Grad kui Venemaa hirmutusrelv

24. jaanuaril nn separatistide kontrolli all olevalt territooriumilt toime pandud Mariupoli äärelinna laastav pommitamine, mis päädis tohutute kaotustega tsiviilelanikkonna seas, tõstatab küsimuse Venemaa juhtimisel tegutsevate ülestõusnute ja tõenäoliselt ka Venemaa regulaararmee poolse mitmelasuliste raketiheitesüsteemide kasutamisest Ukraina vastu. Tõsiasi, et venemeelsed mässajad kasutavad Ida-Ukraina konfliktis sedavõrd võimsaid suurtükke, meenutab vägagi Ḩizb Allāhi (Hezbollah) ja Ḩamāsi taktikat Iisraeli vastu võitlemisel.

24. jaanuaril nn separatistide kontrolli all olevalt territooriumilt toime pandud Mariupoli äärelinna laastav pommitamine, mis päädis tohutute kaotustega tsiviilelanikkonna seas, tõstatab küsimuse Venemaa juhtimisel tegutsevate ülestõusnute ja tõenäoliselt ka Venemaa regulaararmee poolse mitmelasuliste raketiheitesüsteemide kasutamisest Ukraina vastu. Tõsiasi, et venemeelsed mässajad kasutavad Ida-Ukraina konfliktis sedavõrd võimsaid suurtükke, meenutab vägagi Ḩizb Allāhi (Hezbollah) ja Ḩamāsi taktikat Iisraeli vastu võitlemisel.

