EL peab tegema panuse oma uusimale riigimehele – ja aitama tal aus olla

Möödunud pühapäeval sai Kreeka peaminister Aleksis Tsipras Brüsselis eurotsooni kolleegidelt auga välja teenitud seitsmeteistkümnetunnise peapesu. Kuude kaupa kestnud sõnavahu järel, mis hävitas Ateena usaldusväärsuse laenuandjate silmis, jättis Tsiprase viimase kahe nädala erraatiline käitumine üsna selge mulje varjamatust katsest Euroopa Liidult soodsaid tingimusi välja pressida. ELi ametiisikute hinnangul kergitas niisugune trikitamine Kreeka “väljaostu” hinda 25 miljardi euro võrra tervelt 30 miljardi euroni. Viimaks aga ajas Tsipras kreeklased alandava valiku ette loobuda eurost, mida nad kõrgelt hindavad, või anda alla ja leppida reformidega, mille nad olid tagasi lükanud. Vähemalt praegu jäi allaandmine peale.

Möödunud pühapäeval sai Kreeka peaminister Aleksis Tsipras Brüsselis eurotsooni kolleegidelt auga välja teenitud seitsmeteistkümnetunnise peapesu. Kuude kaupa kestnud sõnavahu järel, mis hävitas Ateena usaldusväärsuse laenuandjate silmis, jättis Tsiprase viimase kahe nädala erraatiline käitumine üsna selge mulje varjamatust katsest Euroopa Liidult soodsaid tingimusi välja pressida. ELi ametiisikute hinnangul kergitas niisugune trikitamine Kreeka “väljaostu” hinda 25 miljardi euro võrra tervelt 30 miljardi euroni. Viimaks aga ajas Tsipras kreeklased alandava valiku ette loobuda eurost, mida nad kõrgelt hindavad, või anda alla ja leppida reformidega, mille nad olid tagasi lükanud. Vähemalt praegu jäi allaandmine peale.

