Ida-Ukraina konflikti eskaleerumine – mitte „juhul kui“, vaid „siis kui“

Minult küsitakse alatasa, kas Ida-Ukraina konflikt eskaleerub, millele järgneb alati teine küsimus: „Kas Venemaa on tõesti nii ebaratsionaalne, et alustab Euroopas suurt sõda?“ Paraku pean esimesele küsimusele vastama jaatavalt, seejärel aga selgitan, miks Venemaa käitumine on kõike muud kui ebaratsionaalne.

Minult küsitakse alatasa, kas Ida-Ukraina konflikt eskaleerub, millele järgneb alati teine küsimus: „Kas Venemaa on tõesti nii ebaratsionaalne, et alustab Euroopas suurt sõda?“ Paraku pean esimesele küsimusele vastama jaatavalt, seejärel aga selgitan, miks Venemaa käitumine on kõike muud kui ebaratsionaalne.

Kõigepealt aga astugem sammukese tagasi ning vaadelgem globaalset konteksti. Kolmest peamisest (praegusest, endisest ja enda arvates) suurvõimust on Ameerika Ühendriigid selgesti status quo suurvõim, samal ajal kui Hiina ja Venemaa on revisionistlikud. Pretendentidel on aga olulisi erinevusi: Hiina on vägagi teadlik sellest, et on tõusuteel ning usub seega, et ta võib vabalt oodata, kuni aeg on küps ning ta saab pretendeerida „õigusega talle kuuluvale rollile“. Teisisõnu eeldab Hiina, et aeg mängib tema kasuks. Venemaaga on lood aga vastupidised: riigi elanikkond kahaneb, praeguste tendentside jätkudes muutub ta 20 aasta pärast enamikus islamiusuliseks riigiks, tema infrastruktuur laguneb ning iga päev võib aset leida mõni suurem ja ohvriterohke transpordi- või tööstuskatastroof, riik on tehnoloogiliselt vähemalt kaks põlvkonda maas peaaegu kõigis majandussektoreis. Seega hakkab Venemaal aeg otsa saama. Venemaa ei saa isegi teeselda, et on midagi enamat kui piirkondlik võim, sellest on aga tema praegune juhtkond vägagi teadlik. Püüdes jääda ülemaailmse haardega tegutsejaks, üritab Venemaa meeleheitlikult ära kasutada aina ahtamaks muutuvaid võimalusi. Selle asemel aga, et investeerida oma rahva – igasuguse kestliku arengu tõelise allika – loovusse ja heaolusse, on Venemaa paraku valinud sisuliselt 19. sajandisse kuuluva meetodi ülbitseda kogu ülejäänud maailmaga, tuginedes türannide iidsele loosungile: „Las nad vihkavad mind, peaasi, et nad mind kardavad.“
Mis aga puutub konflikti Ukrainaga, siis kipume me unustama, mis käivitas tänase võika olukorrani viinud sündmuste ahela. See oli Venemaa, kes sundis Ukraina loobuma Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingut sõlmimast. Umbes aasta eest tsiteeris The New York Times üht Lääne-Ukraina noort ettevõtjat, kes ütles: „Nad röövisid minult mu tuleviku.“ Pole vast vaja mainidagi, et paljud teisedki tundsid Ukrainas samamoodi. Kui aga aktivistid Maidani hõivasid, ei oodanud keegi, et meeleavaldused jätkuvad veel läheneval talvelgi. Selgus, et analüütikud olid rängalt alahinnanud seda, mil määral rahval oli villand korrumpeerunud režiimist ning kui väga nad lootsid, et asjalood lähevad paremaks, kui Ukraina võtab kasutusele läänelikumad mängureeglid. Siis aga valati verd, sündmused väljusid kontrolli alt ning ancien régime varises kokku. Paistis, nagu oleks rahvas võitnud.
Ja siin ongi konks. Pelk mõtegi sellest, et Ukraina rahvas võtab oma saatuse iseenda kätesse ning – issand halasta – hakkab ehk seeläbi elama paremini ja külluslikumalt, oli Kremli „juhitud demokraatia“ ja „võimuvertikaalide“ ülempreestritele vastuvõetamatu. (Mõistagi tundus samavõrra hirmuäratavana võimalus, et Venemaa enda rahvas võtab ukrainlastelt snitti.) Seetõttu on nende käsitlus olnud selline: Ukraina ettevõtmine ei tohi õnnestuda mitte mingi hinna eest. Kõik vahendid selle eesmärgi saavutamiseks – väljapressimistest energia vallas ja fabritseeritud rahvaülestõusudest kuni erioperatsioonide ja mitte-eriti-salajaste sõjaliste sissetungideni – olid ja on siiani mõeldavad. Asi pole mitte majanduslike huvide kaitsmises või isegi mõjusfääride iganenud idees. Asi on Putini režiimi ellujäämises. Sellest vaatevinklist vaadatuna on kõik senitoimunu täiesti ratsionaalne. Ning see kõik ei ole veel kaugeltki läbi.