juuni 8, 2020

Ida-Lääne rollid Läänemerel on vahetunud: NATO uuenenud ülesanded

Eesti Kaitsevägi
7.-16. juunini kestab rahvusvaheline suurõppus Baltops 2020, millest võtab osa 3000 inimest 19 NATO riigist. Esindatud on 29 laeva ja 29 lennuvahendit. Eesti merevägi osaleb suurõppusel mereväe tuukrite, miinijahtija EML Sakala ning staabi- ja toetuslaev EML Wambolaga, kokku ligi 80 mereväelasega.
7.-16. juunini kestab rahvusvaheline suurõppus Baltops 2020, millest võtab osa 3000 inimest 19 NATO riigist. Esindatud on 29 laeva ja 29 lennuvahendit. Eesti merevägi osaleb suurõppusel mereväe tuukrite, miinijahtija EML Sakala ning staabi- ja toetuslaev EML Wambolaga, kokku ligi 80 mereväelasega.

Ida-lääne rollid on Läänemerel vahetunud. NATO peab võtma ofensiivse hoiaku alates hetkest, kui heidutus läbi kukub, et tagada ühendusteed Balti riikidesse. Vaja on sünkroniseeritult merelisi võimeid arendada ning luua juhtimisühtsus.

Viimasel ajal on korduvalt esitatud mõttekäiku, et ehk ei olnud Berliini müüri langemine külma sõja lõpp, vaid pigem pausi algus ja tegelikult on külm sõda tagasi. Selle pausi ajal muutus Euroopa poliitiline kaart ning lääneriigid võtsid välja nn rahudividende, mõni isegi mitu korda. Läänemeri muutuski „rahu mereks“ nagu Nõukogude Liit oli omal ajal propagandistlikult kuulutanud, vastasseis kadus ja majandustegevus kasvas peadpööritava kiirusega.

Samas võttis Briti merelordide sõnul Lääne-Euroopas maad „merepimedus“, mis tähendas arusaama kadumist, et üha globaliseeruvas maailmas sõltub läänelik heaolu endiselt meretranspordi toimimisest. Ohtu enam polnud ja läänelik heaolu tundus enesestmõistetav.

Kontinentaalsest okupatsioonist toibuvad Läänemere lõuna- ja idakalda riigid ei pannud merd samuti tähele, sest ühelt poolt oli okupatsioon tasalülitanud loomulikud merendusinstinktid ja -traditsioonid ning teisalt tuli riikide ülesehitamisel tegelda märksa pakilisemate probleemidega. Uue sajandi esimestel kümnenditel sukeldus NATO maismaaoperatsioonidesse kodust kaugel, olles justkui valiku ees, kas minna oma vastutusalast välja või „panna pood kinni“ (out of area or out of business), kuni äratuskell 2008. või 2014. aastal pausi lõppu kuulutama hakkas. Algas teatav kainenemine ja nüüd juba tasahilju ülesehitus.

Mõned admiralid on praegust aega NATO-s kutsunud suisa mereliseks renessanssiks või mereliseks sajandiks1. Seetõttu on paslik vaadata, mida külma sõja teine vaatus on võrreldes esimesega kaasa toonud Läänemerel.

Läänemere keskkond

Sõltuvalt vaatenurgast ja vaatajast võib Läänemere regiooni kirjeldada nii eraldiseisva regiooni kui ka osana NATO põhjatiivast. Taktikaliselt on Läänemeri pigem eraldiseisev operatsiooniala, sest siin kasutatavad vahendid sõjapidamiseks on erinevad suurel merel rakendatavaist. Samas on Läänemeri ka taktikaliselt Põhja-Atlandi osa, sest näiteks tiibrakette ja lennukikandja aviatsiooni saab Läänemerel või selle idakaldal asuvate sihtmärkide vastu lennutada nii Põhja- kui Norra merelt. Nicholas Spykmani järgi asub kogu Euroopa, sh Läänemeri, kontinentaalset südamaad ümbritseval ääremaal (rimland), mis toimib amfiibselt, olles ohustatud nii maa- kui merevõimu poolt2.

