Kui käsitletakse vesiniku rolli üleminekul süsinikuneutraalsele majandusele ja Euroopa Liidu roheleppe täitmisel, siis võetakse harva arvesse geopoliitilisi aspekte ja/või riikide julgeolekuvajadusi. Energeetika on siiski terve maailma ja üksikute regioonide geopoliitikale ja riikide julgeolekule sedavõrd oluline, et vesinikutehnoloogiate arendamine mitte üksnes kujundab ümber riikide suhteid energeetika alal, vaid annab kogu geopoliitilisele maastikule uue ilme.
Vesinikutehnoloogiate arendamine, mis tekitab uusi geopoliitilisi vastastikmõjusid, näiteks kutsub esile tehnoloogia- ja piiriüleseid klastreid, võib süsinikuneutraalsesse tulevikku ettekavatsematult tuua nüüdismuresid, nagu ülemäärane sõltuvus vaenulike riikide energiatarnetest. Kuivõrd peetakse silmas Euroopa energiasuveräänsust ja geopoliitilist mõjuvõimu oma naabruses, väärivad energiajulgeolek ja vesinikutehnoloogiate arendamine suurt tähelepanu. Energiapöördel on ühtlasi olemas sotsioökonoomiline aspekt: riikides ja nende vahel tekivad võitjad ja kaotajad. Mõjud võivad ulatuda teatud riikide julgeolekuni; vesinikutehnoloogiaid arendades tuleb kahjude leevendamiseks võimalusi leida.
Selles raportis keskendutakse mõjudele, mida Euroopa Liidu püüdlused ja plaanid vesinikutehnoloogiate alal – sealhulgas vastava infrastruktuuri laiendamine Euroopa vesinikuvõrgu algatusena (European Hydrogen Backbone) – avaldavad tema geopoliitilisele seisundile kuni 2040. aastani. Esmalt analüüsitakse EL vesinikustrateegiat ja selle seoseid Euroopa energialiiduga, aga ka Euroopa strateegilise autonoomia ja energiasuveräänsusega. Siin leitakse, et vesinikutehnoloogiate arendamine – koos taastuvenergiasektori kasvuga – pakub EL-le rohkesti võimalusi, kuidas energiasektoris kahandada oma praegust haavatavust vaenulikele toimijatele, mis sageli pärsib Euroopa suutlikkust naabruskonnas geopoliitilise jõuna tegutseda. Siiski ei tohi unustada, et energialiitu halvab praegu ühtsuse ja järjekindluse puudumine, nagu juba enne Venemaa kallaletungi Ukrainale 2022. aastal ilmnes tülist Nord Stream 2 torujuhtme ümber. Kui need ilmingud ei kao, siis vesinikutehnoloogiate positiivne mõju geopoliitikale ei pääsegi maksvusele.
Ehkki vesinikutehnoloogiate arendamine nõuab Euroopalt pöördumist välistarnijate poole, siis fakt, et need tarned võivad tulla paljudest riikidest, annab energiatarnete mitmekesistamiseks märkimisväärseid võimalusi. Nii on keerukam neid EL vastu geopoliitilise relvana rakendada. Selles mõttes paistavad silma kaks EL naaberregiooni – idakaares Ukraina ning lõunakaares Vahemeri, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (MENA). Kummalgi regioonil leidub tohutut potentsiaali, et Euroopa vesinikutarneahelais suurt rolli täita. EL-le avaneb rohkesti võimalusi, kuidas naabermaades oma mõjujõudu tugevdada ja uusi partnerlusi sõlmida. Mõistagi kätkevad mõlemad piirkonnad riske ja varjukülgi: poliitiline ebastabiilsus ja relvakonfliktid, nõrk haldus, ebastabiilne investeerimiskeskkond, veenappus ning mitme riigi maksutulude sõltuvus naftakeemiasektorist võivad vastavate potentsiaalide elluviimist tõsiselt takistada. Iseäranis Ukraina vajab Vene sõjategevuse põhjustatud tohutu laastamistöö tõttu sihikindlat ülesehitamist. See tähendab ressursside ja tähelepanu jagamist mitme valdkonna vahel; ülesehitustööst moodustab igal juhul märgatava osa energiasektori ümberkujundamine ja vesiniku tarvis tootmisbaasi loomine.
Käesolevas raportis vaadeldakse Euroopa kohalikku vesinikutootmise potentsiaali tähtsa variandina, kuidas vabaneda praegu geopoliitiliselt ohtlikuks osutunud sõltuvustest ning energiasuveräänsust parandada. Balti riigid ja Soome kujutavad väga huvitavat näidet, et vesiniku alusel võib tekkida väga kõrge integratsiooniastmega piirkondlik klaster – üks vesinikuajastu värsketest tunnusjoontest, mis võib omandada geopoliitilist kaalu. Paraku leitakse raportis, et riikide erinevad arusaamad vesinikutehnoloogiaist, puudulik kooskõlastamine ning teatavad usaldusküsimused, mis tulenevad hiljutistest vajakajäämistest solidaarsuse ja ühtsuse vallas, võivad piirkondlikku koostööd vesiniku alal edaspidi häirida.
Vesinikumajandusel on üksikute riikide julgeolekumurede vastu samuti palju pakkuda. Eestis annab fossiilkütustel rajaneva tööstuse kadumine ülitundlikul Ida-Virumaal elanikkonnale sotsiaalmajandusliku hoobi. Raportis tõstetakse esile, kuidas selle maakonna haavatavus, kus peamiselt elavad vene keelt kõnelevad vähemusrühmad, kelleni Venemaa pahatahtlik mõjutustegevus nagunii küünib, saab Eesti energiapööret ja julgeolekut ohustada. Riikliku vesinikuklastri loomine maakonda tema tööstuse ja inimvara alusel võib süsinikuneutraalsuse ja energiapöörde tagajärgi leevendada. Paraku tundub, et Eesti vesiniku perspektiivi silmas pidades pole eelmainitud kaalutlused saanud valitsuselt ja energiaettevõttelt piisavalt tähelepanu.
Raportis soovitatakse, et EL mitmesugused huvirühmad – sealhulgas Euroopa vesinikuvõrgu algatusest osavõtjad – seiraksid ja hindaksid pidevalt geopoliitilisi riske, iseäranis puutepunkte Euroopa energiasuveräänsusega, luues ja hallates uusi, vesinikualaseid vastastikmõjusid regioonide ja riikidega EL piirest väljaspool. Raportis soovitatakse, et EL toetaks energiapööret ning vajalikke turu- ja haldusreforme sõjajärgses Ukrainas ja MENA riikides, et soodustada nende muutumist olulisteks ja usaldusväärseteks partneriteks vesinikutarneahelais. Samuti soovitatakse raportis, et Balti riikide ja Soome vesinikumajandajad teeksid tihedamat koostööd ja teeksid ühiselt plaane regionaalse vesinikutootmisklastri moodustamiseks, mis aitaks Euroopa energiasuveräänsuse saavutamisele kaasa. Eesti julgeolekule ja toimepidevusele kõige olulisem on see, et riikliku vesinikuplaani koostamisel pälviks Ida-Virumaa rohkem tähelepanu.
