Ikka veel on Euroopa Teise maailmasõja ajalookirjutuses kombeks üks kuri korraga.

4.02.2010, Maria Mälksoo
Sirp
Bogdan Musial, Sihikul on Saksamaa: Stalini sõjaplaanid Lääne vastu. Tõlkinud Toomas Huik. Kujundaja Kaia Rähn. Tänapäev, 2009. 392 lk. 
Poola päritolu, ent Saksamaal ajaloolaseks kasvanud Bogdan Musiali uurimus ei vääri tähelepanu ehk mitte niivõrd ajalooteadusliku uudsuse kui mälupoliitiliste müravõngete tekitamise  potentsiaali poolest. Kui Läände karanud Nõukogude luuraja Vladimir Rezun Viktor Suvorovi nime all 1985. aastal esmakordselt oma „jäälõhkuja teesi” tutvustas, andis ta Saksa natsi- ja Nõukogude kommunistliku režiimi võrreldavuse küsimuse üle piike murdvaile ajaloolastele hambusse jämeda kondi. Paraku oli see „kont”, mille kohaselt kehutanud Stalin Saksamaad teiste Lääne demokraatlike riikidega sõdima juba 1922. aastast, kavatsusega  ise 1941. aastal ennetavalt Saksamaad rünnata, samavõrd sensatsiooniline kui ajalooliste dokumentidega toestamata. Seetõttu pälvis Suvorovi käsitlus Teise maailmasõja uurijate seas valdavalt teravat kriitikat.
Ehkki Musial lükkab ümber Suvorovi teesi Nõukogude Liidu 1941. aasta suvel algama pidanud kallaletungist Saksamaale, pakkudes varaseimaks võimalikuks rünnakuajaks pigem 1942. aasta kevadet, jagab ta siiski põhijoontes oma eelkäija teooriat Nõukogude agressiooniplaanidest ning Stalini sõjaeesmärkidest. Musial püüabki oma mahukas uurimuses kasvatada Suvorovi visandatud luudele ajalooteaduslikult vintskemat liha, toetudes uusimatele Venemaal ja Valgevenes kättesaadavaks tehtud arhivaalidele. Teema vastuokslikkuse tõttu tänases Euroopas settinud Teise maailmasõja käsitluste taustal võib siiski ennustada, et Musiali monograafia ajaloometodoloogilisest  põhjalikkusest ning Suvorovi stiilist küllalt erinevast kiretust ja faktikesksest materjali esitluslaadist hoolimata, saab ka Kampfplatz Deutschland’ist paratamatult kaasaegsete „mälusõdade” objekt, seejuures ilmsesti eri funktsioonis selle sõja eri rinnetel madistajate käes – ühele ründerelva, teisele kaitsekilbina.
Arhetüüpiline Ida-Euroopa „tujurikkuja”
Autori tööalane seos Poola Rahvusliku Mälu Instituudiga lisab teda „etnonatsionalistlikes” Teise maailmasõja ajaloo revideerimise katseis süüdistajate hulgas ilmselt ainult õli tulle ning sunnib otsima varjatud poliitilisi eesmärke tema katsete taga õõnestada üldiselt kinnistunud kuvandit Nõukogude Liidu kangelaslikust kaitsesõjast Euroopa päästmiseks Hitleri küüsist. Oma ajaloolasekarjääri jooksul ei ole Musial tegelikult kunagi kohkunud tagasi  vastuoluliste teemade käsitlemisest. Pigem vastupidi: ta on tundnud Teise maailmasõtta puutuvate müütide murdmise vastu erilist huvi, teenides nõnda ühelt oma kritiseeritumalt akadeemiliselt vestluspartnerilt pooltunnustava alatooniga nimetuse „a spoiler with a sharp eye for detail”.¹ Oma teemavalikult ning mitteortodoksselt käsitlusviisilt on Musiali näol selgelt tegu arhetüüpilise Ida-Euroopa „tujurikkujaga”, kes keerutab tolmu Venemaa  ja Lääne vahel isekeskis juba kenasti kinni kaanetatud käsitlustelt Teise maailmasõja kulust nn „teises Euroopas”.
