Haav nimega Abhaasia

Mitmed kommentaatorid, nii Eestis kui väljaspool seda, on püüdnud Bukaresti tippkohtumist nimetada ebaõnnestumiseks. Marko Mihkelson kirjutab oma blogis: “Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust.”

Põhiliselt viidatakse siin asjaolule, et Gruusia ja Ukraina ei saanud seekord veel Liikmesuse Tegevusplaani (Membership Action Plan – MAP), mis oleks kahtlemata olnud positiivne tunnustus nende riikide Läänega lõimumise poliitikale.

Sellegipoolest ei peaks me kergekäeliselt rääkima võitudest ja kaotustest, sest kuigi koerad hauguvad, liigub NATO karavan edasi ka peale Bukaresti.

Mitmed kommentaatorid, nii Eestis kui väljaspool seda, on püüdnud Bukaresti tippkohtumist nimetada ebaõnnestumiseks. Marko Mihkelson kirjutab oma blogis: “Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust.”

Põhiliselt viidatakse siin asjaolule, et Gruusia ja Ukraina ei saanud seekord veel Liikmesuse Tegevusplaani (Membership Action Plan – MAP), mis oleks kahtlemata olnud positiivne tunnustus nende riikide Läänega lõimumise poliitikale.

Sellegipoolest ei peaks me kergekäeliselt rääkima võitudest ja kaotustest, sest kuigi koerad hauguvad, liigub NATO karavan edasi ka peale Bukaresti.

Putini ukaasi kohaselt kehtestab Venemaa nimekirja Abhaasia ja Lõuna-Osseetia separatistlike võimude väljastatavatest isikuttõendavatest dokumentidest, mida Moskva käsitleb juriidiliselt kehtivatena; tunnustab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia võimude poolt registreeritud juriidilisi isikuid (äriettevõtteid, mittetulundusorganisatsioone jne.); avab Abhaasias ja Lõuna-Osseetias de facto konsulaadid (kus töötavad Venemaa välisteenistuse tegevdiplomaadid) ja majandusesindused jne.

Kokkuvõtvalt: Moskva tunnustab separatistlike vabariikide võimuorganite tegevust kui õigustloovaid subjekte ning legitiimseid suhtluspartnereid.

Siinkohal tasub veel kord meenutada kahte seda, et rahvusvahelise õiguse kohaselt pole ei Abhaasiat ega Lõuna-Osseetiat olemas ning Venemaa väed osalevad mõlemas „külmas“ konfliktikoldes de jure erapooletu osapoolena rahuvalvevägede koosseisus.

Moskva eilse käigu loogika avamiseks on illustratiivse materjalina kasulik esile tuua kaks seisukohta.
Neist esimene pärineb 08. aprillist ja kuulub Vene välisministrile Sergei Lavrovile. Viimase sõnutsi teeb Venemaa „kõik, et takistada Ukraina ja Gruusia vastuvõtmist NATOsse“. (Keelekasutuse nüansid on muide tihti vägagi kõnekad: Lavrovi sõnutsi nimelt Ukraina ja Gruusia mitte ei astu, vaid võetakse NATOsse).

Teine kuulub aga Vene välisministeeriumi anonüümseks jäänud ametnikule, kes päev enne Putini korraldust trükivalgust näinud Nezavisimaja Gazeta artiklis nentis järgmist:
„Aga suures plaanis me sülitame sellel, mida grusiinid arvavad. [Venemaa] Suursaadiku väljasaatmisega meid ei hirmuta. Seda seetõttu, et Gruusia pole riik, kellega meil peaksid kas-või-veri-ninast-välja head suhted olema. Kõigist riikidest on just Gruusial meiega kõige enam pistmist. Aga meil pole Gruusiaga peaaegu mitte mingit tegemist ja me ei sõltu neist mitte kuidagi.“
Tsiteeritud ametniku sõnutsi võtab Venemaa kasutusele kõige tõsisemad meetmed takistamaks Gruusia liitumist NATOga, aga „kõige tõsisemaks meetmeks on otsene sõjaline kohaolek.“

Siit koorubki välja Putini korralduse tegelik, pretsedentiloov tähendus. See seadustab otstarbekuse loogika kontseptsiooni kui Vene välispoliitika keskse telje.
Selle kontseptsiooni kohaselt rakendatakse rahvusvahelist õigust oma huvides siis, kui see on otstarbekas (näiteks Kosovo puhul) ning käitutakse seda eiravalt juhul, kui see on kasulik ning vastusamme – antud juhul ka Lääne poolt – pole karta. Varem on Moskva sama tegutsemismudeli järgi tegutsenud küll praktikas, kuid nüüdse ukaasiga on see institutsionaliseeritud.

Seejuures paigutub Venemaa eilne käik viimase pooleteise kuu jooksul toimunud seostatud sündmustejadasse.

*6. märtsil tühistas Venemaa ühepoolselt Abhaasia suhtes 1996. aastal SRÜ riikide poolt kehtestatud sanktsioonid. Viimased keelasid Abhaasiale relvastuse, lõhkeainete, laskemoona jms müümise või transiidi lubamise läbi oma territooriumi, SRÜ riikide või kolmandate maade kodanikest võimalike võitlejate lubamise üle Vene-Abhaasia kontrolljoone jne. Sanktsioonide tühistamine tähendab võimalikku piiramatut relvade ja sõjaväelaste paigutamist-sisenemist Abhaasia territooriumile.

*Aprilli alguses teatas Abhaasia liider Sergei Bagapš „piiri“ avamisest Venemaaga ning „piirikontrolli lõdvendamisest“.

*Samuti aprillis lekkisid avalikkuse ette Vene justiitsministeeriumi plaanid sõlmida Suhhumiga kokkulepe, mille rakendumisel saadetaks Abhaasia vanglates viibivad Vene kodakondsusega isikud karistust kandma Venemaa vanglatesse. Vene passid on on 90 protsendil Abhaasia elanikest.

*Abhaasia ja Venemaa on alustanud läbirääkimisi rahvusvahelise lennujaama avamiseks Suhhumis. „Rahvusvaheline“ tähendaks antud juhul siiski ühendust vaid Venemaaga.

Ning last but not least: möödunud sügisel korraldas Vene Musta mere laevastik väidetavalt õppused, kus harjutati spetsiifiliselt Gruusia mereväe relvastuses olevate raketikaatrite rünnakute tõrjumist.

Kõike eelpooltoodut silmas pidades võib pidada tõenäoliseks, et Venemaa tegevuskavaks on luua Gruusia separatislikest piirkondadest pigem mitte Kosovo või Taiwani, vaid Põhja-Küprose kloonid. Haavad, mis ei lubaks Gruusial ühineda vaimselt ja füüsiliselt tervete riikide ühendusega ehk NATOga.

Põhja-Küpros aga on teadupärast iseseisev ainult Ankara silmis. Tegelikkuses on see Türgi poolt okupeeritud territoorium.