mai 20, 2015

Idapartnerlus: si vis pacem, para bellum (kui tahad rahu, valmistu sõjaks)

Pärast seda, kui viimane idapartnerluse tippkohtumine 2013. aastal Vilniuses kujunes Ukrainale katastroofiks, on vähe lootust, et EL suudab Riias millegi erilisega välja tulla. Siiski peavad Euroopa liidrid kaks päeva kestva Riia tippkohtumise käigus hindama oma valmisolekut tugevdada poliiilist heidutust piirkonnas. Idapartnerluse riikide sisemise vastupanuvõime loomiseks arenevatele kriisidele peavad ELi liidrid ühepoolse reageerimismehhanismi lülitama tagantjärele reageerivalt diplomaatialt ennetavale ning seadma sellele ühe selge sihi: luua turvaline keskkond reformide edukaks elluviimiseks.

Pärast seda, kui viimane idapartnerluse tippkohtumine 2013. aastal Vilniuses kujunes Ukrainale katastroofiks, on vähe lootust, et EL suudab Riias millegi erilisega välja tulla. Siiski peavad Euroopa liidrid kaks päeva kestva Riia tippkohtumise käigus hindama oma valmisolekut tugevdada poliiilist heidutust piirkonnas. Idapartnerluse riikide sisemise vastupanuvõime loomiseks arenevatele kriisidele peavad ELi liidrid ühepoolse reageerimismehhanismi lülitama tagantjärele reageerivalt diplomaatialt ennetavale ning seadma sellele ühe selge sihi: luua turvaline keskkond reformide edukaks elluviimiseks.

Piirangute tunnistamine

Tegelikult ei ole vaja idapartnerlust hakata ümber defineerima, vaid pigem tuleks tunnistada selle piiranguid ning minna omandatud õppetunde arvesse võttes edasi. Venemaa agressioon Ukrainas on domineerinud diplomaatilises päevakavas ning seadnud kahtluse alla idapartnerluse suutlikkuse toimida ilma selge arusaamata, millised on regiooni strateegilise keskkonna iseärasused. Tõik, et kuuest idapartnerluse riigist on viis juba seotud territoriaalsete vaidlustega Venemaaga, näitab ilmekalt, et viimane ei suuda olla regionaalne partner. Kreml on oma sõjaliste ja mittelineaarsete meetoditega hälbinud põhimõttest si vis pacem, para pactum (kui tahad rahu, valmistu kokku leppima) ning tahtlikult rikkunud suveräänse riigi territoriaalset terviklikkust. ELi juhid ja idapartnerluse riigid peaksid niisiis muutma kardinaalselt oma seisukohta heidutuse ja ühise julgeoleku arendamise kohta ning lähtuma ladina sententsist si vis pacem, para bellum (kui tahad rahu, valmistu sõjaks).
Seni on EL asunud ootaval ja reageerival positsioonil suuresti idapartnerluse enda bürokraatlike protsesside tõttu. Kui arvestada, et alates Vilniusest on päris ilmne, et Venemaal ja ELil on täiesti erinev arusaam oma naabrite tulevikust, peab EL nüüd tegelikkusele silma vaatama: nii või teisiti ollakse kaasatud geopoliitilisse võitlusse. Kuid Brüsseli abinõude komplekt selle tegelikkusega tegelemiseks peab olema mõistagi teistsugune: tagantjärele reageeriva diplomaatia asemele peab astuma ennetav.
Minski kokkuleppe haprus – mis hädavaevu püüab tagada midagi relvarahu sarnast Venemaa toetatud separatistlike rühmituste ja Ukraina jõudude vahel Ida-Ukrainas – on muutnud ELi juhid geopoliitiliselt ettevaatlikuks, kui asi puudutab vähegi ambitsioonikamat sõnumit idapartnerluse suunal. Ehkki idapartnerlus tähendab ELi ja kuue partneri kahepoolsete suhete raames arendatavat koostööd, on Venemaa toetatud separatistid ja Venemaa sõjavarustus ühe idapartnerluse riigi territooriumil niigi selgeks teinud, et Kreml de facto osaleb juba idapartnerluse plaanimises. Minski kokkuleppe alusel kaasati Venemaa kolmepoolsetesse kõnelustesse ELi ja Ukraina põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle. Tegelikult keskendus kolmepoolne ministrite tasandi kohtumine peamiselt ühele ülesandele – “leida praktilised lahendused Venemaa tõstatatud muredele” – ning lõpuks lükati lepingu rakendamine edasi 2016. aasta jaanuarisse.
Selline paradoks ei tohiks muutuda harjumuspäraseks. Vaieldamatult peab ELi juhtkond olema valmis tõrjuma Venemaa kestvaid katseid piirkonda destabiliseerida, säilitades küll samal ajal avatud dialoogi Moskvaga. Kuid igal juhul ei tohi lasta Venemaal enda päevakorda dikteerida. Kui Venemaa soovib kindlustada oma kaupade konkurentsivõime Ukraina turul, peab ta pidama Kiieviga kahepoolseid kõnelusi, mitte aga nõudma ELi-Ukraina vabakaubanduslepingu muutmist. EL peab selgelt välja ütlema, et Ukrainaga sõlmitud kahepoolse lepingu rakendamist rohkem edasi ei lükata.

