Kaks piirkonda on viimaste nädalate jooksul otsustanud rahvahääletusel kinnitada soovi iseseisvuda. Need on osad ajaloolisest Katalooniast ja Kurdistanist. Enesemääramise kontekstis on „osa“ oluline rõhutada, kuna ca poolt katalaanide ja 4/5 kurdide ajaloolisest asualast see ei hõlmanud. Ent rahvahääletused läbi viidi ja enamik seal osalenutest otsustas emamaast eraldumise kasuks, kuidas sellesse mujal ka ei suhtutaks.
Emamaad Hispaania ja Iraak on rõhutanud, et rahvahääletused olid ebaseaduslikud, kuna nende riikide põhiseadused ei võimalda eraldumist. Ja siin ongi koht, kust saab sukelduda lõpututesse vaidlustesse, kas neil rahvaosadel on õigus emamaast eralduda või on rahvusvaheliselt tunnustatud riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ülimuslikud?
Rahvusvahelisest õigusest võibki leida tunnustuse mõlemale lähenemisele. Ehk siis vastuolu. Suveräänsusprintsiip raiuti õigusesse 1648. aasta Vestfaali rahuga ja seda tunnustavad üldjoontes kõik maailma riigid. Enesemääramisõigusega on asi märksa keerulisem. Kuigi idee pärineb juba 1659. aastast Jan Amos Komenskylt, ei ole siiski üheski õigusaktis enesemääramisõigus ühemõtteliselt lahti sõnastatud. ÜRO põhikiri märgib seda mõistet, kuid sellega see piirdubki.
Enesemääramisõigus sai XIX sajandi rahvusliku liikumise lipukirjaks. Ent ühemõttelist arusaama selle tähenduses ei tekkinud. Sajandivahetuse Austria marksistid Otto Bauer ja Karl Renner nägid teostumist kultuuriomavalitsustes. USA presidendi Woodrow Wilsoni 14 teesis peeti enesemääramise all silmas eeskätt dekoloniseerimist, nõudes suveräänsust kolooniatele (V tees). Iseseisvust nõudis Wilson ainult Poolale (XIII tees), Austria-Ungari ja Osmani impeeriumi rahvastele pidi piisama autonoomiast. I maailmasõja käigus iseseisvunud riigid, sh Eesti, viitasid enesemääramisõigusele kui alusele luua oma riik. Ent praktikas ei iseseisvunud neist ükski enesemääramisõiguse alusel, vaid eduka sõjategevuse tulemusel. Pehkinud impeeriumid ei suutnud tekkinud riike lihtsalt uuesti allutada.
Koloniaalmaadele iseseisvuse andmist nimetati enesemääramiseks. Ent see tähistas põhimõtteliselt teistsugust protsessi kui Kesk-Euroopas, kus olid väljakujunenud rahvused. Kolooniad iseseisvusid metropolide joonistatud piirides ja paljurahvuseliste- ning hõimukirevatena. Rahvahääletust ei pidanud keegi iseseisvuse legitiimsuse kinnitusena vajalikuks. Ka NSV Liidu ja Jugoslaavia lagunemisel 1990. aastail tekkinud riike ei tunnustatud rahvahääletuse alusel, vaid kui „kujunenud reaalsust.“
Rahvahääletuse alusel on seega tekkinud üldse õige väike arv riike ja needki XXI sajandil, kusjuures kõigi puhul, va Kosovo, on sellega nõustunud kolm osapoolt: iseseisvust taotlev piirkond, endine emamaa ja rahvusvaheline üldsus (riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide enamus). Muudel juhtude pole rahvahääletused iseseisva riigi tekkimiseni viinud ja ka Kosovot tunnustab riigina vaid osa rahvusvahelisest üldsusest.
Tulles tagasi Kataloonia ja Iraagi Kurdistani juurde, võib eeldada, et need maad võivad saada rahvusvahelise tunnustuse iseseisvusele ainult juhul, kui sellega nõustavad emamaad – Hispaania ja Iraak. Suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust loeb rahvusvaheline üldsus prioriteetseks enesemääramisõiguse suhtes (eriti, kuna viimast ei suudeta ühemõtteliselt defineerida) ja märke, et see suhtumine muutuks, pole. Maailmas on alla 200 riigi, kuid 3000 – 6000 rahvast (erinevatel hinnangutel). Aafrikas ja suures osas Aasias on vaid väike arv rahvusriike. Keegi ei soovi tõlgendada rahvusvahelist õigust nii, et 2/3 maailma riikidest oleks homme kodusõjas.