Igatsusest tankide järele

NATO ja Ameerika Ühendriikide nähtavus Läänemerepiirkonnas tugevdab meie heidutust, suurendab kaitsevõimet ja mõjub stabiliseerivalt.

NATO ja Ameerika Ühendriikide nähtavus Läänemerepiirkonnas tugevdab meie heidutust, suurendab kaitsevõimet ja mõjub stabiliseerivalt.

Viimastel päevadel on Eesti meediaväljaanded käsitlenud USA kohaoleku küsimust Eestis. Teema tõusis huviorbiiti pärast kaitseminister Urmas Reinsalu Washingtonis Rahvusvahelises Strateegiliste Uuringute Keskuses välja öeldud soovi tuua Euroopasse tagasi Ameerika Ühendriikide (USA) tankid ja näha USA kohaolekut ka Eestis. Paljud kaitseministri sõnu tagantjärgi tõlgendanud poliitikud ja eksperdid on möönnud, et USA sõjaväebaaside rajamine ja -tehnika paigutamine Eestisse pole praeguses üleilmses julgeolekuolukorras, eriti arvestades kasvanud vägivalda Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kuigi realistlik. Stabiilse ja rahuliku Läänemerepiirkonna julgeolekupoliitiline marginaliseerimine USA silmis akuutsete kriiskollete kõrval on mõistetav, kuid oma huvide eest siin piirkonnas peame seisma sellegipoolest, eriti kuna erinevalt kaugemal asuvatest liitlastest peaksime tundma oma idanaabrit paremini.

Kaitseministri „igatsus tankide järele“ on riigikaitseeksperte ajendanud mõtteid avaldama Eesti sõjalise kaitstuse teemal. NATO liikmena võtame praeguseks oma julgeolekut suuresti enesestmõistetavana, meid kaitseb NATO kollektiivkaitse klausel ehk Põhja-Atlandi leppe artikkel viis. Kuid lepe kui selline ei maksa midagi, oluline on osapoolte usaldus selle täitmise vastu (julgeolekugarantii) ja leppes mitteosalejate usk kokkuleppe täitmise kohta (heidutus). Samuti peavad olema täidetud kokkuleppe rakendamist võimaldavad tingimused (võimed, õppustel harjutatud kaitseplaanid, kiire otsusetegemise protsess jms) ning – last but not least – poliitiline tahe lepet rakendada.

Soov NATO suurema kohaloleku järele Euroopas, Läänemerepiirkonnas ja ka Eestis pole midagi uut meie julgeolekupoliitilises diskursuses. Teatavasti on Euroopa liitlaste kaitsevõime üha kahanenud. Liitlastest evib USA kõige paremaid sõjalisi võimeid ja suudab neid kõige kiiremini eendada. Sestap on loogiline, et USA nähtavus meie piirkonnas on meile julgeolekupoliitiliselt kasulik ja vajalik. Esiteks, USA nähtavus siin on osa heidutusest. Kui Leedus paiknevad liitlaste õhuturbelennukid, siis Eestis pidevat liitlaste kohaolekut pole.

Teiseks, NATO kollektiivkaitse rakendumiseks ja kaitseplaanide elluviimiseks on lisaks kaitseplaanidele vaja ka sõjalisi üksusi ja -tehnikat ning taristut. Sõjalise kriisi tekkides on plaane hõlpsam ellu viia kui vajalikud vahendid on kohapeal olemas ja siirda tuleb üksnes inimjõudu. Seega muutuvad vahendid kriisiolukorras osaks kaitsevõimest ja nende kohaolu suurendab kaudselt me julgeolekut. Enamgi veel, kui liitlaste siinpaiknevad vahendid on väga väärtuslikud, peaks neil olema suurem motivatsioon oma vara turvata, mis suurendab ka meie julgeolekut. Samal seisukohal tundub olevat erukindral Ants Laaneots, kelle arvates võiks USA paigutada Balti riikidesse eelpositsioneerimislaod (rõhutades ka kaitseplaanide täitmist üksustega ja plaanide regulaarset harjutamist sõjaliste õppuste kaudu).