Teise maailmasõja standardrepresentatsiooni, millesse alles hiljaaegu on Ida-Euroopa riikide ja rahvaste vastuolulisi kogemusi sisse kirjutama hakatud, ongi muidugi idaeurooplase vaatenurgast raske mitte vastuolusid tekitada. Nii on Musial oma varasemate töödega näiteks pälvinud ajaloolastest kolleegide  seas teravat kriitikat, kui asus põhjendama poolakate legendaarset juudivastasust Teises maailmasõjas. Ta näitas konkreetse konteksti toel, kuidas poola rahvas pöördus juutide vastu viimaste väidetavalt laialdase toetuse tõttu Nõukogude režiimile ning nende suure osaluse tõttu repressioonide täideviimisel mõningais Poola piirkondades. Õigustamata kuidagi Jedwabne-taolisi massimõrvu, on Musial püüdnud ometi selgitada, et poolakate antisemitism ei olnud mingi atavistlik Ida-Euroopa eripära, vaid konkreetses ajaloolises kontekstis võimendunud nähtus, mida tuli tollases Euroopas laialdaselt ette. Samasuguse efektiga torkeks ajaloolaste herilasepessa oli Musiali detailitäpne kriitika 1999. aastal Hamburgi Ühiskonnauuringute  Instituudi poolt korraldatud näituse pihta Wehrmacht’i kuritegude kohta, mille fotomaterjalide hulgas esines NKVD tapatalgute ohvrite „omistamist” sakslastele, nagu juhtus kohe pärast avalikustamist ju kurikuulsa Katõni veresaunagagi. Musiali seniste tööde  retseptsiooni „puudutatus” peegeldab paraku endiselt Teisest maailmasõja kui nullsumma mängu laialt levinud käsitlust – otsekui tähendaks Nõukogude Liidu käitumise kritiseerimine sõja taustal tingimata taotlust Saksamaad sõjasüüst puhtaks pesta.
Holokausti nägemine Teise maailmasõja keskse inimtragöödiana on omakorda pärssinud teiste sõjas massilisi kaotusi kandnud rahvaste kannatuste analüüsi. Nõukogude režiimi sõjaaegsete kuritegude  lahkamises juutide vastu suunatud massimõrvaga võrreldavas inimsusevastaste kuritegude raamistikus kiputakse nägema katset natside tegevust relativiseerida ja rehabiliteeridagi. Ikka veel on Euroopa Teise maailmasõja ajalookirjutuses kombeks üks kuri korraga. Ikka veel nõuab teatud teemade käsitlemine, nagu on Musial märkinud ühes oma intervjuus, mitte ainult häid käsitööoskusi ajaloolasena, vaid ka taktikalist ja strateegilist andekust oma käsitluse  põhjendamisel ja avalikkusele esitamisel.² Musial astub jõuliselt must-valge ajalookäsitluse vastu, rõhutades, et Nõukogude laiaulatuslikest ettevalmistustest sõjaks Saksamaa suunal hoolimata ei saa kinnitada nn preventiivsõja teesi, mille järgi Hitler olevat Nõukogude Liitu rünnanud ennetamaks viimase kallaletungi (lk 297–301).
Esiteks polnud Punaarmee 1941. aastal, kui Hitler Nõukogude Liitu ründas, sõjaks valmis, rääkimata Saksa poole tolleaegsest ebaadekvaatsest informeeritusest Nõukogude relvajõudude tegeliku olukorra ja tegevuskava kohta. Selliselt argumenteerides pareerib Musial osavalt ka võimalikku kriitikat, nagu teeks Nõukogude agressiooniplaanide väljatoomine Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule vaikimisi õigustatuks rahvusvahelise õiguse mõttes. Nii see mõistagi ei ole, kinnitab autor, rehitsedes juba ennetavalt  laiali oma pea kohale potentsiaalselt hõõguma kogunenud söed.
Põhjalik sotsiaalne ja majandusliku taust
„Sihikul on Saksamaa” ajalooteadusliku kriitika³ täienduseks võiks sotsiaalteaduste perspektiivist rõhutada kaht aspekti. Esiteks võiks see raamat oma haardelt olla eeskujuks nii mõnelegi rahvusvaheliste suhete distsipliinist võrsuvale analüüsile, mille sotsioloogiline verevaesus (ehk kasin tähelepanu riikide välispoliitilise käitumise sotsiaal-majanduslikele taustateguritele) ei ole sageli proportsioonis  järelduste lennukusega. Musiali raamatu vaieldamatuks tugevuseks on põhjaliku sotsiaalse ja majandusliku tausta loomine bolševistlikule maailmarevolutsiooniideele. Punaarmee radikaalsete reformide, sundkollektiviseerimise ja massirepressioonide analüüsi kõrval esitatakse raamatus kommunistlike sõjaplaanide üksikasjalik genees Nõukogude Liidu ja Saksamaa poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste suhete taustal 1920.-30. aastatel.  Teravdatud tähelepanu all on ka nende suurriikide suhted Saksa-Nõukogude mittekallaletungilepingu kehtimise aegu ehk 1939. aasta 23. augustist kuni 1941. aasta 22. juunini, mil Hitler ründas Nõukogude Liitu. Musial näitab talle nii omase põhjalikkusega, kuidas Nõukogude Liit ja Saksamaa käitusid tegelikult peaaegu kolmandiku jooksul Teise maailmasõja koguvältusest  liitlaste, mitte verivaenlastena.
