Teisipäeval pidas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker Euroopa Parlamendi ees kõne, milles tutvustas komisjoni ette valmistatud Valget Raamatut. Viimane räägib Euroopa Liidu võimalikest tulevikustsenaariumidest.
Kokku on stsenaariume viis. Kohe peab ütlema, et komisjon välistab ühe stsenaariumina Euroopa Liidu lagunemise. Teine oluline punkt on, et kõik stsenaariumid ei eelda aluslepingute muutmist. Nullindad olid teatavasti kümnendiks, kus väga palju energiat ja aega kulutati uue aluslepingu peale ja selle kordumist ei soovi ilmselt keegi.
Esimeseks stsenaariumiks on, et Euroopa Liit jätkab nagu enne, mis tähendab seniste poliitikate elluviimist ja tugevdamist. Kuid Valge Raamatu koostajad märgivad ettevaatlikult, et sellise stsenaariumi puhul võib tekkida lõhe kodanike ootuste ja oodatud tulemuste vahel.
Teine stsenaarium tähendab üksnes siseturu tugevdamist. See on väga sarnane vaatenurgaga, mida esindas Ühendkuningriik. Kõik siseturust väljapoole jäävad küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega.
Kolmanda stsenaariumi järgi teevad rohkem need, kes tahavad seda teha. Ühesõnaga, jutt käib taas mitmekiiruselisest Euroopa Liidust. Osalt on mitmekiiruselisus juba ka teostunud, kui vaadata euroala, kuhu ei kuulu sugugi kõik liikmesriigid. Ent päris suvaliseks ei saa endale meelepärase poliitika valimine ju ka muutuda. Kui rääkida näiteks ühisest kaitse- ja julgeolekupoliitikast, siis ei ole ju ükskõik, missugused riigid teevad lähemat koostööd. Eesti ja Portugal võivad soovida näiteks selles valdkonnas teha suuremat koostööd, kuid territoriaalkaitse seisukohalt oleks olulisem Eesti koostöö Lätiga. Aga kui Läti ei taha seda?
Neljandas stsenaariumis teeb Euroopa Liit vähem, aga see-eest tõhusamalt. See tähendab ka, et Euroopa Liit ei võta endale liigselt ülesandeid ega tekita tühje lubadusi, vaid üritab toime tulla nende asjadega, mis juba töötavad.
Viies ehk viimane stsenaarium on Euroopa Liidu föderaliseerumine, kus kõiki asju tehakse rohkem koos. Seda on propageeritud juba alates sellest sajandist, kuid alati on föderaliseerumise katsed põrganud mõne liikmesriigi vastuseisule, sest ei soovita loobuda oma suveräänsusest. Eelkõige eeldab säärane stsenaarium tugevat poliitilist tahet liikmesriikides, kuid selle olemasolu hetkel on vägagi küsitav.
Juncker ei teinud saladust ka sellest, et seni on Euroopa Liit oma kodanikke tulevikust rääkides vähe suutnud kõnetada. Seega tuleb seda teha lihtsas ja arusaadavas keeles. Maha on maetud ilmselt ka ootus, nagu puhkeksid Euroopa Liidus kohe elavad arutelud, missugust stsenaariumi kasutada. Pigem on tegemist tõdemusega, et pärast Brexitit seisab Euroopa Liit teelahkmel ja ülevate loosungite aeg on möödas.
Loomulikult ei rakendu stsenaariumid eraldi. Ülima tõenäosusega on tegemist sümbioosiga mitmest. Junckeri aastakõneks septembriks on pilt selgem, sest selleks ajaks on peetud Prantsuse presidendivalimised. Alles pärast seda saab rääkida, missugune stsenaarium võib määrata Euroopa Liidu tulevikku.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 03.03.2017.