Jõulisem surve reformide läbiviimiseks

Ehkki Kreml arvab teisiti, ei ole idapartnerlus geopoliitikast kantud algatus. Samuti ei ole idapartnerluse riikide reformide toetamine ja juhendamine Venemaa vastu suunatud poliitika. Idapartnerlus on mõeldud reformipaketi pakkumiseks, mis aitab riiki paremini üles ehitada, juurutada õigusriigi põhimõtet ning avardada turumajanduse võimalusi partnerriikides. Paraku õõnestab kõigi kuue idapartnerluse riigi sisemine institutsionaalne nõrkus endiselt reforme ja jätab õhku kahtlusi edasistegi kannapöörete osas. Ometi ei ole see peatanud pöördumatut põlvkondade vahetust ja demokraatlike arusaamade levikut Moldovas, Georgias ja Ukrainas ning Euroopa-meelseid liikumisi omajagu isoleerituma kodanikuühiskonna tingimustes Aserbaidžaanis, Armeenias ja Valgevenes.
ELi pehme jõud tegelikult mõjub. Idapartnerluse algatus on pakkunud selle visiooni realiseerimise konkreetse raamistiku, sealhulgas kolme riigiga 2014. aastal sõlmitud assotsieerumis- ja vabakaubanduslepingute kujul. Selle suundumuse toetamiseks peaks Brüssel võtma kasutusele ühe oma tähtsamatest abivahenditest, nimelt viisarežiimi liberaliseerimise. 2014. aasta aprillis võimaldati viisavaba reisimine Moldovale. Georgia ja Ukraina näevad visalt ja poliitilise meelekindlusega vaeva enda viisarežiimi liberaliseerimise tegevusplaani täitmisel. Protsess käib, kuid seda tuleks kiirendada, pakkudes suuremat tehnilist ja finantsabi, sest see on üks viis luua sild ELi ja idapartnerite kodanikuühiskonna ja ärisektori esindajate vahel.
ELi abi peaks jõudma vahetult riikideni, mis demonstreerivad tegelikku edasiminekut ja näitavad kindlat tahet järgida ELi demokraatlikke väärtusi. Reformid on tõhus viis turgutada sitkust ebakindluse ja ebastabiilsuse tingimustes, kuid see on pikaajaline strateegia, millest ei piisa reageerimiseks kriisidele adutavamas ajaraamistikus. EL peab ümber mõtestama oma tervikliku konfliktiohje käsitluse, seda eelkõige julgeoleku- ja kaitseküsimustes.