On huvitav, et Venemaa mõjuka ärilehe Vedomosti vaatlejad analüüsisid rahvusvahelise kogukonna reaktsiooni Mariupoli tragöödiale ning avaldasid mureliku hoiatuse: „Venemaa riskib sellega, et rahvusvaheline kogukond näeb teda terrorismi ühe põhilise toetajana.“ Veelgi enam, Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) vahistatud separatistide suurtükiväevaatleja tunnistuse järgi pani Mariupoli pommirünnaku tõenäoliselt toime Venemaa regulaararmee.
Diplomaatilisel rindel olid Minski protsessi osapooled pisut enne Mariupoli tragöödiat nõustunud raskesuurtükisüsteemide (kaliibriga üle 100 mm) tagasitõmbamisega tulejoonelt. Muuhulgas olid Minski protokollis ära toodud järgmised võimsad mitmelasulised raketiheitesüsteemid:
· 9K51 Grad
· 9K57 Uragan
· 9K58 Smertš
· Tornado G, U ja S modifikatsioonid
Esimene ja tuntuim selles tulejõu poolest kasvavas nimekirjas on Grad (tõlkes Rahe).
Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Keskuse koostatud 2014. aasta sõjalise tasakaalu hinnangu põhjal on Venemaa sõjaväel teenistuses 800 süsteemi Grad BM-21 ning laos veel 1700. Lisaks sellele on Venemaa relvajõududel teenistuses veel 200 220 mm kaliibriga mitmelasulist raketiheitesüsteemi Uragan ning 106 300 mm kaliibriga mitmelasulist raketiheitesüsteemi Smertš, lisaks sellele on laos veel 700 Uragani. Sama allika järgi on Ukrainal sõjaväes kasutusel 200 BM-21 Gradi, 70 Uragani ja 80 Smertši, merejalaväel on aga 18 BM-21 süsteemi.
Üks esimesi kordi, mil mainiti, et venemeelsetel separatistidel on käepärast Grad BM-12, oli 9. mail 2014. aastal – väidetavalt olid mässajad Slovjanski lähedal hõivanud kaks Ukraina süsteemi. Tasub märkida, et Ukraina relvajõud ja blogijad kuulutasid selle teadaande libauudiseks. Samal ajal süüdistasid separatistid Ukraina sõjaväge mitmelasuliste raketiheitesüsteemide kasutamises mässajate vastu. Selline infosõda oli tõenäoliselt mõeldud kattevarjuna Venemaal ladustatud Gradide tarnimisele mässajatele.
Potomaci fondi presidendi dr Philip Karberi andmeil oli 2014. aasta novembri keskpaigaks separatistide käsutuses juba 400–500 liikursuurtükki ja mitmelasulist raketiheitesüsteemi. Samal ajal oli selliseid süsteeme võimalik kasutada ka Ukrainasse siirdud Venemaa jõududel. Lisaks sellele oli Ukraina piiri lähedal paiknevatel Vene vägedel enam kui 800 suurtükki ja mitmelasulist raketiheitesüsteemi. Oma analüüsis märkis dr Karber eriti seda, et „Venemaa on alates relvarahu algusest Donbassi ette siirnud raskesuurtükke ja oma kõige moodsamaid tuletoetussüsteeme“.
Tasub märkida, et mitmelasuliste raketiheitesüsteemide kasutamine oli iseloomulik mõnedele 20. sajandi ja 21. sajandi alguse Lähis-Ida relvakonfliktidele, kus esmalt Egiptus ning seejärel Ḩizb Allāh ja Ḩamās kasutasid selliseid süsteeme Iisraeli vastu.
Jonathan A. Bailey kirjutab oma raamatus „Välisuurtükid ja tulejõud“ („Field Artillery and Firepower“): „Alates 1970. aastatest on Iisraeli vaenlased araabia maailmas pruukinud suurtükke psühholoogilise sõja relvana“ (lk 395). Eriti märkimisväärne oli „libasõda psühholoogiliseks väljakurnamiseks… üle Suessi kanali 1967. aasta juulist 1973. aasta oktoobrini, kus peamise relvana kasutati suurtükke“ (lk 397).
Mitmelasuliste raketiheitesüsteemide kasutamise üks iseärasusi on seegi, et sellega saab provotseerida ka vastast kasutama samasugust tihedasti asustatud piirkondade pihta suunatud tugeva suurtükitule taktikat. Venemaa-Ukraina konflikti vältel on täheldatud mitmeid juhtumeid, mille puhul mässajad on avanud tule linnast ning kasutanud elanikkonda inimkilbina. On märkimisväärne, et Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli varmalt valmis süüdistama president Porošenkot linnade tulistamises raskerelvadest, püüdes väita, et mässulised tegutsesid enesekaitseks.
Ehkki Venemaa juhtimisel tegutsevate separatistide ning Ḩizb Allāhi ja Ḩamāsi taktikal kasutada mitmelasulisi raketiheitesüsteeme heidutusvahendina ning elanikkonda inimkilbina on sarnasusi, seisneb suurim erinevus Iisraeli ja Ukraina olukorra vahel võimes end selliste rünnakute vastu kaitsta ja nendele vastata. Erinevalt Ukrainast on Iisraelil olemas tehnoloogiline võime ja poliitiline soov need raketisüsteemid üles leida ja hävitada, samuti on tal ülekaal õhus.
Üks teadaolev näide on keeruka raketikaitsesüsteemi Iron Dome kasutamine, mis tõenäoliselt poleks võimeline takistama terve Grad BM-21 patarei väljatulistamist (kuus stardiseadet, igaüks 40 raketitoruga). Oluline on ka see, et nii Ḩizb Allāhil kui ka Ḩamāsil puudub õhutõrjevõime Iisraeli õhurünnakute vastu. Ukrainal puudub samal ajal rekke- ja löögivõime, mis võimaldab Venemaal kasutada suurtükiväetaktikat, mis pärineb sisuliselt teise maailmasõja päevilt, mil kontsentreeritud tule andmiseks kasutati edukalt mitmelasulisi raketiheitesüsteeme „Katjuša“.
Ukraina on Ameerika Ühendriikide kaitseabina praeguseks saanud kätte üksnes kolm vastusuurtükiväeradarist kahekümnest ning neid pole tõenäoliselt veel üles seatud. Samal ajal on Ida-Ukrainas oodata konflikti edasist eskaleerumist, mistõttu on hädavajalik vajalik relvastus kiiresti Ukrainasse tarnida: diplomaatilised jõupingutused ei suuda üksinda kompenseerida Ukraina heidutusvõime suhtelist puudumist Venemaa vastu.