ELi julgeolek ja kaitse: aeg on kindad käest tõmmata, Tuhkatriinu!

ELi ees praegu seisvate probleemide nimekiri on lai ja pikk: üha meeleheitlikum olukord Ukrainas, ISILi terrori levimine otse ELi naabrusse, migrantide hukkumine talvisel Vahemerel, tõeline köielkõnd Kreeka võlaga ümberkäimise osas pärast Syriza valimisvõitu ning võitlus Euroopa majanduslaevukese vee peal hoidmise eest. Kõige selle taustal peavad täna ja homme Riias kokku saavad ELi riikide kaitseministrid enda käest tõsiselt küsima: kuidas minna edasi Euroopa julgeoleku ja kaitse tagamisega?

ELi ees praegu seisvate probleemide nimekiri on lai ja pikk: üha meeleheitlikum olukord Ukrainas, ISILi terrori levimine otse ELi naabrusse, migrantide hukkumine talvisel Vahemerel, tõeline köielkõnd Kreeka võlaga ümberkäimise osas pärast Syriza valimisvõitu ning võitlus Euroopa majanduslaevukese vee peal hoidmise eest. Kõige selle taustal peavad täna ja homme Riias kokku saavad ELi riikide kaitseministrid enda käest tõsiselt küsima: kuidas minna edasi Euroopa julgeoleku ja kaitse tagamisega?

See kohtumine on oluline. Juunis on ELi riigijuhtidel kavas anda hinnang Euroopa ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale (ÜJKP) pärast 2013. aasta detsembri tippkohtumist ning panna paika selle strateegiline suund. Seekordne diskussioon leiab aga aset täiesti teistsuguses kontekstis: senine Euroopa julgeolekuarhitektuur on kokku varisemas ja EL peab leidma sellele lahenduse. Riiga kogunevad kaitseministrid peavadki rajama aluse juunikuise kohtumise edule.
Samal ajal pole päris selge, kuidas peaks ELi rolli julgeoleku- ja kaitseküsimustes ümber kujundama. ÜJKP on endiselt lapsekingades, kui võrrelda seda NATO toekate planeerimis- ja sõjaliste võimetega. Siiski on seni õige vähe kõneldud ELi mittesõjalistest vahenditest, mis ületavad tunduvalt NATO omasid, ja mida võib kasutada nüüd hübriidsõja nime pälvinud probleemi poliitiliste, majanduslike ja muude mittesõjaliste aspektide puhul. Sidus reageerimine hübriidsõjale eeldab ÜJKP ja teiste poliitikavaldkondade koordineerimist (näiteks energeetika, kübervaldkond, õigus ja poliitika, piirikontroll ja tollikoostöö, terrorivastase võitluse ressursid jms).
Me oleme juba näinud ELi potentsiaalset jõudu sanktsioonide kehtestamisel Venemaa ning Krimmi ja Ida-Ukraina separatistide vastu. Euroopa on näidanud, et tal on tahe ja vahendid mõjutada kriiside kulgu enda naabruskonnas. Kuigi jätkuvalt valitseb tunne, et EL alles hakkab õpib kasutama enda jõudu, mis avaldub liikmesriikide koondumisel kindla eesmärgi taha, peaks juba seegi käegakatsutav tulemus õhutama usku Euroopa suutlikkusse ning vähendama kahtlusi, kas EL suudab avaldada mõju julgeolekusektoris. Pole kahtlust, et EL suudab teha ka rohkem ja paremini, kindlasti ka enda kui terviku ja kõigi liikmesriikide hübriidsõjaks ettevalmistatuse ja sitkuse suurendamiseks. Lõppeks pole kuhugi kadunud võimalus, et Venemaa avaldab survet ELi liikmesriikidele. Kaitseministrid proovivadki nüüd leida sellele probleemile lahendust ja loodetavasti suudetakse juuniks midagi konkreetset välja käia.
Hübriidsõja vastaste vahendite väljaselgitamine oleks suur samm edasi. Ometi ei saa mööda tõsiasjast, et Euroopa peab kaitsesse investeerima rohkem ja paremini. Ühelt poolt tähendab see, et kaitsekulutusi tuleb taas hakata tõsiselt võtma. Teiselt poolt tähendab see vajalike võimete arendamist võimalikult tõhusal viisil. Juunikuine tippkohtumine on ideaalne võimalus ELi riikidele kinnitada oma pühendumist kaitsele ning kaitseministrid peavad selleks juba praegu hakkama paika panema konkreetseid samme.
Lisaks aitaks Euroopa julgeolekustrateegia ümberkujundamine ELil sõnastada värskel kujul arusaam praegusest julgeolekukeskkonnast ja enda taotlustest maailmas. See ei kerki küll ilmselt ministrite kohtumisel kesksele kohale, aga igal juhul tuleb selle teemaga tegelda juba enne juunit, sest praegune strateegia on selgelt iganenud. Selle avalõigus nenditakse, et “Euroopa pole kunagi varem olnud nii jõukas, nii turvaline ja nii vaba”, ja kõneldakse “Euroopa ajaloos pretsedenditust rahu ja stabiilsuse perioodist”. EL peab looma uue strateegia, mis ühendaks liikmesriikide arusaamad ohtudest ja väljavaadetest ning pakuks ühendusele tulusa raamistiku Euroopa julgeolekualaste pingutuste tarbeks, mõtestades uuesti ka suhted teiste toimijatega. Euroopa ei saa jätkuvalt eeldada, et kõik riigid tahavad olla nagu Euroopa, kuuluda Euroopasse või olla Euroopa partnerid.
ELil on aeg tõmmata käest kindad ja suunduda otse ballile. Loodetavasti panevad selleks rattad veerema kaitseministrid juba sel nädalal.
Autor väljendab postituses oma isiklikke seisukohti.