Läänemeri on võrreldes avaookeaniga erinev tegevuskeskkond.

Esiteks on Läänemeri madal ja riimveeline, mis teeb ta sobivaks veealuseks sõjapidamiseks. Seetõttu on meremiinid ja konventsionaalsed allveelaevad olnud siin nende kasutuselevõtust alates tähtsal kohal.

Teiseks on tehnoloogia areng vähendanud Läänemere niigi väikeseid mõõtmeid: selle katmine elektrooniliste seirevahenditega on suhteliselt hõlbus ning terve meri jääb tänapäevaste relvade laskeulatusse.

Kolmandaks on Läänemeri väga tihedalt laevatatav – igal ajahetkel seilab siin kuni 3000 laeva. See omakorda nullib eelmainitud seiratavuse ja raskendab relvade kasutamist ning viib tagasi elektroonika-eelsesse aega, kus hoolimata sensorite ja relvade suurest ulatusest on lahingudistantsid vastaste vahel pigem väikesed. Keskkonnast tulenevalt ei sobi avamerele-ookeanile ehitatud allvee- ja pealveelaevad Läänemerele. Hinnanguliselt on üle 2000 tonnise veeväljasurvega pealvee sõjalaevade Läänemerel opereerimiseks vaja täielikku õhuülekaalu, mille saavutamine eeldab sihtmärkide ründamist Venemaa sügavuses.

Sõjaline või hübriidkonflikt Läänemerel on suurel määral seotud ja läbi põimunud majandustegevusega. Kõigi Läänemere riikide majandused sõltuvad suuremal või vähemal määral mereteede ohutusest. 80-90% Soome ja Rootsi väliskaubandusest käib meritsi, Eesti puhul veetakse hinnanguliselt 70% ekspordist meritsi. Sama kehtib ka aga Venemaa kohta: umbes kolmandik Vene merekaubandusest ning ca 40% eksporditavast naftast veetakse läbi Läänemere sadamate. Seetõttu on võimalik ida-lääne vastasseis Läänemerel rannikuriikidele suure majandusliku mõju ja tagajärgedega.

Külma sõja teine vaatus

Kuigi tänapäeval on Läänemerel Venemaale sekundaarne strateegiline tähtsus, on ajalooliselt siin Vene meresõidu ja -sõjapidamise häll. Paljudel juhtudel minevikus on Venemaa eesmärgiks olnud mare clausum – Läänemere sulgemine. Külma sõja viimastel kümnenditel oli Varssavi pakti riikide merevägede ülesandeks ida-lääne konflikti puhkedes kiiresti saavutada mereala valdamine (sea control) Läänemere lääneosas, et takistada igasugust NATO tegevust merel ja toetada maarinde põhjatiiba. Niisiis oli Varssavi pakti merejõudude eesmärk Läänemerel ofensiivne.

NATO põhja tiiva moodustasid tol ajal Norra ja Taani. Viimane oli oluliseks ühenduslüliks Kesk-Euroopa ja Norra vahel. Strateegilised punktid, Taani väinad olid Varssavi pakti sõjalaevastikele meredessandi sihtala, et koos Põhja-Saksamaalt edeneva maaväega eraldada Norra muust NATO-st ning tagada Nõukogude Balti laevastiku väljamurre Põhja merele. Väljamurde eesmärgiks oli teisel pool Taani väinu ühineda Nõukogude Põhja laevastiku jõududega, et üheskoos NATO merejõudude vastu tegutseda.3 Seetõttu oli Nõukogude Balti laevastik Läänemere jaoks nii platvormide tüübilt kui arvult üledimensioneeritud. Sellest ajast pärinevad ka tänase Vene Föderatsiooni Balti laevastiku aeguvad hävitaja ja mõned fregatid.

