Rahvusvahelise koostöö ja konflikti vahel tasakaalu otsimisest saab kirjutada mitmeti. Maria Mälksoo
19.03.2010, Maria Mälksoo
Eesti Päevaleht
Rahvusvahelise koostöö ja konflikti vahel tasakaalu otsimisest saab kirjutada mitmeti.
Dominique Moïsi „Emotsioonide geopoliitika“. Eesti Päevalehe kirjastus
Kui nõustuda enesekriitilisemate rahvusvaheliste suhete analüütikute endi viljeldavale žanrile pandud diagnoosiga „viidetega ajakirjandus”, on avaliku intellektuaalina publitsistliku eneseväljenduse kaudu maailmapoliitika mõtestamine ehk ausamgi valik kui kõnelemine rõhutatult vaid teaduslikesse debattidesse pühendatuile. Niisugusest loogikast lähtub ka tuntumaid nüüdisaegseid Prantsuse välispoliitikaanalüütikuid Dominique Moïsi, kelle algul ajakirjas Foreign Affairs ilmunud esseest raamatuks laiendatud teost „Emotsioonide geopoliitika” saab nüüd Martin Kala ladusas tõlkes ka eesti keeles lugeda.
Kes on nautinud Huntingtoni ja Fukuyama või Kaplani ja Kagani kirjutisi, võiks huvituda ka Moïsi raamatust – tema haare on globaalne, argument värske ja hõlpsasti haaratav ning arutelu kontekst nüüdisaegsem kui teaduskirjastustes aastaid küpsetatavate teoste puhul võimalik oleks, rääkimata autori valmidusest tuleviku kristallkuuli kiigates ennustusi teha. Kes aga otsib Moïsi teesile emotsioonide kesksest rollist maailmapoliitikas sügavamat sotsiaalfilosoofilist põhjendust ja sisu, võiks pigem lehitseda Alexander Wendti ja Richard Ned Lebowi töid. Publitsistina ei ole Moïsi nii pillavalt erudeeritud ja terav kui näiteks Edward Said ega ka nii poleemiline ja nõtke kui Susan Sontag, ent kindlasti mitte ka lihtsustatud (poliit)muinasjutuvestja. Moïsi on väga loetav, muretsev, ent lõpuks ometi positiivset programmi pakkuda püüdev autor.
Sisemine irratsionaalsus
Moïsi väidab aastakümnetevanusele käibetõele, nagu lähtuksid riigid oma suhetes teiste riikidega vaid utreeritud „riiklikest huvidest”, vastupidi, et riikidel, nagu inimestelgi, on tunded, mis juhivad nende käitumist ja aitavad mõista nende tegude tagamaid. Tänapäeva maailmapoliitikas, „kus meedia mängib kõlakoja ja suurendusklaasi rolli” (lk 17), on tunded tema hinnangul veelgi olulisema tähendusega kui varem. Moïsi keskendub kolmele esmasele emotsioonile – hirmule, lootusele ja alandusele –, analüüsides praegust Euroopat kui hirmu kultuuri, tõusvat Aasiat kui lootuse kultuuri ning islamimaailma kui alanduse kultuuri. Autor võitleb ajakirjanduslikult atraktiivse kiusatusega värvida maailma kontuurkaart lipulikult kolmevärviliseks hirmu, lootuse ja alanduse gamma järgi. Päriselt ta sellest ei pääsegi, muidu vist poleks raamat saanud sellisel kujul sündida. Ometi on huvitavaim osa Moïsi argumendist „rasked juhtumid” ehk riigid, kelle rühmitamine ühest või teisest emotsioonist kantud kultuuritüübi alla on problemaatiline. Sellised riigid on Moïsi käsitluses Venemaa Föderatsioon ja Iisrael, aga ka niisugused „tagasihoidlike” mõõtmetega maailmajaod nagu Aafrika ja Lõuna-Ameerika. Mistõttu avaneb „vahepealsete” kultuuride käsitluses ka kogu Moïsi argumendi haprus. Moïsi tugevus seisneb siiski selges teadvustamises, et lihtsustused, ehkki maailma mõttelises korrastamispüüus paratamatult ligitõmbavad, on alati ohtlikud ning sestap tuleb hoolikalt kuulata ja märgata nüansse, halle toone emotsionaalsete „põhivärvide” üleminekuil ning kõikide kultuuride vältimatut hübriidsust.
