Peking ja Moskva kuuluvad nende maailma riikide hulka, kes viljelevad agressiivset välispoliitikat, sealhulgas oma naabrite suhtes. Piirdumata pelgalt ähvardustega, näitas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, et heidutus võib ebaõnnestuda ja tuua kaasa katastroofilised tagajärjed. Kuidas suhtutakse Taiwanis ning mujal India ja Vaikse ookeani piirkonnas Venemaa sõtta Ukrainas? Millised on Kremli ja Hiina Kommunistliku Partei (HKP) pikaajalised strateegilised eesmärgid, eriti Ukraina ja Taiwani küsimustes?
Rahvusvahelise julgeoleku tagamisel tuleb olla valmis uuteks katsumusteks, nagu hübriidsõda, ja samas endiselt ära hoida agressioonisõdu, mis on raskeim rahvusvaheliste kuritegude vorm. Agressiivne välispoliitika ei ole sama mis agressioon, kuid on sellega tihedalt seotud, sest väljendab samamoodi rahulolematust status quo suhtes. Sõjaka käitumise ajendite – ajaloolise pärandi ja geopoliitiliste ambitsioonide – lahtimõtestamine aitab meil paremini valmistuda rivaalitsevatest riikidest lähtuvateks uuteks ohtudeks.
Hiina agressiivse välispoliitika eesmärk on muuta Taiwani status quo’d ja viia lõpule riigi taasühendamine. Järjekindluse kõrval kajastub neis ambitsioonides ka muutuv arusaam Taiwani oludest. Peking on suhetes Taiwaniga ilmutanud nii järjepidevust kui ka muutnud oma taktikat, järgides Taipei autoriteedi õõnestamiseks ühe Hiina põhimõtet ja kasutades hübriidsõja strateegiat. Viimane murdepunkt oli 2016. aastal, kui Taiwani presidendiks valiti Demokraatliku Progressi Partei (DPP) esindaja Tsai Ing-wen. Peking on pidevalt süüdistanud DPP-d Taiwani ametliku iseseisvumise püüdlustes. Riikide vahel on küll kehtinud külm rahu, kuid Peking on ajanud ka agressiivsemat poliitikat. Pekingi ja Taipei aastakümnetepikkuse vastasseisu jooksul on esitatud poliitilisi seisukohavõtte, kujundatud avalikku arvamust ja kasutatud nn halli tsooni taktikat. Arvestades Hiina-Taiwani suhete keskset kohta rahvusvahelises julgeolekus, on nende nihete mõistmine India ja Vaikse ookeani piirkonnas toimuvate laiemate muutustega kohanemiseks ülioluline.
Venemaa agressiivne välispoliitika lähtub sügavalt kinnistunud läänevastastest vaadetest, aga ka hiljutistest Kremli poliitilistest otsustest. Hoolimata Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest ja kapitalismile üleminekust käsitab Moskva julgeolekueliit rahvusvahelist julgeolekut endiselt jõudude korrelatsiooni mõiste kaudu. See Nõukogude ajast pärinev käsitlus vaatleb rahvusvaheliste suhete alusena ühiskonda tervikuna ning läheb jõudude tasakaalu ideest kaugemale, hõlmates ka teisi mõõtmeid, nagu majandus, ühiskondlikud olud ja isegi psühholoogilised tegurid. Pealegi ei ole Moskva kunagi minetanud omanditunnet lähisvälismaaks kutsutavate riikide suhtes, muutunud on vaid selle väljendusviisid. Venemaa püsivad huvid puudutavad ka Euroopat, Ukrainat ja Hiinat ning laiemat rahvusvahelist korda.
Hiina ja Venemaa agressiivse välispoliitika kõrvutamine annab nende piirkondade välispoliitika uurijatele rohkesti mõtteainet. Need on laiaulatuslikud teemad ja selle raporti kahes peatükis esitatakse kokkuvõtlik, kuid ammendav ülevaade, mis pakub huvi poliitikakujundajatele, analüütikutele ja kõigile teistele, kes tegelevad tänapäeva julgeolekuprobleemidega.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): China’s and Russia’s Aggressive Foreign Policies: Historical Legacy or Geopolitical Ambitions? (PDF)
