25. märtsil Euroopa Liidu valitsusjuhtide vastu võetud Rooma deklaratsioon Rooma lepingute 60. aastapäeval on ilus dokument, kuid küsimus on, kas keegi planeedi üha turbulentsemas olukorras neid sõnu ka tegudega toetab.
Paslik on meenutada aega originaalsete Rooma lepingute ümber. 1957. aastaks oli Euroopa üle elanud mitu kriisi. 1954. aastal oli vastu taevast lennanud Euroopa Kaitseühenduse idee, sest Prantsuse parlament ei suutnud ikkagi, üheksa aastat pärast Teise maailmasõja lõppu seedida mõtet tihedamast kaitsekoostööst Saksamaaga. Hakati otsima teistmoodi mooduseid Euroopa lõimimiseks, saades aru, et kaitsekoostöö võiks jääda just viimaseks valdkonnas ja alustada tuleks majandusega. Nagu praegugi terendas taamal USA, kes ei soovinud Korea sõja tõttu kanda palju kaitsekulutusi Euroopale ja eeldas, et kontinent teeb ise koostööd.
Ent põhimõttelise tõuke Euroopa Majandusühenduse tekkeks Roomas andis siiski Suessi kriis 1956. aastal. Prantsusmaale tegi see selgeks, et too pole enam impeerium (ehkki Alžeeria kriis seisis alles ees, kuid seda pidasid prantslased enda territooriumi lahutamatuks osaks erinevalt Vietnamist) ja Saksamaa mõistis Euroopa kui kolmanda jõu vajalikkust külmas sõjas. Ühendkuningriik mõistis erisuhete loomise vajalikkust USAga, jäädes seega esialgu Euroopa projektist kõrvale.
Küsigem nüüd, Rooma lepingute 60. aastapäeval, mis võiksid olla need tõuked, mis Euroopa Liitu edasi viiksid ja koostööd süvendaksid. Kas neid ongi? Tundub, et siiski on – Brexit on tugevdanud Euroopa Liidu liikmesriikide koostöövajadust, seda just kaitsekoostöö osas. Oli ju Ühendkuningriik igasuguse süvendatud ELi kaitsekoostöö vastu, nähes selles NATO mõttetut dubleerimist. Nüüd, Brexitiga seoses tundub olevat see tõke maha võetud, kuid hea, et Rooma deklaratsioonis mainitakse ka NATOt. Milleks visata minema toimivat asja ja tormata, pea ees, tundmatusse kohta?
Saksamaa ja Prantsusmaa koostöö küsimus on jätkuvalt päevakorral nagu 60 aastat tagasi. Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Pen on hoiatanud Saksamaa domineerimise eest, seega tekib küsimus, kas üle 60 aasta Euroopa integratsiooni (alates juba Söe- ja Teraseühendusest 1951. aastal) on üldse toiminud. Pidi ju Euroopa integratsioon kaotama hirmu Saksamaa ees. Sestap tasub ettevaatlikult jälgida ka üleskutseid viia Saksamaa kaitsekulutused kahe protsendini SKPst.
Rooma deklaratsiooni positiivne külg on ikkagi see, et Euroopas on jätkuvalt poliitiline tahe koostööks. Ka rahva üldine arvamus on Euroopa Liidu poolt, seda just pärast Brexiti referendumit. Lootust on, aga hoidkem pea külm.
