mai 24, 2017

Erkki Bahovski Manchesteri terrorirünnakust

Floral tributes and a message that reads "We Stand Together" are pictured in Albert Square in Manchester, northwest England on May 24, 2017, left as tributes to the victims of the May 22 terror attack at the Manchester Arena. Police on Tuesday named Salman Abedi -- reportedly British-born of Libyan descent -- as the suspect behind a suicide bombing that ripped into young fans at an Ariana Grande concert at the Manchester Arena on May 22, as the Islamic State group claimed responsibility for the carnage. / AFP PHOTO / CHRIS J RATCLIFFE
Floral tributes and a message that reads "We Stand Together" are pictured in Albert Square in Manchester, northwest England on May 24, 2017, left as tributes to the victims of the May 22 terror attack at the Manchester Arena. Police on Tuesday named Salman Abedi -- reportedly British-born of Libyan descent -- as the suspect behind a suicide bombing that ripped into young fans at an Ariana Grande concert at the Manchester Arena on May 22, as the Islamic State group claimed responsibility for the carnage. / AFP PHOTO / CHRIS J RATCLIFFE

Osa Euroopat näib olevat leppinud teadmisega, et külma sõja järgsesse rahulikku maailma tagasi pöörduda on võimatu. Teine osa punnib vastu.

Osa Euroopat näib olevat leppinud teadmisega, et külma sõja järgsesse rahulikku maailma tagasi pöörduda on võimatu. Teine osa punnib vastu.

Ikka ja jälle kerkib viimaste aastate terrorirünnakute valguses küsimus, kas terroriga võib harjuda. Üleeilsele 22 ohvriga lõppenud Manchesteri terrorirünnakule järgnenud reaktsioon kinnitas, et elu läheb edasi ja terroristid ei saa Ühendkuningriigist ega manchesterlastest jagu.
Tean-tean, sotsiaalmeedias väljendavad päris mitu inimest pahameelt, et pärast terrorirünnakut kordub poliitikute retoorika, milles avaldatakse kaastunnet, mõistetakse terroristid hukka ja loodetakse eluga edasi minna. Säärane jutt olla ära tüüdanud. Just nagu oleks terrorirünnakud ja sellega kaasnev rahvusvaheline solidaarsus mingi märulifilmi järjekordne osa, mis ei paku enam pinget.
Vastuargument neile väidetele on muidugi, et mitte midagi pole aastatega juhtunud ja jutust üksi jääb väheks. Aga kust te teate, et mitte midagi pole juhtunud? Jõuametid ei raporteeri igast ärahoitud rünnakust või arreteerimisest. Pakun, et alates 11. septembrist 2001 on päris palju muutunud. Suuremal ja vähemal määral on turvareeglite muudatused näha lennunduses, kus paljusid asju enam salongi kaasa võtta ei tohi. Kuid Euroopas pole jõutud turvataseme poolest näiteks Iisraelini, kus enam-vähem igasse avalikku kohta – bussijaam, kaubamaja – sisenedes tuleb läbida turvavärav.
Loe edasi: Eesti Päevaleht

Kategooriates: UudisedSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar