Hiina sõjaväebaasid välismaal: esimene samm on Pakistan?

Meedias on viimastel kuudel ilmunud mitmeid teateid sellest, et Hiina on huvitatud sõjaväebaaside rajamisest Pakistani territooriumil ning uurib võimalusi need luua kas Afganistaniga piirnevatel hõimualadel Loode-Pakistanis või Hiina Xinjingi provintsiga piirnevas Põhja-Pakistanis. Sõjaväebaaside ehitamise võimalusi on juba väidetavalt arutatud ka Pakistani kõrgete ametiisikute (välisminister Khari, President Zardari, peaminister Gilani, ISI juhi kindral Pasha) visiitidel Hiinasse. Pakistan hakkas sõjalist koostööd Hiinaga eriliselt rõhutama peale Osama bin Ladeni tapmist, kui Pekingit külastanud peaminister Gilani ja kaitseminister Mukhtar pakkusid Hiinale võimalust luua Gwadari sadamalinna mereväebaas. Viimasest on Hiina esialgu keeldunud.

Meedias on viimastel kuudel ilmunud mitmeid teateid sellest, et Hiina on huvitatud sõjaväebaaside rajamisest Pakistani territooriumil ning uurib võimalusi need luua kas Afganistaniga piirnevatel hõimualadel Loode-Pakistanis või Hiina Xinjingi provintsiga piirnevas Põhja-Pakistanis. Sõjaväebaaside ehitamise võimalusi on juba väidetavalt arutatud ka Pakistani kõrgete ametiisikute (välisminister Khari, President Zardari, peaminister Gilani, ISI juhi kindral Pasha) visiitidel Hiinasse. Pakistan hakkas sõjalist koostööd Hiinaga eriliselt rõhutama peale Osama bin Ladeni tapmist, kui Pekingit külastanud peaminister Gilani ja kaitseminister Mukhtar pakkusid Hiinale võimalust luua Gwadari sadamalinna mereväebaas. Viimasest on Hiina esialgu keeldunud.

Iseenesest ei ole idee luua Hiina sõjaväebaase välismaal täiesti uus. Juba 2010. aasta alguses teatas Hiina keskvalitsus, et seoses riigi arengu ja laienevate huvidega vajavad viimased tugevat kaitset ning samuti peab Hiina omama võimalusi survestada ja ohustada oma vastaste huvisid kõikjal, kus see on vähegi võimalik.

Hiina huvi luua sõjaline kohalolek esimese sammuna Pakistani territooriumil tuleneb eelkõige soovist takistada radikaalse islami levikut Hiina Xinjiangi provintsi. Hiina võimud usuvad, et mitmete terrorirünnakute taga peamiselt moslemitest koosneva elanikkonna ja Prantsusmaast ligi kolm korda suurema territooriumiga provintsis on Pakistanis baseeruv Ida-Turkestani Islamiliikumine. Juulis 2011 hukkus ühes niisuguses rünnakus Kashgari linnas 19 inimest. Need plahvatused viisid Hiina süüdistusteni, et rünnaku organiseerinud ekstremiste õpetatakse välja Pakistani territooriumil Waziristanis. Hiina usub samuti, et Pakistanist tegutsevad ekstremistid, kes tahavad Xinjiangi provintsist moodustada iseseisvat riiki, on tihedalt seotud al-Qaedaga. Vastuseks Hiina süüdistustele laiendas Pakistan viivitamatult koostööd Hiinaga Ida-Turkestani Islamiliikumise vastu.

Samas on Hiina sõjaline kohalolek väidetavalt varjatult kasvanud Pakistani võimu all olevas Kashmiris, mille ülesehitusprojektidesse on Hiina investeerinud 6 mld USD. India allikate sõnul on Hiina selle provintsi Pakistanilt sisuliselt „üle võtnud” ning India relvajõudude ülema Singhi sõnul paikneb provintsis vähemalt 4000 Hiina sõjaväelast. Hiina on seda eitanud ja avaldanud arvamust, et India relvajõudude ülemat on eksitatud. Teisest küljest on teada, et 2011. aastal toimusid üldse esimesed Pakistani-Hiina ühisõppused India Punjabi ja Rajastani osariigi piiril.

Lisaks julgeolekuhuvidele on Hiinal ka suured majandushuvid Pakistanis. Ainuüksi Balochistani provintsis, kus paikneb ülalmainitud Gwadari linn, kaevandavad Hiina firmad vaske ja kulda, neile on antud õigus teostada nafta ja maagaasi otsinguid ning Hiina valitsus on väljendanud huvi Gwadari tsiviilsadama väljaarendamiseks. Hiina firmade tegevust on aga takistanud provintsi halb julgeolekuolukord, mis on väljendunud korduvates kallaletungides Hiina personalile.

Lisaks Pakistanile kasvavad Hiina majandushuvid pidevalt ka Afganistanis. Hiina ettevõtted on saanud õiguse kaevandada 30 aastat vasemaaki Aynakis, millega kaasnevad investeeringud 7 mld USD ulatuses (sh raudtee ehitamise Aynakist Pakistani piirini ja ka teisele poole – Usbekistani piirini). Samuti kirjutasid Hiina ja Afganistan 2011.a viimasel nädalal alla leppele nafta ja maagaasi tootmiseks Amu Darja jõe piirkonnas, Sar-e-Puli ja Faryabi provintsis. Afganistani valitsus loodab selle raames teenida 7 mld USD järgmise 25 aasta jooksul.

Seega on kujunemas olukord, kus Hiina ei saa ei julgeolekukaalutlustest ega majandushuvidest lähtuvalt enam objektiivselt ignoreerida ohtu, mis lähtub Pakistani strateegiast kasutada islamiradikaale oma naaberriikides. See ohustab nii Hiina terviklikkust kui ka miljardeid investeeritud dollareid ning eeldab mingite sammude astumist. Mida aga Hiina reaalselt teha saab?