Kolmandaks, USA kohaolul Eestis oleks stabiliseeriv mõju mõnetise närvilisuse taustal, mille on Balti riikides ning kohati ka Soomes ja Rootsis põhjustanud Venemaa ähvardav retoorika, sõjalised manöövrid, ning majanduslike ja poliitiliste survevahendite kasutamine (viimati näiteks Ukraina vastu).
Näiteid Venemaa imperialistlikust retoorikast ja jõumeetoditest on piisavalt: ähvardused paigutada Kaliningradi 400-500 km lennuulatusega raketid „Iskander“ ja meile veel lähemal, Leningradi rajoonis, Luugas, paiknevad raketid „Iskander“, Soome hoiatamine NATOga liitumise negatiivsete tagajärgede eest, lubadus kaitsta välismaal asuvaid kaasmaalasi vajadusel jõuga. Usaldust pole kasvatanud ka provokatiivsed läänevastast rünnakut simuleerivad sõjalised suurõppused („Zapad“ ja „Ladoga“ 2009, „Zapad“ 2013), kaugpommitajate treeninglennud ning sõjalise kohaoleku suurendamine Venemaa läänepoolsetes sõjaväeringkondades. Usaldust ei suurenda ka Venemaa keeldumine NATO vaatlejate kutsumisest oma sõjalistele õppustele, loobumine Euroopa tavarelvastuse lepingu täitmisest jms.

Tõepoolest, tuleb nõustuda talupojatarkusega, et härja ees punast rätikut lehvitada ei maksa. Hoolimata raskustest kaasajastada oma võimeid on vene sõjaväel võime vastata kuni keskmise suurusega lokaalsetele ja regionaalsetele konfliktidele. Seda nägime ka 2008. a Gruusias. Norra ajalehe andmetel oli veel 2009. a NATO luuredokumendis tõdetud, et Venemaa jätkab alliansi ja kollektiivkaitseklausli usaldusväärsuse ja sidususe testimist.

Venemaa retoorika näitab, et külma sõja mõtteviis ja soov, et NATO ei läheneks talle geograafiliselt (mida lääs pärast NL lagunemist olevat lubanud), on endiselt Venemaa leitmotiiv. Kuid reaalsus on teine – tänavu tähistame NATO liikmesuse kümnendat aastapäeva. Venemaale ei lähe korda kui Eesti püüaks sõbralike suhete nimel hoiduda elementaarsest riigikaitse planeerimisest. Vene julgeolekupoliitilised otsused tehakse lähtudes nende rahvuslikust huvist säilitada strateegiline ülevõim oma lähipiirkonnas (mida vene juhtkond ei väsi kordamast), mille kaotuse suhtes on Venemaa ülitundlik nii sise- kui välispoliitilistel põhjustel. Soome ajab Venemaaga küll leebemat välispoliitikat, kuid see pole takistanud Vene poliitilisel ja sõjalisel juhtkonnal Soomele julgeolekupoliitilisi valikuid ette kirjutamast. Naiivne on loota, et Soome eeskuju järgides teeks idanaaber meile järeleandmisi muudes küsimustes nagu näiteks Euroopa Liidule kehtestatud elusloomade impordipiirangud, Eesti-Vene piirlepingu allakirjutamine jne.

NATO poliitiliselt ja sõjaliselt võimsaima liitase USA nähtavuse suurendamine Eestis on meile kasulik nii sümboolselt kui ka riigikaitse tugevdamiseks. Välisminister Urmas Paet on öelnud, et NATO, sh USA lennukid võiksid Balti riikide õhuturbemissiooni teostamiseks alaliselt paikneda Ämaris. Riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma arvates võiksid lennukid roteeruda kolme Balti riigi vahel. Ka NATO ja USA sõjalised õppused, kus Eesti pinnale tuuakse sõjaüksused ja -tehnika on üheks võimaluseks nähtavust suurendada. Selles ei ole midagi imelikku, et Eesti pikaaegse julgeolekupoliitilise eesmärgi – suurendada NATO nähtavust Läänemerepiirkonnas – üheks tähtsaimaks lüliks on soov suurendada USA kohaolu Eestis.