Sel ajal kui diplomaatilistes ringkondades vaieldakse selle üle, kas nimetada Süürias toimuvat kodusõjaks või mitte, tuleb Süüriast ja mujaltki ridamisi teateid, mis osutavad peatsete suuremate muutuste võimalusele vastasseisus mässuliste ja valitsuse vahel.
Situatsiooni pingestumisele Süürias viitab ühest küljest Bashir al-Assadi valitsust toetavate riikide tegevus ja mure olukorra pärast.
25.06.2012, Erik Männik
ERR
Sel ajal kui diplomaatilistes ringkondades vaieldakse selle üle, kas nimetada Süürias toimuvat kodusõjaks või mitte, tuleb Süüriast ja mujaltki ridamisi teateid, mis osutavad peatsete suuremate muutuste võimalusele vastasseisus mässuliste ja valitsuse vahel.
Situatsiooni pingestumisele Süürias viitab ühest küljest Bashir al-Assadi valitsust toetavate riikide tegevus ja mure olukorra pärast.
Vene Föderatsioon jätkab relvade tarnimist valitsusvägedele ja kavatseb väidetavalt Süüriasse saata ka oma merejalaväe kontingendi. Süüria ja Iraani pressi andmeil aga planeerivad Iraan, Vene Föderatsioon, Hiina ja Süüria kuu aja pärast läbi viia lausa Lähis-Ida ajaloo suurima ühisõppuse Süüria vetes ja territooriumil. Selles peaks osalema 90 000 sõjaväelast, 400 lennukit ja 1000 tanki, kuid ametlikku kinnitust õppuse toimumisele saadud ei ole. Küll aga on Iraan avalikult teada andnud oma sõjaväelaste osalemisest Süüria kodusõjas ning sõjategevuse juhtimiseks on loodud isegi staap, kus töötavad külg külje kõrval Süüria, Iraani ja Hezbollahi esindajad.
Teisest küljest viitab ka järjest ägenev lahingutegevus mässuliste ja valitsuse jõuvahekordade muutumisele. Neljapäev, 21. juuni, kujunes Süüria kodusõjas seni kõige enam ohvreid nõudnud päevaks, kus hukkunute arv lähenes 170-le ning hukkunute koguarv ületas 15 000.
Prantsuse välisminister Laurent Fabius on teatanud, et nii mässulised kui valitsusväed kasutavad järjest raskemaid/võimsamaid relvi. Uue relvastuse ja lahingumoona saamist on kinnitanud ka mässuliste sõjalise struktuuri Vaba Süüria Armee juhid. Valitsusväed on toime pannud vähemalt kaks massimõrva (Houla linnas ja Mazraat al-Qubairi asulas) ning ohutuskaalutlustel oli ÜRO vaatlusmissioon sunnitud peatama oma tegevuse.
Niisuguste arengute taustal on USA Sõjauuringute Instituudi andmeil näha relvastatud võitlust pidavate gruppide arvu hüppeline kasv ning pidevalt paranev juhtimine. Käesoleva aasta märtsis-aprillis tekkis Süürias asjatundjate hinnanguil rohkem mässuliste rühmitusi kui ülestõusu eelneva 10 kuu jooksul kokku. Aktiivset võitlust pidavates üksustes arvatakse olevat ca 40 000 võitlejat ning valdav enamus neist allub Vaba Süüria Armee üldjuhtimisele. Paljude väikeste ülestõusnute rühmade juhtimiseks on Süürias tekkinud provintside sõjanõukogud, mis tegutsevad käsikäes ülestõusnud piirkondade elanikkonda juhtivate revolutsiooninõukogude ja –komiteedega.
Lisaks on toimunud väga oluline muutus ülestõusnute poliitilise juhtkonna strateegilisel tasandil, kus lahkhelid paljusid dissidente ühendava ja välismaal resideeriva Süüria Rahvusnõukogu ja Süürias päevast päeva vastupanu osutavate mässuliste vahel kulmineerusid uue poliitilise juhtorgani – Ühistegevuse Komitee – loomisega.
Mässulised ei olnud rahul olukorraga, et Süüria Rahvusnõukogu ei suutnud koostada tegevusstrateegiat, ei osalenud reaalses võitluses, aga püüdis samal ajal muutuda ülestõusnutele saadetava abi ainsaks kanaliks. Vastloodud Ühistegevuse Komitee esindab sisuliselt kõiki kohalikke revolutsiooninõukogusid ja –komiteesid. Niisugune muutus juhtstruktuurides võib kaasa tuua võitluse eduks hädavajaliku ja kauaoodatud mässuliste konsolideerumise.
Sõjaline olukord on Süürias küllalt suure tõenäosusega lähenemas punktile, kus valitsusväed ja neid toetavad struktuurid (kus on kokku kuni 200 000 sõjaväelast ja poolsõjalise struktuuri Shabiha liiget) on peatselt sunnitud tunnistama, et nad ei ole enam võimelised pidevalt kontrollima kogu Süüria territooriumi. Süüria väed suudavad käesoleval ajal küll mässulistelt vallutada mis tahes linna või piirkonna, kuid korraga kõiki linnu ja piirkondi nad varsti enda käes hoida ei suuda.
Mais minetasid Süüria väed kontrolli juba suure osa Süüria-Türgi piiri üle riigi põhjaosas ning mässulised on muutumas aktiivseks järjest uutes piirkondades. Võib-olla ei olegi nii suur kokkusattumus, et anonüümseks jääda soovinud USA esindajad on viimastel päevadel teatanud, et Süüria tippjuhtkond on hakanud mõtlema riigist lahkumise võimalustele, kui mässulised peaksid hakkama valitsevat režiimi tõsiselt ohustama.
Kui selline muutus sõjategevuses aset leiab, siis võib kõnelda põhimõttelisest pöördest Süüria kodusõjas ning eelduste loomisest mässuliste järjest kiirenevale tugevnemisele. Sellega kaasneb koheselt ka väga tõsiseid riske.
Neist esmatähtsad on riigi võimalik lõhenemine mööda usulisi ja rahvuslikke eraldusjooni ning Süüria massihävitusrelvade arsenali julgeoleku tagamine. Seega on mässulisi toetavate organisatsioonide ja riikide ees juba praegu väga oluline ülesanne toetada mässuliste liitumist keskse juhtimise alla ja aidata kaasa rahvuslikku lepitust toetava poliitilise programmi koostamisele.
Eeldusi selleks tuleb hakata looma juba konflikti käigus, et võimalust mööda vältida omakohut ja pimedat kättemaksu valitsusvägede tegude eest. Kas see on üldse võimalik ja kui suurt mõju toetajariigid üldse omavad Süürias tegutsevate mässuliste seas, näitab aeg. Liibüa kogemus selles suhtes väga julgustav ei ole.
Küll aga tundub olevat üsna selge, et lähiajal püüab Bashir al-Assad ilmselt iga hinna eest vältida kontrolli kaotamist mis tahes riigi osa üle ning on selleks valmis kasutama järjest piiramatumat vägivalda.
Toimetas Laur Viirand, ERR
