Hundid rahuvalvaja lambanahas

Lõppeva nädala kolmapäeval kirjutas Vene päevaleht Nezavisimaja Gazeta juba mõni kuu kitsamais ringkonnis teada olnud seigast – Moskva on rahuvalvajate sildi all Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konfliktipiirkondadesse paigutanud tšetšeenidest koosnevad Vene sõjaväeluure (GRU) eriüksused .

Juba septembris hakkas siit ja sealt tilkuma infot selle kohta, nagu oleksid Lõuna-Osseetiasse Tshinvali lähistele ilmunud saladuslikud tšetšeenidest koosnevad Vene üksused.
30. oktoobril puhkes aga Ganmuhhuri asula lähistel Abhaasia-Gruusia osapooli lahutavad puhvertsoonis konflikt Gruusia politseinike ja Vene “rahuvalvajate” vahel. Viimased jäid ka teleoperaatorite kaamerasilmade ette, äratuntavalt oli tegemist tšetšeenidega.

Lõppeva nädala kolmapäeval kirjutas Vene päevaleht Nezavisimaja Gazeta juba mõni kuu kitsamais ringkonnis teada olnud seigast – Moskva on rahuvalvajate sildi all Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konfliktipiirkondadesse paigutanud tšetšeenidest koosnevad Vene sõjaväeluure (GRU) eriüksused .

Juba septembris hakkas siit ja sealt tilkuma infot selle kohta, nagu oleksid Lõuna-Osseetiasse Tshinvali lähistele ilmunud saladuslikud tšetšeenidest koosnevad Vene üksused.
30. oktoobril puhkes aga Ganmuhhuri asula lähistel Abhaasia-Gruusia osapooli lahutavad puhvertsoonis konflikt Gruusia politseinike ja Vene “rahuvalvajate” vahel. Viimased jäid ka teleoperaatorite kaamerasilmade ette, äratuntavalt oli tegemist tšetšeenidega.

Selle kuu alguses ilmus Jamestown Chechnya Weekly`s aga artikkel, mille kohaselt on Gruusia konfliktitsoonidesse paigutatud tšetšeenide näol tegemist GRU-le alluvate spetsnazi väeosade, pataljonide Vostok (Ida) ja Zapad (Lääs) võitlejatega.
Nezavisimaja Gazeta artiklis kinnitas seda infot juba pataljoni Zapad komandör, Venemaa kangelase kuldtähe omanik major Said-Magomed Kakijev. Tõsi küll, Kakijevit nimetatakse selles loos juba Zapadi “endiseks komandöriks”. Miks Kakijevist on saanud “endine komandör”, sellest pisut allpool.

Millega siis tegu?
Pataljonid Zapad ja Vostok kuuluvad nominaalselt Tšetšeenias alaliselt dislotseeruva 42. motolaskurdiviisi koosseisu. Tegelikkuses alluvad mõlemad üksused otse GRU-le. Mõlema üksuse ülesandeks on Tšetšeenia territooriumil sisside vastu suunatud erioperatsioonide läbiviimine, Zapadi vastutusalaks on Tšetšeenia lääneosa ning Vostokil vastavalt vabariigi idaosa. Mõlemad üksused koosnevad täielikult etnilistest tšetšeenidest ning kuuluvad Moskva-meelsete jõudude kõige löögijõulisemate vägede hulka.

Samas on olemas ka terve rida väga olulisi erinevusi.

Kakijevile alluva või allunud Zapadi tuumik koosneb paari-kolmekümnest mehest, kes võitlesid Moskva poolel Džohhar Dudajevi valitsuse vastu juba 1994. aastal. Nii Kakijev ise kui paljud tema alluvad – neid tuntaksegi “kakijevlaste” nime all – kuuluvad Põhja-Tšetšeenia teipidesse, kes on traditsiooniliselt alati pooldanud Venemaa ülemvõimu.
Mitte ühtegi mässuliste poolel võidelnut või mässulistele sümpatiseerimises kahtlustatavat Zapadi liikmeks ei võeta, uue võitleja üksuse koosseisu arvamiseks on eelduseks vähemalt ühe Zapadi tegevsõduri isiklik soovitus-käendus.

Zapadi efektiivsust ja professionaalsust hinnatakse kõrgelt, pataljoni osalusel toimunud operatsioonide käigus on “likvideeritud” sadu sisse. Väidetavalt on pataljon luureoperatsioone teostanud ka Gruusia territooriumil.
Selle aasta juunis sattusid Zapadi võitlejad aga Groznõi kesklinnas tulevahetusse tšetšeeni OMON-i ja liikluspolitseiga. Tüli kasvas üle täiemõõduliseks lahinguks, milles langes neli Zapadi sõdurit ja üks OMON-i võitleja. Surma saanud zapadlaste matustel kuulutas Kakijev tapjate vastu välja veritasu. Tõenäoliselt selle vahejuhtumi tõttu kaotaski ta oma koha ja seda ilmselt Ramzan Kadõrovi ning FSB (sõjaväeluure ja KGB/FSB on igipõlised rivaalid) aktiivsel kaasabil. Zapad on nimelt üks vähestest Kadõrovile mitte-alluvatest tšetšeeni üksustest.
Just Zapadi mehed tunduvad olevat need, kes on paigutatud Abhaasiasse.

Pataljon Vostok kasvas formaalselt välja 1999. aastal asutatud GRU samanimelisest spetsnazi roodust – nagu ka eelpoolkirjeldet Zapad.
Kuid erinevalt Kakijevi üksusest koosneb Vostok ligi kolme neljandiku ulatuses ülejooksikutest – endistest sissivõitlejatest. Pataljoni komandöriks on endine Itškeeria Vabariigi ehk tšetšeeni iseseisvuslaste brigaadikindral, praegune Venemaa kangelane ning Vene armee alampolkovnik Sulim Jamadajev. Esimese Tšetšeenia sõja kestel aastail 1994-1996 vastutas Jamadajev Gudermesi rindelõigu juhtimise eest. Sõdadevahelisel perioodil 1996-1999 kontrollis Jamadajev kahasse oma kahe vennaga isevalitsejatena nii Gudermesi kui selle ümbruskonda.

Jamadajevite klann on Tšetšeenias üks mõjukamaid, sarnaselt Kadõrovitele otsustasid nad terves koosseisus üsna peatselt pärast teise Tšetšeenia sõja algust asuda toetama Moskvat.
Vostok ongi osaliselt täitnud Jamadajevite klanni kaardiväe rolli, mängides olulise mõjuhoova rolli Jamadajevite-Kadõrovite vahelises võimuvõitluses.

Inimõiguslaste väitel on Jamadajevi pataljon seotud inimröövidega ja salajaste vanglate/piinamiskeskuste haldamisega.
2005. aasta juunis korraldasid Vostoki sõdurid haarangu Borozdinovskaja külas, mille tagajärjel enamik etnilistest avaaridest külaelanikke põgenes Dagestani. 11 külaelanikku on siiani teadmata kadunud, kaks tapeti rünnaku käigus, paljudele majadele pandi tuli otsa.
Eelmise aasta 15. septembril saabus aga Sankt-Peterburgi ligi 40 erariietes, kuid täisrelvis Vostoki sõdurit eesotsas Jamadajeviga lahendamaks tšetšeeni rikkurite vahel puhkenud tüli.
Selle protsessi käigus korraldasid eliithotellis Nevski Palace peatunud Vostoki sõdurid reidi ühte Piiteri lihatööstuskombinaati, mille tšetšeenist direktor viidi hiljem raskete vigastustega haiglasse.
Mõlema juhtumi puhul ei järgnenud Jamadajevi ja tema meeste suhtes mingeid sanktsioone (tõsi, uurimine mõlemal puhul siiski algatati).
Eelpool mainitud episoodide näol on tegemist muidugi kõigest paari avalikkuse ette jõudnud killuga tervest mosaiigist…
Gruusiast rääkides on pataljoni Vostok sõdurid antud juhul paigutatud Lõuna-Osseetiasse.

Kakijevi väitel saadeti tšetšeeni eriüksuslased Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse eesmärgiga hoida ära Sotši olümpiamängude korraldamise nurjamiseks kavandatav Gruusia sõjaline sissetung. Mõttekäiku, mille kohaselt kavatseb Tbilisi nurjata 2014. aastal Sotšis toimuvad suveolümpiamängud Abhaasia vallutusoperatsiooniga, on Moskva tsirkuleerinud juba mõnda aega.

Tegelikkuses on tegemist muidugi täieliku jamaga.

Tbilisi on pidevalt deklareerinud soovi lahendada mõlemad konfliktid rahumeelsel teel ning mingite suurpealetungide kavandamine ei ole kooskõlas Gruusia pikemaajaliste huvidega. Viimasteks on soov liituda esmalt NATO ning kaugemas tulevikus ehk ka Euroopa Liiduga.
Viimase pooleteise-kahe aasta jooksul toimunud arvukatest relvastatud vahejuhtumitest nendes konfliktipiirkondades pole aga pea ükski toimunud Gruusia poole initsiatiivil.

Teiseks ei seisne taoliste eriüksuste väärtus ja funktsioon mitte tavapäraste kaitselahingute pidamises laiaulatusliku relvastatud konflikti puhkemise korral, vaid luure- ja diversioonioperatsioonide korraldamises. Need on oma iseloomult aga aktiivsed ja ofensiivsed, mitte reageerivad tegevused.

Kolmandaks langes Zapadi ja Vostoki paigutamine Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse ajaliselt kokku üha intensiivsemaks muutuvate sõjaliste ettevalmistustega Abhaasia separatistide poolt ühest küljest ning teisalt Gruusias puhkenud terava siseriikliku kriisiga. Tšetšeenid ilmusid konfliktitsoonidesse pea samal ajal või pisut enne, kui endise Gruusia kaitseministri Irakli Okruašvili avaldused põhjustasid Gruusias üha eskaleeruva sisepoliitilise kriisi. See kulmineerus teadupärast meeleavaldajate laialiajamisega Tbilisi kesklinnas 07. novembril ning erakorralise seisukorra väljakuulutamisega president Mihhail Saakašvili administratsiooni poolt.

Parimal juhul oli ja on nende üksuste abhaaside-osseetide kontrollitavale territooriumile paigutamise näol tegemist Gruusiale psühholoogilise surve avaldamisega. Shamil Bassajevi juhtimisel abhaaside poolel võidelnud tšetšeenid mängisid nimelt 1992.-1993. aasta Abhaasia-Gruusia kodusõjas üsna otsustavat rolli, pannes väidetavalt toime ka rea räigeid sõjakuritegusid. Abhaaside poolel sõdisid lisaks muidugi veel Pihkva 76. õhudessantdiviis, grusiinide positsioone pommitanud Vene lennuvägi ning armeenia vabatahtlikest koosnev pataljon Bagration. Ka viimast on Tbilisi süüdistanud massimõrvade korraldamises.

Mustemaid stsenaariume ette kujutades oleks aga asjakohane meenutada sellest sügisest pärinevat vahejuhtumit. Nimelt tungis Kodori oru ülaosas Gruusia kontrollitavale territooriumile abhaaside eriüksus, mille väidetavaks eesmärgiks oli õhkida Kodorit ülejäänud Gruusiaga ühendav maantee. Puhkenud lahingu käigus sai surma mitu abhaasi, lisaks nende üksusega kaasas olnud GRU alampolkovnik.
Siinkohal tuletagem meelde Zapadi ja Vostoki profiili: tegemist on luure-, diversiooni- ja likvideerimisülesannetele spetsialiseerunud eriüksuslastega.

Nende paiskamine konfliktitsoonidesse sünkroonis Gruusias tekkinud kriisiga on osa kontekstist, millesse paigutub ametliku Tbilisi üsna närviline ja jõuline reageerimine novembrikriisi ajal.

Mis on aga nõutust tekitav, on rahvusvaheliseks kogukonnaks nimetatu vaikimine sellises situatsioonis. Pole ju näiteks kuidagi ettekujuteldav, et Liibanonis tegutsevate rahuvalvevägede koosseisu kuuluksid Iraani revolutsioonilise kaardiväe eriüksused. See oleks absurdne.
Gruusia puhul eelistab aga Läänemaailm – teiste seas ka Eesti – mingil põhjusel vait olla. Ning seda olukorras, kus enamik Lääne pealinnadest on Zapadi ja Vostoki kohalolust konfliktitsoonides olnud teadlik tundvalt kauem, kui Nezavisimaja Gazeta auditoorium.