Tihedam julgeoleku- ja kaitsekoostöö

Venemaa agressioon Ukrainas tõstatas küsimuse, kuidas EL saab reageerida ja peab reageerima kriisile enda naabruses. Uus tegelikkus ELi vahetus lähikonnas näitab ilmekalt vajadust julgeolekudimensiooni järele idapartnerluse raamistikus. Kahepoolsed assotsieerimislepingud ELi ja kolme idapartnerluse riigi (Moldova, Georgia ja Ukraina) vahel rõhutavad vajadust edendada julgeolekukoostööd, pidada dialoogi julgeoleku- ja kaitseküsimustes ning lisaks edendada sõltumatuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtteid. Ometi on just julgeolekukomponent idapartnerluse mitmepoolses mõõtmes õigustamatult nõrk. Paistab, et ELi liikmesriigid on teadlikud suveräänsuse garanteerimise tähtsusest, kuid hoiduvad selle käsitlemisest avaramal – geopoliitilisel – tasandil. Nüüd on ent aeg tunnistada, et Ukraina viimase aja sündmused on toonud julgeolekumõõtme esiplaanile, otse keskmesse.
Praktilise soovitusena tuleks ELil kindlustada, et üle vaadatud ja uuendatud idapartnerluse poliitika rõhutaks senisest veel enam kahepoolset koostööd ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (CSDP) raames. Idapartnerluse riigid on juba ilmutanud jõulisemat huvi ja tahet liituda CSDP missioonidega: Ukraina saatis 2014. aastal fregati EUNAVFOR Atalanta koosseisu, Moldova osales ELi sõjalise väljaõppe missioonil Malis, Gruusia saatis ühe jalaväekompanii (156 meest) ELi rahutagamisjõudude koosseisu Kesk-Aafrika Vabariigis, mis oli suuruselt teine panus selles operatsioonis. Idapartnerluse riikide kindel soov osaleda julgeoleku- ja kaitsekoostöös ning piirkonna kasvav ebastabiilsus annavad ELile väga selgelt mõista, et tal on tarvis tugevdada oma osa “julgeoleku pakkujana” enda lähikonnas, mis omakorda julgustaks ja tugevdaks partnerlust tervikuna.

Kas julgeolek või reformid?

Me peame tunnistama idapartnerluse protsessi puudujääke Ukrainas eelkõige ELi suutmatuse tõttu reageerida poliitiliselt jõuliselt sellele, kuidas Venemaa rikub idapartnerluse riikide suveräänsust. Isegi kõige toimunu taustal ei ole täiel määral rakendatud sanktsioone ning Ukrainaga sõlmitud assotsieerimis- ja vabakaubanduslepingu jõustumine lükati edasi 2016. aastasse. Ukraina peab ellu viima veel hulga reforme, kuid EL peab kindlustama Ukrainale selleks võimaluse. Finantsabi kõigile idapartnerluse riikidele on oluline, nagu ka ranged ja kasvavad tingimused. Kuid julgeoleku- ja kaitsesektorit ei tohi mingil juhul hooletusse jätta. Ükski poliitiline juhtkond ei suuda ellu viia raskeid reforme, kui naaberriik aina süvendab sisekonflikte, kasutades selleks tervet sõjaliste ja diplomaatiliste vahendite arsenali. Moldova ja Georgia on saavutanud idapartnerluse elluviimisel korralikke tulemusi ning uute piirkondlike konfliktide puhkeda laskmine kujutaks endast juba tõeliselt geopoliitilist läbikukkumist. Idapartnerluse riikide poliitilist juhtkonda tuleks julgustada võtma suuremat riski halvava korruptsiooni ja majandusliku ebaefektiivsuse väljajuurimisel, milleks on vaja aga tagada turvaline ja stabiilne keskkond.
Riia tippkohtumiselt ei ole oodata suuresõnalisi teadaandeid, kuid see on siiski tähtis sündmus, mis peab meenutada, et idapartnerluse riigid on koos ELi juhtidega õigel rajal ning teevad tihedat koostööd reformide süvendamisel, mis lõppeks ongi peamine viis kasvatada sitkust piirkonnas valitseva ebakindluse ja ebastabiilsuse tingimustes.

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar