Poola juurtega Oxfordi ülikooli teadlane Jan Zielonka on kirjutanud taas huvitava raamatu Euroopa Liidust. Raamat seletab nii mõndagi, kuid küsitav on, kas Zielonka pakutud lahendused toimiksid.
Kuid kõigest järjekorras. Erinevalt paljudest poliitikutest, poliitikateadlastest ja ajakirjanikest (võtkem kasvõi Madeleine Albright või Timothy Snyder) ei kipu Zielonka antiliberaalseid jõude kohe tümitama natsismi sildiga või rääkima sellest, kuidas fašism võib Euroopas taas võidule pääseda.
Zielonka näeb maailma, kus leiavad aset pöörded. Külma sõja lõpuga võitis liberalism, kuid probleem on selles, et liberaalid joobusid võimust ja et liberaalne demokraatia oli vaid suitsukate. Teisisõnu: valimised ei muutnud sisuliselt midagi. Nüüd aga on käimas kontrrevolutsioon, kus illiberaalsed jõud võtavad üle.
Zielonka küsib õigustatult valusaid küsimusi. Liberaalid on tõejärgsest ajastust rääkides viidanud USA presidendile Donald Trumpile või Brexiti pooldajaile. Kuid Zielonka järgi on liberaalid ise kolme aastakümne ajal samuti kasutanud tõejärgsust, palgates enda kasuks rääkima PR-kompaniid ja spin-doktorid. Tõejärgsus oli ka näiteks Iraagi sõja algusega 2003. aastal, mil Iraaki rünnata otsustanud USA ja tema liitlased tõid ettekäändeks vale – nagu oleks Iraagil massihävitusrelvad. Pole siis imestada, et inimesed ei usalda enam olemasolevat võimu.
Ses plaanis on Zielonka analüüsi väga kasulik lugeda, sest ta hindab kriitilise pilguga viimast kolme aastakümmet ega süüdista üksnes illiberaale praeguse Euroopa hädades.
Keerulisemaks läheb aga lahenduste otsimisega. 2006. aastal kirjutas Zielonka raamatu „Europe as Empire. The Nature of the Enlarged European Union“, kus üheks tema põhiteesiks oli, et eurooplastel on keskajale sarnaselt mitu identiteeti: kohalik, rahvuslik ja üleeuroopaline. Nüüd üritab Zielonka seda mõtet ilmselt edasi arendada ja otsida lahendust Euroopa Liitu kummitavale demokraatia defitsiidile. Ehk vastust küsimusele, kuidas Euroopa Liitu kodanikule lähemale tuua.
Siin pakub Zielonka välja, et Euroopa Liidu otsustusprotsessis ei peaks sõnaõigus üksnes olema liikmesriikidel, vaid ka mõnel linnal ja piirkonnal, kes on Euroopas innovatsiooni ja töökohtade loomisel esirinnas. Mõte on huvitav, kuid mõtteks see kardetavasti jääbki, sest autor hakkab siin libastuma. Näiteks nimetab ta Lätit miniriigiks. Läti pole Euroopa Liidus kaugeltki väikseim riik (ja mida siis Eesti kohta arvata?). Kuid avaliku tembeldamise kõrval ei paku Zielonka ka lahendust küsimusele, kuidas täpselt hakkavad hääled uues otsustusprotsessis jagunema. Kas Läti ei saa üldse midagi? Kuidas jaotuvad hääled Saksamaa ja Hamburgi (üks Zielonka toodud näidetest) vahel? Ja kas Läti miniriigiks nimetamine on üleüldse demokraatlik?
Kokkuvõttes: tähelepanelikult tasub lugeda raamatu esimest poolt, teises pooles kerkivad aga vastuseta küsimused.