NATO tolleaegne eesmärk Läänemerel oli selgelt defensiivne – takistada vastase mereala valdamist (sea denial) mere lääneosas, omamata ise vajadust ja soovi seda mereala kasutada. Selleks olid Taani ja osa Lääne-Saksa mereväest relvastatud just Läänemerre sobiva võimepaketiga, milleks olid konventsionaalsed allveelaevad, rakettidega relvastatud pealeveelaevad, meremiinid, ründelennukid ning Taani puhul ka kaldal paiknevad raketipatareid. Läänemere merekaitset juhiti NATO sõjalises juhtimisstruktuuris olnud ja Taanis Karupis paiknenud BALTAP (Allied Forces Baltic Approaches) nimelise ühendväejuhatuse poolt.4

Võib vaielda selle üle, mis on tänase Venemaa sõjaline eesmärk, kuid on üsna selge, et Lääne-Euroopasse tungimine see pole. Küll aga on selleks vastuseis NATO katsetele sõjalist tasakaalu Läänemere regioonis enda kasuks pöörata. Traditsioonilises kõnepruugis tähendab see rannakaitset, mida viimasel ajal on hakatud nimetatud ka A2AD-ks5. Selle ettenihutatud kindluseks on Kaliningradi enklaav, mis aga sõltub eluspüsimiseks ühendusteedest emamaaga.

Võimalikud konfliktistsenaariumid Läänemerel ulatuvad madala intensiivsusega hübriidtegevustest kuni kõrge intensiivsusega konventsionaalse sõjapidamiseni, mis mõlemad toetavad laiemat ühendkampaaniat koos teiste väeliikide ja mitte-sõjaliste vahenditega. Kui hübriidstsenaariumiks võivad olla kiired ja hägusad ründed saarte, merealuste kaablite, sadamate ja muu seesuguse vastu, eesmärgiga seada NATO sündinud fakti ette (fait accompli), siis konventsionaalne sõjategevus tähendab mereala valdamise takistamist.6

Tänases olukorras on ida-lääne rollid Läänemerel vahetunud. NATO peab võtma ofensiivse hoiaku alates hetkest, kui heidutus läbi kukub, et tagada ühendusteed Balti riikidesse.7 Esimene NATO merevõimu ülesanne Läänemerel on hoida ära fait accompli, sest kaotatud territooriumi või hõivatud kriitilist taristut on oluliselt keerukam hiljem tagasi vallutada kui seda proaktiivselt kaitsta. Vaadates Vene Föderatsiooni meredessandi võimet Läänemerel ja NATO Läänemere idakalda riikide keskendumist maavägedele, jättes tagaukse avatuks, ei ole alust merelisi ohte alahinnata.

Teine NATO merevõimu ülesanne Läänemerel on hoida lahti mereteed. Selleks, et kaitsta Balti riikide territooriumi, peab NATO vajaminevad maaväed, mida on oluliselt rohkem kui tänased eelpaigutatud pataljoni lahingugrupid, siia kas eelasetama või kiiresti siirma ja seejärel mõlemal juhul varustama.

Laias laastus on Lääne-Euroopast Balti riikidesse kolm juurdepääsuteed: maismaad mööda läbi Suwalki koridori, üle Läänemere ja õhust. Kuigi kõik kolm on olulised, on meretee peamine, et liigutada suuri koguseid mõistliku aja ja ressursiga. Samal põhjusel liigub 90% maailmakaubanduse mahust just meritsi. Seetõttu on NATO ülesandeks saavutada kõigepealt õhuülekaal ja seejärel mereala valdamine. Kui külma sõja ajal ulatusid NATO varustusteed Ühendriikide idarannikult Põhja mere kaldale, siis nüüd Läänemere idakaldale.

Muutunud pole õhusõjapidamise prioriteetsus – ilma mõistliku ülekaaluta õhus, on sõjalised tegevused maakera pinnal raskendatud või isegi võimatud. Nii õhu- kui meresõjapidamise probleemiks Läänemerel on Kaliningrad, mis tuleb ülekaalu saavutamiseks neutraliseerida.

