Kolmapäeval avaldas internetiväljaanne EUObserver teate, mille järgi hakkab Euroopa Komisjon uurima Saksamaa ja Venemaa kava ehitada veel gaasijuhtmeid Läänemere alla.
Kolmapäeval avaldas internetiväljaanne EUObserver teate, mille järgi hakkab Euroopa Komisjon uurima Saksamaa ja Venemaa kava ehitada veel gaasijuhtmeid Läänemere alla.
Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku Maros Sefcovici avalikkusse lekkinud aastakõne kava järgi võtab Euroopa Komisjon teadmiseks Vene energeetikahiiu Gazpromi plaani kahekordistada Nord Streami torujuhtmeid kahelt neljale Läänemeres.
EUObserveri järgi peaks Sefcovic rõhutama, et ka uued torujuhtmed peavad olema täielikus kooskõlas Euroopa Liidu seadustega. Kõne peaks ise aset leidma 18. novembril.
Tee Euroopa Liidu Energialiidu ees on juba eos osutunud okkaliseks. Oktoobrikuu Diplomaatias kirjutas Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas energialiidu ees seisvatest probleemidest. „Energiaühenduste ja tootmiste mõistlikuks jaotuseks peaks olema keegi, kes vaatab nii öelda suurt pilti ja tagab selle, et liikmesriigid ei lähtuks vaid oma huvidest ning energialiit toimiks võrdselt kogu Euroopa Liidus,“ nentis ta.
Kallas lisas, et „tuleneb see kas liikmesriikide omavahelisest usaldamatusest või usust oma läbirääkijate võimetesse, aga siiani on olnud nii, et Euroopa Liit ei räägi kolmandate riikidega energiatarnete osas läbi kui üks isik, vaid iga liikmesriik proovib endale paremaid tingimusi kaubelda.“
Tuleb siiski samas möönda, et oktoobri lõpus Moskvas viibinud Saksamaa asekantsler Sigmar Gabriel ei kõnelenud üksnes torujuhtmetest, vaid üritas edendada ka vaherahu Ukrainas. Berliini plaan on, et Vene-vastased sanktsioonid võiksid kaduda, kui Ida-Ukraina staatus leiab mingisuguse vastuvõetava lahenduse.
Ent kas loodavad sakslased Moskva lubadustele või arvavad, et energialiitu diilid Venemaaga ei kahjusta, kuid on kaheldav, missugune peaks olema see motivaator, mis paneks Venemaa austama nõndanimetatud Nord-Stream 2 käivitumise järel 2019. aastal Ukraina suveräänsust. Sest Nord-Stream Kahega ei peaks Venemaa enam arvestama Ukrainat läbivate torujuhtmetega.
Seega kaoks ühtlasi ka vajadus arvestada senisel määral Euroopa Liiduga, sest Ukraina võib jätta külma ja nälga ilma, et Euroopa selle läbi kannataks. 2015. aastal võib kehtida habras vaherahu Ida-Ukrainas, kuid näiteks 2020. aastal võib Moskva kontrollida juba Kiievi tegemisi. See ei pruugi tähendada ilmtingimata sõjalist okupatsiooni, vaid pigem suuremat mõjuvõimu nagu näiteks Armeenia üle. Ukraina võib saada selleks ajaks ka Euraasia Majandusühenduse liikmeks, missugune fakt võib anda ühendusele elujõulisuse. Ent see tähendaks Euroopa Liidule tugeva konkurendi tekkimist. Seda mitte üksnes majanduses, vaid ka küsimuses, kas mõni muu Ida-Euroopa riik soovib kalduda Euroopa või Venemaa poole.
Ent võib ju olla, et meie ei tea midagi, mida sakslased teavad. Saksamaa huvi on olnud samas alati üleeuroopaliste projektide nagu energialiit toetamine. Ka rändekriisis on Berliin olnud tervet Euroopat hõlmavate lahenduste poolt. Omaette, aga samas seotud teema on veel Süüria konflikti lõpetamine, mis eeldab samuti Venemaaga mingisugusele kokkuleppele jõudmist. Energialiidu teostumine ei sõltu järelikult väga palju Euroopa Liidu sisemisest arengust, vaid välispidistest teguritest.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 06.11.2015.