See on fakt, mille meeldetuletamine sunnib Venemaal hiljaaegu moodustatud riikliku ajalookomisjoni liikmeid ilmselt haarama „ajaloovõltsijate” taltsutamiseks ette nähtud korraliste meetmete järele. Saksamaal oli Musiali järgi strateegiline roll bolševistliku  maailmarevolutsiooni plaanides: riigi asend Euroopa südames ning sealse tööliskonna potentsiaal pidanuks sellest tegema platvormi (vrd „jäälõhkuja”), millelt kommunistlik revolutsioon kandunuks esiteks ülejäänud Euroopasse ja sealt edasi kogu maailma. Poolat käsitleti seetõttu paratamatu segajana kahe kavandatava maailmarevolutsiooni võtmetegelase, s.o Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel.
Poolast kui probleemist vabanemine oli sestap vältimatu. Teiseks ja mitte sugugi vähem olulisena, joonistub Musiali käsitlusest detailiküllaselt ja -täpselt välja Nõukogude korra pidev piirseisund – ehk sotsiaalantropoloogilises kõnepruugis permanentne liminaalsus, s.o ebatavaliselt pikale veninud üleminekufaas bolševistliku revolutsiooni järel, mille pinnalt ei jõutud sõja algusekski ühiskonda taas konsolideerida,  rääkimata sõjaseisundi sisulisest edasikestmisest Nõukogude Liidus ka pärast Teise maailmasõja ametlikku lõppu. Kollektiivpsühholoogilisest vaatepunktist pakub Musiali pikaleveninud Nõukogude revolutsiooni analüüs intrigeerivat mõtteainest ka selle venitatud liminaalkogemuse võimalike mõjude kohta tänasel Venemaal ja Nõukogude Liidu endistes satelliitriikides Ida-Euroopas.
Info ületab üldistusjõu
Stilistiliselt meenutab Musiali kirjutamisviis siiski tema peaaegu nimekaimu Robert Musili loodud „omadusteta meest”: autori esituslaad on valdavalt kuivalt konstateeriv, ilmselt ajaloolase kutseauga kaasaskäiva vastumeelsuse tõttu faktiliselt täpsustamata laiaulatuslike  üldistuste tegemise suhtes. Mündi varjuküljeks on paraku teksti kohatine uppumine infopurusse, nii et sellest üle ulatuv suur narratiiv jääb selgelt esitamata. Eriti raamatu esimeses pooles jääb mulje, nagu peaks kokkukuhjatud faktid otsekui iseenese eest rääkima, kuid jäävad üldistava autoripoolse diskussioonita ometi kuidagi harali. Alles päris raamatu lõpus, kui Musial värvikate tsitaatide najal näitab Stalini visalt püsinud uskmatuse murenema hakkamist  Saksamaa Nõukogude Liidule suunatud rünnakukava suhtes võib teksti lugeda juba mahlaka põnevusloona. Iga uurimuse tugevus väljendub lõpuks tema kriitikute nõrkuses. Musiali eelkäija, eelviidatud Suvorovi üheks nõrgaks argumendiks oli ründe- ja kaitseotstarbeliste relvade ning relvastumisloogika käsitlemine teineteist välistavate vastandpaaridena. Just nagu relvad ja relvastumise loogika võivad olla mõlema  eesmärgi teenistuses, on ka Musiali-taoliste uurijate vastuvõtu puhul oluline teadvustada, missugune kavatsus juhib tema käsitluse heakskiitu või halvakspanu. Vastavalt tuleks olla tähelepanelik Musiali raamatu lugemisvõimaluste suhtes platvormist lähtuvalt – olgu siis Venemaal, Ameerikas, Saksamaal või mujal Euroopas, kitsalt ajaloolaste ringis või laiema ajaloohuvilise publiku seas. Tundub siiski tõenäoline, et ajalooteaduslikult ei ole Musiali  käsitlust pelga õlakehitusega võimalik eirata, selleks on tegu liiga kõva pähkliga. Iseasi muidugi – nagu ajaloo- ja mälupoliitilistes vaidlustes tavaks –, kui raamatuga suhestutakse predoktrinaarsetelt usupositsioonidelt, mis mõistagi välistab juba eos akadeemilise mõttevahetuse.
_______
¹ Vt Jan Gross, Critical Remarks Indeed. Rmt: The Neighbors Respond: The Controversy over the Jedwabne Massacre in Poland. Princeton University Press, Princeton 2004), lk 344–370.
² Bogdan Musiali intervjuu Paweł Paliwodale. We cannot be afraid. – Życie 2. 200.
³ Vt Oliver Pageli arvustus Musiali raamatu saksakeelsele originaalile. Ajalooline Ajakiri 2009, nr 1-2 (127-128), lk 303–307.