväärsete infoallikate nimetust. Üks viimaseid eredamaid Eestiga seotud desinformatsiooni näiteid on telekanali Rossija 1 märtsikuine reportaaž parlamendisaadik Jaak Madisonist. Telereportaažis kasutati Eesti huumorisaate “Tujurikkuja” 2008. aasta kaadreid kinnitamaks, et saadik õppis just selles koolis, kus toimub konkurss “Eesti otsib neonatsi”. Eestis ei ole muidugi sellist konkurssi kunagi toimunud ega ole ka sellist kooli, aga Tartu kesklinnas salvestatud sketšist sai ometi ühe Venemaa keskse telekanali uudisloo selgroog. Veel üks hiljutine desinformatsiooni näide on “Eesti laulu” vaheklipi moonutatud kajastamine venekeelsel saidil baltnews.ee, kus sellest sai juhend Eesti lastele suhtlemisel siinsete venekeelsete elanikega.
Sellele esmaallikale toetudes levitasid mainitud “juhendit” paljud Venemaa ajakirjandusväljaanded. Saatesõna oli ikka ühesugune: vene keeles räägitakse ainult turistidega, vabariigis endas on aga igapäevane suhtlemiskeel eesti keel. Tegelikult oli klipp loomulikult eneseirooniline ja osa tervest klipiseeriast, mis käsitles Eesti ühiskonna olulisi teemasid.
Need ei ole kaugeltki ainukesed näited desinformatsioonist, mida võib leida Venemaa meediaallikates. Võitluseks väärinfoga käivitati Ukrainas 2014. aastal projekt www.stopfake.org, mis kontrollib üle ajakirjanduses ja ühismeedias levivaid videoid, fotosid ja fakte. See algatus tegutseb juba üle aasta ning peamiselt on leitud ja paljastatud libauudiseid loonud ja levitanud just Venemaa ajakirjandusväljaanded.
Uudistesaated ja internetiportaalid ei ole ainukesed infoallikad, kust võib leida vääraid fakte. Viimastel aastatel on hakatud infokampaaniate levitamiseks laialdaselt kasutama ühismeediat. Oma nõndanimetatud tõe pealesurumiseks töötavad Venemaal aktiivselt lausa “trollivabrikud”, mille töötajate peamine ülesanne on lakkamatult kirjutada internetiportaalides kommentaare ja luua ühismeedias demotivaatoreid. “Trollivabrikud” on mõeldud nõndanimetatud kaasajooksikuefekti tekitamiseks, mis sunniks kõhklejaid omaks võtma teatava kindla arvamuse eeldusega, et seda toetab enamus.
Arvestades Venemaa ajakirjandusväljaannete tugevnenud aktiivsust väärate faktide levitamisel ja rohkeid kasutatavaid desintormatsioonitaktikaid, on Eestis kerkinud uue venekeelse telekanali ümber skeptilisuse laine õige mitmel põhjusel: venekeelsete meediasfääri asjatundjate vähesus Eesti turul, kahtlused telekanali kvaliteedis, ebavajalikkus juba olemasolevate korralike telekanalite tõttu (näiteks venekeelne Euronews), isegi arvamus, et kui kanalit hakatakse rahastama riigieelarvest, siis valitakse ka meediasisu ja tööle kutsutavad asjatundjad mitte telekanali enda algatusel, vaid “väljast”. Samal ajal ei ole Euronews ega ükski teine kanal mõeldud sel moel otseselt Eesti venekeelsetele elanikele, nagu oleks seda kohalik infoallikas. Kvaliteedi poolest võib uus telekanal muidugi konkurentidele alla jääda, aga peab selle tasa tegema lennukate teleprojektide ja huvitavate saatekülalistega, eri vaateid esindavate Eesti eesti- ja venekeelsete elanikega, kes nii jagavad kui ka ei jaga Eesti riigi seisukohti rahvusvahelisel areenil. Tulevase telekanali kvaliteedi suhtes skeptiliselt meelestatud inimesed võivad olla kindlad, et vähemalt seda külge aitavad lahendada teistegi maade spetsialistid, näiteks Saksamaalt, mis on juba nõustunud pakkuma ajakirjanikele ja ajakirjandustudengitele täiendõpet ning ka jagama uue kanaliga Saksa avaõigusliku meediaettevõtte venekeelseid saateid.
Oma sise- ja välispoliitikast juhindudes töötab iga ELi liikmesriik välja enda kommunikatsioonistrateegia ja otsustab ise, mil määral osaleda ELi venekeelse meediaruumi parandamise poliitikas ja võitluses desinformatsiooniga. Eesti eksperdid nägid seda probleemi esijoones läbi Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe ja alternatiivse sõltumatu meediaprojekti pakkumise prisma. Uue telekanali eesmärk on suurendada venekeelse elanikkonna teadlikkust Eesti elu eri tahkudest ning sel moel lähendada venekeelset meediaruumi eestikeelsele. Uus telekanal ei ole ainult alternatiivne vaatenurk, vaid ka sümbol, mis näitab Eesti riigi huvi ühendada kaks siinset kogukonda. Samm-sammult õiget Eesti sotsiaalse sidususe poliitikat kujundades kaotavad Venemaa infokampaaniad ajapikku oma mõju.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.