Sel moel oleks hõlpus kirjutada Tsipras maha poliitilise uustulnukana, kes ümbritses ennast asjatundmatute marksistlike ideoloogide seltskonnaga, valetas oma rahvale uut päästvat abikokkulepet lubades ning avas pankade vahepeal suletud uksed kaks päeva pärast 5. juuli eitava tulemuse andnud rahvahääletust. Kuid siin võib mängus olla midagi sügavamat. Tsipras võib järgida märksa nutikamat plaani – või olla lihtsalt selle peale komistanud – kui pelk hooletu mängimine Kreeka tulevikuga ELi ridades. Võib-olla mõistis Tsipras algusest peale, et peab välja pääsema peaaegu võimatust dilemmast: kas juhtida Kreeka edasi allapoole mööda majanduslikku surmaspiraali või veenda valijaid nõustuma püksirihma pingutamise ja struktuursete reformidega, mille tõrjumine oli sünnitanud populistliku laine, mis tõi ta võimule.
Algul üritas Tsipras dilemmast pääseda tuginemisega endise rahandusministri Ioannis Varoufakise mänguteoreetilisele analüüsile ja jäigale leppimatusele, et sel moel saavutada Euroopa Komisjonilt, Euroopa Keskpangalt ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt võimalikult palju järeleandmisi. Kui lõpuks selgus, et Kreeka kreeditoride raha ja kannatus on otsa saanud, mõistis Tsipras, et nüüd on Kreeka rahva kord järele anda.
Kreeka murrangulise kannapöörde korraldamine nõudis poliitiliselt geniaalset osavust. Tsipras avastas geniaalsuse allika sügavalt juurdunud arusaamises, kui tähtsal kohal seisab Kreeka poliitikas tung öelda ei – “ochi” – juba alates 1940. aasta oktoobrist, mil Kreeka vastas niimoodi fašistliku Itaalia nõudmisele alistuda ilma vastupanu osutamata.
5. juuli rahvahääletus oli Kreeka seni viimane ochi-hetk ja tõi Tsiprasele kaheti väga suurt poliitilist tulu. Esiteks, sõltumata sellest, kas Kreeka valijad mõistsid hääletusele pandud küsimuse segadusse ajavaid üksikasju või mitte, said nad poliitilise katarsise osaliseks juba lihtsalt “ei” ütlemisega. Teiseks, ajanud Kreeka laenuandjad viimse meeleheite piirile, läks Tsipras nii kaugele kui võimalik ilma Kreekat Euroopast välja rebimata. Ühtekokku tagasid need sammud Kreeka valijate toetuse oma noorele juhile.
Tsiprasele kujutas rahvahääletus uut mandaati. Ent vastu ootusi otsustas ta seda vapralt ära kasutada mitte ELi suhtes väljapressimise jätkamiseks, vaid hoopis ühe Euroopa uuema ajaloo kõige radikaalsema kursimuutuse ettevõtmiseks. Tsipras leidis, et nüüd, mil Kreeka valijad on saanud tagasi väärikustunde, võib ta arvestada nende toetusega veel rängematele reformidele kui need, mille nad olid nädal varem tagasi lükanud, ja ehk isegi päästa kogu riigi suurest finantskollapsi ja eurost ilmajäämise häbist. Nii võimsal kohal seisavad Kreeka poliitikas väärikus ja emotsioonid. Olgu algusest peale teadlikult või instinktiivselt hädaohtu sattudes, suutis Tsipras nähtavasti edukalt rakendada oma arusaamise kreeklaste poliitilisest hingest enda vankri ette ja tõusta sel moel uusimaks Euroopa suureks riigimeheks.
Eelseisvatel kuudel, mil võlakõnelused jätkuvad ja kreeklaste emotsioonid endiselt pulbitsevad, on sestap Euroopa juhtidel äärmiselt oluline leida tasakaal kindlalt oma “punaste joonte” juures püsimise ja Tsiprase Kreeka poliitilise igapäevaelu peegeldavate teadmiste ärakuulamise vahel. Kui ELi juhid oleksid pannud suhtlemisel Ateenaga usaldusväärse finišijoone maha juba kuid tagasi, oleksid nad hoidnud kokku kümneid miljardeid eurosid ja loendamatuid tunde, mis on kulunud revanšistliku Venemaa, barbaarse ISISe ja migrantide tulvaga tegelemisele. Veel kaugemale vaadates võib öelda, et kui nad oleksid kümne kuu eest kuulanud Tsiprase eelkäija Antonis Samarase abipalveid jäiga kokkuhoiukursi piiratud leevendamise kohta, oleksid nad vältinud üldse viimaste kuude naeruväärset vägikaikavedu Syrizaga.
Võib-olla suudab Tsipras tõusta Samarasega võrreldavale riigimehelikkuse tasemele – tõi ju viimane Kreeka tagasi majanduskasvu teele, taastas ligipääsu kapitaliturule ning pälvis lühikeseks ajaks tunnustuse edu pärast kõnelustel ELi, EKP ja IMFiga, mis tagas finantsabi struktuursete reformide eest. Tsipras peab aga kõigepealt veel saama 15. juulil parlamendi heakskiidu Kreeka kolmandale abipaketile ja seejärel suutma pinnale jääda poliitilistes tormides, mis ajavad lõhki tema Syriza erakonda.
Seetõttu vajavad Tsipras ja EL kõiki sõpru, keda Kreeka peaminister suudab vaid leida. Kui Tsipras peab lähinädalad Kreeka juhina vastu, on tema jaoks eluliselt oluline püsida Kreeka viimaste saavutuste juures ja taastada seeläbi oma ELi kolleegide usaldus, Euroopa juhtide jaoks aga leida õige tasakaal punaste joonte kindla paikapanemise ja alandavate žestide (näiteks Kreeka eurotsooni liikmesuse “ajutine” peatamine) vältimise vahel.
Algselt ilmunud Atlandi Nõukogu ajaveebis.