Millistest riikidest mõeldakse NATO-s, kui räägitakse heidutusest, täpsemalt tuumaheidutusest? Õigeks vastuseks on Venemaa ja Iraan. Seda vähemalt üle-eelmise nädala alguses Vilniuses toimunud seminari NATO`s Deterrence Challenges valguses.
Kuid nominaalselt üsna tõsitehnilise- ja sõjalise suunitlusega – sest seda tuumarelvad tavamõistes ju ehk on – ürituse aruteluvoorud võtsid õige tihti üldpoliitilisema suuna ning siis kerkisid keskseteks teemadeks mure lahkarvamuste pärast liitlaste enesete vahel, solidaarsus või selle puudumine allianssis, Põhja-Atlandi lepingu viienda artikli ehk kollektiivkaitse klausliga seonduv. Läbivateks kammertoonideks jällegi Venemaa, Iraan ning ka Afganistan.
Millistest riikidest mõeldakse NATO-s, kui räägitakse heidutusest, täpsemalt tuumaheidutusest? Õigeks vastuseks on Venemaa ja Iraan. Seda vähemalt üle-eelmise nädala alguses Vilniuses toimunud seminari NATO`s Deterrence Challenges valguses.
Kuid nominaalselt üsna tõsitehnilise- ja sõjalise suunitlusega – sest seda tuumarelvad tavamõistes ju ehk on – ürituse aruteluvoorud võtsid õige tihti üldpoliitilisema suuna ning siis kerkisid keskseteks teemadeks mure lahkarvamuste pärast liitlaste enesete vahel, solidaarsus või selle puudumine allianssis, Põhja-Atlandi lepingu viienda artikli ehk kollektiivkaitse klausliga seonduv. Läbivateks kammertoonideks jällegi Venemaa, Iraan ning ka Afganistan.
Huvitav ja tunnustamisvääriline on autori valik Itaalia, Prantsuse ja Põhjamaade näidete analüüsimise kasuks – jättes nii teadlikult kõrvale tema päritolust tulenevalt märksa “loomulikuma kahtlusaluse” Saksamaa. (Vahemärkuse korras: kui paljud “meie kandi” rahvusvaheliste suhete analüütikud on suutnud välja rabelda “Eesti/Balti näite” empiirilisest turvapuurist? Mea maxima culpa!) Legendaarse Inglise koolkonna uurimisstrateegiate lahkamisest raamat siiski ei pääse, härrade Herbert “Võiväli” Butterfieldi, Hedley Bulli, Adam Watsoni & Co. panus rahvusvahelise poliitika mõtestamisesse on selleks olnud lihtsalt liiga suur.
Raamatus põhjalikumalt käsitletud riikide rahvusvaheliste suhete teoreetikud on valinud kõik mõnevõrra erineva akadeemilise ellujäämisstrateegia Ameerika sotsiaalteaduse ülemvõimu kontekstis. Nii on prantslased otsustanud toetuda vaid iseendale, ehitades vastastikku üksteise töödele viidates enam-vähem hermeetilise IR prantsuse (ja mõistagi prantsusekeelse) mini-välja, ning eristades end nii rõhutatult distsipliini traditsioonilisest Ameerika keskmest. Itaallased on seevastu suubunud resigneerunud marginaalsusesse, leppides endi rolliga IR distsipliini äärealadel. Põhjamaad esindavad tänu akadeemiliste ressursside ühendamisele ja mitmetasandilisele koostööle erinevate uurimisvõrgustike kaudu omakorda viljakat ellujäämisstrateegiat, mis on võimaldanud muuhulgas näiteks nn Kopenhaageni koolkonna innovatiivsel julgeolekustamise teoorial murda välja distsipliini absoluutsesse peavoolu.
Friedrichs näeb just Põhjamaade akadeemilises koostöömudelis eeskuju, millest Euroopa IR teooria arendamine peaks perspektiivis šnitti võtma, et seada Ameerika positivistlikumalt meelestatud IR käsitlustele vastu vanas rohelises plüüštoolis mõtisklev filosoofilisemate instinktidega Euroopa rahvusvaheliste suhete analüütik (õieti mitu), et siis sõbralikult kõrvu kaminatulle vaadates, piipu popsutades ja šerrit libistades (ok, I got carried away…) maailmapoliitika üle reflekteerida.
Balti rahvusvaheliste suhete alane mõte Friedrichsi raamatus muidugi äramärkimist ei leia. Eestist rääkimata. Ääremaa asi. Nagu ehk seegi, et Friedrichsi raamat jõudis mu erialakirjandusele suhteliselt avatud teadvusse viieaastase lõtkuga. Aga ega hea asi vanane – isegi mitte rahvusvaheliste suhete igimuutlikus maailmas.
Raamatu särtsakaim sööst tuleb alles lõpus, kui autor püüab kogu IR välja teoreetiliselt ümber konstrueerida, asetades Ameerika ja Euroopa teadlased omavahel kujuteldavasse dialoogi. Friedrichsi teoreetiline vastus kaasaegset rahvusvahelist poliitilist elu juhtivate üleilmastumise ja killustumise protsesside vastandsuunalistele, ent üheaegsetele tõmblustele, on nn ‘uue keskaja’ analoogia sisse toomine, millel hea kontseptsiooni “kolm-ühe-hoobiga”-kombel on tänaste rahvusvaheliste suhete praktika ja teooria tarbeks nii heuristiline, epistemoloogiline kui normatiivne lisaväärtus. Milles see täpselt seisneb, jäägu lugeja avastada.