Ühest küljest on teada, et Pakistan kasutab islamiradikaale eelkõige India vastu ja ka Afganistani mässulised on vaid osa sellest strateegiast. Teisest küljest tähendab aga Pakistanile julgeolekugarantiide andmine/otsene vastandumine Indiaga Pakistani liitlasena Hiinale olulist strateegilist sammu, mis võib kaasa tuua sõltuvusse sattumise Pakistani islamistide prognoosimatust käitumisest (mis siis, kui need otsustavad näiteks alustada Indiaga sõda?). Seega peab Hiina mingi moel ühelt poolt julgustama Pakistani (nt ühisõppused nagu 2011.a) ja teiselt poolt jällegi survestama Pakistani, et see tasapisi vähendaks islamistide väljaõpet ning piiraks nende tegevusvabadust.

Paradoksaalsel kombel peab Hiina nüüd proovima teha sedasama, mida USA on püüdnud saavutada alates 2001.a. USA on selleks kulutanud 21 miljardit USD sõjalist ja tsiviilabi, avaldanud poliitilist jm survet, kuid Pakistan pole oma seisukohti islamistide suhtes sugugi muutnud.

Hiina eesmärkide saavutamist takistab aga lisaks Pakistani hirmule India ees ka tõsiasi, et islamism kui strateegia ja maailmavaade on Pakistanis alates 2001. aastast järjest enam juurdunud. Näitena võib tuua eelkõige India vastu kasutamiseks loodud terroriorganisatsiooni Lashkar-e-Tayyiba, mille 150000 liikmest moodustavad enamuse Punjabi provintsi elanikud. Seejuures on 90% Pakistani armee ohvitserkonnast samuti pärit Punjabist. Paljud Pakistani ohvitserid nimetavadki Lashkar-e-Tayyibat „pereasjaks“.

Veel üks põhimõtteline takistus Hiina eesmärkide saavutamisele on Pakistani riigi nõrkus. Seoses hiljuti puhkenud memoskandaali uurimisega on Pakistani kaitseministeerium teatanud riigi ülemkohtule, et ta ei oma mingit reaalset võimu riigi armee ja luureteenistuse ISI üle, mistõttu ta ei saa viimastele anda korraldusi ega ka pärida neilt aru (seda saab teha, kuid armee ja ISI ei pruugi sellele lihtsalt reageerida). See on riigi tsiviilvõimu avalik tunnistus, et ta ei kontrolli oma relvajõude (samas eitab armee soovi riigis võim haarata) ning paneb välisriigid küsimuse ette: kellega peab Pakistanis asju ajama, et mingeid strateegilisi probleeme lahendada?

India jaoks aga tähendab Hiina sõjalise kohaloleku kasv Pakistanis väga tõsist väljakutset, sest ei Pakistan ega Hiina ei tunnista praeguseid piire Indiaga ning pretendeerivad territooriumitele, mis on India võimu all. Hiina taotleb endale osa Kashmirist, mille ta väidab olevat osa Tiibetist.

Sõjalises kontekstis tähendab Hiina sõjaline kohalolek Pakistanis, et Indial tuleb silmitsi seista Hiina sõjalise jõuga ka 780 km pikkusel äärmiselt volatiilsel Pakistani-India eraldusjoonel Kashmiris (lisaks ligi 4000 km pikkusele Hiina-India piirile).

Kokkuvõtteks võib öelda, et meedias avaldatud teated viitavad sellele, et Hiina tunnetab väga selget vajadust astuda sõjalisi samme oma julgeoleku ja riiklike huvide tagamiseks väljaspool oma territooriumit. Üheks elemendiks selles tegevuses saab ilmselt olema sõjaväebaaside rajamine Pakistanis ja/või sõjalise kohaloleku laiendamine seal. Sellega võib kaasneda ka Gwadari mereväebaasi rajamine suhteliselt lähedale Hormuzi väinale. Kui Hiina seda teeb, tõuseb ta nende riikide kategooriasse, kes tahavad/suudavad oma sõjalise jõuga mõjutada lausa globaalseid arenguid (Hiina esimene lennukikandja väljus hiljuti oma esimestele sõidukatsetustele Kollasel merel). See oleks juba põhimõtteline muutus Hiina senises tegevuses oma strateegiate elluviimisel tänapäeva maailmas.

Kas ja kuidas aga mõjutavad Hiina sõjaväebaasid Pakistanis sõjategevuse käiku Afganistanis, sõltub mitmetest asjaoludest. Ühest küljest, kohaliku elanikkonna suhtumine neisse ja Hiina üksuste tegevuse tulemuslikkus tuleneb sellest, kas ja kui palju kasutatakse jõudu mässuliste vastu ning kui suurt tähelepanu pööratakse kohalikule elanikkonnale (see aga sõltub Hiina vägede staatusest, nende arvukusest, väljaõppest, relvastusest, doktriinidest jne – tasub meeles pidada, et Hiina üksused ei oma kuigi ulatuslikku värsket sõjapidamise kogemust). Teisalt sõltub Hiina vägede piirialadele paigutamise tulemuslikkus sellest, mil määral ja kuidas kontrollib Afganistani valitsus oma piirialasid – pole välistatud võimalus, et mägistes piirkondades tekivad seoses USA ja NATO liitlaste lahkumisega uued mässuliste varjupaigad just Afganistanis.

Seega näitab aeg, mida Hiina saavutab oma sõjaväebaasidega Pakistanis, kuid juba praegu on selge, et Hiina on saamas riigiks, kes kavatseb oma mõjusfääri laiendamiseks kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid – ka sõjalisi.