Probleem

Kui NATO üldine probleem on valmiduses olevate vägede nappus, siis Läänemere operatsioonideks konfigureeritud merevägede osas on see kriitiline. Väikeriikide mantra, et võimelünki, mida ise arendada ei suudeta, küsitakse NATO-lt, Läänemerel ei aita, sest selliseid vahendid täna Läänemere välistel liitlastel lihtsalt pole. Läänemere operatsioonideks on konfigureeritud nii Soome kui Rootsi mereväed, mis aga ei kuulu NATO-sse.

Ei saa välistada avamere sõjapidamiseks mõeldud sõjalaevade opereerimist Läänemerel, aga selle eelduseks on õhuülekaal, mille saavutamine ei sünni hetkega. On ka selge, et Venemaale ennetava löögi andmine on NATO-le äärmiselt keeruline otsus. Lisaks, on NATO riikide mereväed võrreldes külma sõja lõpuga vähenenud umbes poole võrra, samas kui Vene Põhjalaevastiku allveelaevade aktiivsust Põhja-Atlandil hinnatakse kohati umbes sama suureks. Seetõttu on NATO mereväed juba täna hõivatud merekommunikatsioonide kaitseks Põhja-Atlandil ning millekski muuks ei pruugi ressurssi jätkuda.8 Selleks, et ära hoida fait accompli merekeskkonnas tuleb halvemal juhul reageerida kohe, paremal juhul sobivate platvormidega kohal olla juba enne vastase katset.

Seetõttu püsib külma sõja teise poole aegne tõdemus, et Läänemerele vajalikke vahendeid peavad arendama Läänemere äärsed liitlased ise. Nagu eelpool mainitud, on nendeks väiksemad raketilaevad, konventsionaalsed allveelaevad, meremiinid ja mobiilsed raketipatareid maismaal. Selliste vahendite oskuslik ja sünkroniseeritud kasutamine peab tagama nii heidutuse kui mereolukorrateadlikkuse, mis on eelduseks nii halbade üllatuste vältimiseks kui relvakasutuseks vee peal ja all.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et ülal kirjeldatud NATO ülesanded Läänemerel ei ole mitte iga üksiku riigi saavutatavad, vaid kõikide NATO Läänemere riikide ülesanded. Sünkorniseeritult merelisi võimeid arendades, ei ole kas või numbrilist tasakaalu Vene Föderatsiooni Balti laevastikuga keeruline saavutada. Teiseks on vaja luua juhtimisühtsus, sest Läänemeri on väga väike operatsiooniala. Kui maadomeenis on loodud Kirdekorpus ja sellele alluv Põhjadiviis, siis meredomeenis on samuti vaja regionaalset NATO juhtstruktuuri, mis keskenduks just Läänemere spetsiifikale.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.


1 Hudson, P. (2014) The Renessance at Sea. – The RUSI Journal, July.
2 Spykman, N., J. (1944) The Geography of the Peace. New York: Harcourt, Brace and Company
3 Kampe, H. (1988) Amphibious Objective: Baltic Approaches. Proceedings Magazine. 3, 1988, Vol. 114, March.
4 Vego, M. (1986) The Soviet Envelopment Option on the Northern Flank. Naval War College Review. 1986, Autumn.
5 Armstrong, B. J. (2016) The Shadow of Air-Sea Battle and the Sinking of A2AD. War on the Rocks (kasutatud 30.09.2018).
6 Murphy, M., Schaub, G (2018) “Sea of Peace” or Sea of War – Russian Maritime Hybrid Warfare in the Baltic Sea. Naval War College Review. 2018, Vol. 71, 2 Spring; Stubbs, B. B. (2017) U.S. Sea Power Has a Role in the Baltic Sea. Proceedings Magazine. 2017, Vol. 143/9/1375, September.
7 Wang, N. (2018) Danmarks strategiske udfordringer i Østersøen – et sømilitært perspektiv. Krigsvidenskab (kasutatud: 19.03.2019).
8 Lange, H., et al. (2019) To the Seas Again: Maritime Defence and Deterrence in the Baltic Region. Tallinn: International Centre for Defence and Security.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar