Pakistani eksperdid on 3. novembri keskööl kindral Pervez Mušarrafi poolt välja kuulutatud erakorralise seisukorra peamise ajendina näinud Pakistani ülemkohtu tõenäolist kavatsust kuulutada presidendivalimised õigustühiseks. Seda vaatamata sellele, et erakorralist seisukorda välja kuulutades nimetati esimese ohuna pigem mässulisi ja äärmuslasi. 6. oktoobril toimunud valimiste, mida suuremad opositsioonierakonnad boikoteerisid ja millest oodatult väljus võitjana 1999. aastal riigipöördega võimule tulnud Mušarraf, eel lubas riigijuht võidu korral loobuda sõjaväelase vormist. Tänaseni pole ta seda teinud, kuigi on viimaste teadete järgi selleks lähiajal siiski valmis. Samas on selge, et mida kauem jätkub Pakistanis status quo ehk Mušarrafi ja sõjaväe ainuvõim, seda enam süvenevad pinged. Ning pingeid on palju, mitmetahulisi ja ületamatuid.
Pakistani eksperdid on 3. novembri keskööl kindral Pervez Mušarrafi poolt välja kuulutatud erakorralise seisukorra peamise ajendina näinud Pakistani ülemkohtu tõenäolist kavatsust kuulutada presidendivalimised õigustühiseks. Seda vaatamata sellele, et erakorralist seisukorda välja kuulutades nimetati esimese ohuna pigem mässulisi ja äärmuslasi. 6. oktoobril toimunud valimiste, mida suuremad opositsioonierakonnad boikoteerisid ja millest oodatult väljus võitjana 1999. aastal riigipöördega võimule tulnud Mušarraf, eel lubas riigijuht võidu korral loobuda sõjaväelase vormist. Tänaseni pole ta seda teinud, kuigi on viimaste teadete järgi selleks lähiajal siiski valmis. Samas on selge, et mida kauem jätkub Pakistanis status quo ehk Mušarrafi ja sõjaväe ainuvõim, seda enam süvenevad pinged. Ning pingeid on palju, mitmetahulisi ja ületamatuid.
Pakistan, maailma ainus tuumapommiga, kuid suuruselt teine islamiriik, kasvab tohutu kiirusega, kuid on lõhestunud. Või õigemini on seda olnud aastakümneid, riigi sünnist alates. Need lõhed pole taandatavad eliidisisestele, lääne- vs Talibani-meelsete ühiskonnagruppide või muudele lihtsustatud vastuoludele. Tuum näib olevat kuskil mujal – sõjaväe ebaterves mõjus riigi käekäigule, regionaalsetes konfliktides, minevikutaakades, pealinna kümnenditepikkuses hoolimatuses hõimupiirkondade käekäigu suhtes, kahte kolmandikku elanikkonda puudutavas vaesuses, aga ka läänemaailma suutmatuses suurt ette võtta. Arvestades Pakistani strateegilist tähtsust Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia kontekstis ning riigi tuumavõimekust, on probleem enam kui tõsine. Lääne meedias on juba tõmmatud ähvardavaid paralleele Iraani 1979. aasta revolutsiooni eellooga.
Kuus aastakümmet peale riigi sündi pole suures osas riigis, s.t. mägistel Põhjaaladel, endiselt põhiseaduslikku õigust kohalikke juhte valida. Ligi miljonilise elanikkonnaga, geograafilistest iseärasustest tingituna paljusid keeli rääkivad ning sunniitlikus Pakistanis šiiidi vähemust esindavad rahvakillud on Islamabadi tegevusetusest tüdinemas ning hoogu on kogumas iseseisvusliikumine. Mušarrafi liitlassuhted kohalike sunniidi jihadistidega, kelle ülesandeks on olukord regioonis kontrolli all hoida, ei aita leppimisele kaasa.
Kui Põhjaaladel pole kunagi formaalset õigust end autonoomselt valitseda olnudki, siis ilmalike belutši ja puštu poliitikutega Belutšistanis, kel põhiseaduslik õigus parteisid moodustada, end vabalt väljandada ja valituks saada ning keda valitsus iseseisvumis- ja riigi lõhestamise katsetes süüdistab, käiakse hoopis karmimalt ringi. Mõne aastaga on ainuüksi Belutšistanis riigi inimõiguslaste ja Amnesty Internationali andmetel arreteeritud vähemalt 12 000 aktivisti, lisaks on sadu inimesi jäänud teadmata kadunuks. Osaliselt tunnistab arreteerimisi ka valitsus. Valitsuse “mässulistevastased” sõjalised operatsioonid Belutšistanis tõid 2006. aastal kaasa riigisisese põgenikevoolu. Pakistani Inimõiguste Komisjoni tegevust takistatakse, rahvusvahelisi eksprte ligi ei lasta, kohalikus meedias kehtib enesetsensuur jne. Riigi karismaatiline peakohtunik, Belutšistanist pärit Iftikhar Mohammad Chaudry, kes tänaseks korduvalt ametist tagandatud ja kelle toetuseks sajad tuhanded inimesed kevadsuvel meelt avaldasid, on mitmel korral valitsuse rünnakut tauninud.
Samalaadne olukord on kaasa toonud pinged Afganistani piiri äärsetel Hõimualadel (ehk FATA, mis koos NWFP-ga tuntud ka kui Pakhtunistan ehk puštude maa), riigi ühes vaeseimas piirkonnas. Islamabadi aastatepikkune, kohati lausa rassistlik ükskõiksus äärealade suhtes on elanikkonda radikaliseerunud ja pannud aluse rahvus- ja iseseisvumisliikumistele, aga ka al-Qaida ja Talibani sümpaatiatele. Mõõdukamate opositsioonipoliitikute vangistamised ja kadumised on kaasa toonud radikaalide tugevnemise. Eelmisel aastal Waziristanis ja mujal FATA-s puhkenud lahingud on osa sellest vastuseisust (kuigi lahinguid on peetud ka kohalike ja sisserännanud Talibani-meelsete vahel ning põhja- ja lõunawaziride hõimude vahel). Üldteada tõsiasi on piirkonna kiire talibaniseerumine, mistõttu võttis Pakistani valitsus USA survel suvel vastu nn. FATA arengustrateegia.
Loodeprovintsis (NWFP), täpsemalt Swatis (kuurortlinn Hindukuši mäeahelikus) oktoobri lõpul 30 sõjaväelast tapnud enesetapurünnaku järel lahvatanud lahingutes usuäärmuslaste (täpsem nimetus oleks ehk kohalike konservatiivide) ja valitsusvägede vahel on tänaseks elu kaotanud sadu sõjaväelasi, täpne arv pole teada. Lisaks on mitusada riikliku paramilitaarse Piirikorpuse liiget kinni võetud, kellest osa küll tänaseks lahti lastud, aga osa ka erinevate raportite kohaselt juba edukalt talibaniseeritud. Langemas olevat sõdurite moraal. Islamabad on sellekohased teated mõistagi ümber lükanud. Et Mušarraf olukorda lõpuni ei kontrolli ja on sunnitud tegema USA ja teiste lääneliitlaste silmis ebapopulaarseid otsuseid, ilmneb muuhulgas hiljutisest teatest, et Lõuna-Waziristanis augustis kinni võetud 200 Pakistani sõduri eest on Islamabad vabaks lasknud 25 meest, kelle seas on mitmeid kõrged Talibani liikmeid.
Pakistani neljast provintsist kahes – Belutšistanis ja Loodeprovintsis – on 2002. aasta võltsitud valimiste tulemusena tänaseks võimul Muttahida Majlis-e-Amal (MMA), kuue islamistliku partei koalitsioon, kelle avalikuks eesmärgiks islamiseadused ja teokraatia. Kuigi MMA on parlamendis opositsioonis ja on vastu riigi teostatavale välispoliitikale (sidemetele USA-ga), siis on MMA ja Mušarrafi Pakistan Muslim Leaque-Quaid-i-Azam (PML-Q) sõlminud läbi aastate vastastikku kasu toovaid kokkuleppeid. Mušarraf on andnud MMA-le vabad käed arvates, et suudab vaesunud äärealadel vohavat islamismi vajadusel kontrollida ning samas vaatab mõnuga pealt MMA ja ilmalike jõudude vahelist võitlust provintsides. Mõnede arvates on see mäng tulega.
3. novembril juhtus see, mida paljud eksperdid kartsid. Kardeti ja kardetakse seepärast, et niigi ebastabiilne olukord võib sellise sammu järel saatuslikult kontrolli alt väljuda. Lubadustest hoolimata on üldvalimiste toimumine olukorras, kus Mušarrafi sõnul “riik on sooritamas enesetappu”, sattunud kahtluse alla. Pakistani opositsiooni jaoks pidid jaanuariks planeeritud parlamendivalimised tähendama demokraatia taassündi, sest rahvusvahelise üldsuse tähelepanu all toimuvad vabad ja ausad valimised tooksid Pakistanis tõenäoliselt võimule mõõdukad, regionaalsete ja riiklike tegevuskavadega erakonnad, kes sõjalise võimu kiusust hoolimata on jätkuvalt kõige populaarsemad poliitilised jõud (islamistlikud parteid pole Pakistanis vabadel valimistel kunagi saanud üle 10% häältest).
Põhjus, miks Pakistani tulevikust (ja minevikust) rääkides rõhutatakse ikka ja jälle vabade valimiste tähtsust, on faktis, et need on Pakistani 60-aastases ajaloos olnud haruldased. Sõjaväe roll poliitilises elus, ka tsiviilvalitsuste ajal, on konstitutsioonilistest piirangutest hoolimata alates riigi sünnist 1947. aastal mõjukas olnud. Just sõjaväe sekkumine on korduvalt kaasa toonud valimistulemuste võltsingud, aga ka sõjaväelised valitsused. Selge on see, et vabad ja ausad valimised ei tähenda automaatselt demokraatiat, kuid annaksid valituile tõelise legitiimsuse. Juhitav demokraatia viimase kaheksa aasta jooksul on süvenevate tendentsidega ahendanud eneseväljendusvabadust ja lükanud edasi tõeliselt multikultuurse, -etnilise ühiskonna tekke ning valitsusel puudub suure osa elanikkonna silmis legitiimsus. Samas on “ühiskondlik leppimine” maailma ühe kiireimini kasvava riigi jaoks ülioluline eeldus – mitmete analüütikute hinnangul elab Pakistan tänaseni läbi oma kasvuraskusi ega ole aastakümnetetagusest perioodist palju küpsem.
Ja mida see kõik Afganistani jaoks tähendab? Ehk on veel vara teha järeldusi Pakistanis toimuva mõjude üle naaberriikidele, sest võib-olla leitakse lühiajaline/ajutine lahendus Pakistani ummikseisust väljumiseks juba lähinädalail. Lühiperspektiivist kantud positiivsed arengud aga ei tähenda, et Pakistani probleemid automaatselt lahendatud saaks. On ju Pakistani ebastabiilsuse probleemiks mõneti ka Afganistani ebastabiilsus – ning vastupidi. Seetõttu tuleks Läänel käsitleda regiooni tervikuna ja strateegilistest eesmärkidest lähtuvalt, laskumata samas illusioonidesse või populismi. Meie kodupublikud nõuavad ju kiireid edusamme, kuid need võtavad aega. Strateegiline kannatlikkus on seega võti – klišee, aga tõde. Afganistani pikaajalise edu eelduseks saab olla Pakistani omapoolne panus Afganistani stabiilsusesse, mis omakorda eeldab tugevat ja demokraatlikku Pakistani, aga ka siirust kahe naabri vahelistes suhetes. Täna liigume kaks sammu edasi, üks tagasi tempos.
***
Autor: HANNES HANSO
Rahandusministri nõunik
Pakistani (nagu ka paljude teiste kolmanda maailma riikide) poliitika ja poliitiline kultuur pole kunagi olnud võrreldavad läänelike poliitiliste protsessidega. Segadusse võib meid ajada ainult see, et me kirjeldame hoopis erinevaid asju, kasutades meie endi poliitilist terminoloogiat.
Turbulentsed ajad Pakistani poliitikas jätkuvad – suur üllatus see küll ei ole.
Sõjaväe ülemjuhataja ja president Musharraf, kes hiljuti sai nii Rahvusassamblee ehk parlamendi kui ka Senati ülekaaluka toetuse presidendiametis jätkamiseks, pole ikka veel kindel, kas tema kandideerimine üldse seaduslik oli. Musharrafi püüded riigi ülemkohut mõjutada ei ole selget tulemust andnud. Märtsis proovis Musharraf juba kord tülikast ja isepäisest riigikohtu juhist Iftikhar Chaudrist vabaneda. Mees muutus aga loetud päevadega ülipopulaarseks tegelaseks, rahva valitsusvastaste meeleolude sümboliks ning president oli ennast alandades sunnitud Chaudri ametisse ennistama (sarnane olukord oli just Lätis, kus korruptsioonivastase võitluse büroo juht poliitilistel põhjustel vallandati ja siis ennistati).
Nüüd, 3. novembril eriolukorda kehtestades ja konstitutsioonilist tegevust külmutades, vallandati Chaudri veelkord. Musharraf loodab uuelt ja kuulekamalt riigikohtu koosseisult enda kandideerimise heakskiitu. Signaalid, et see võib juhtuda juba 1. detsembril, on õhus.
Pakun siiski, et koduarestis oleva Chaudri osa sündmuste käigus pole aga ammugi lõppenud. Presidendi kehtestatud eriolukord sundis radikaalsete avalduste tegemisele ka kaheksa aastat Põhja-Londonis Hampstead Heath’il eksiils veetnud kahekordse ekspeaminister Benazir Bhutto. Üldlevinud arvamus oli, et 18. oktoobril koju naasnud PPP (Pakistani Peoples Party) juht Bhutto on lääneriikide vaikival heakskiidul Musharrafiga kokkuleppe sõlminud ja saab peatselt taas peaministriks. Nagu Pakistanis alati kombeks on olnud – seadusi saab muuta ja väänata nii, kuidas võimulolijaile hetkel sobib: formaalsed takistused (korruptsioonisüüdistused ning keeld üle kahe korra peaministrina teenida) selleks kõrvaldati.
Küsimus on, kas Musharraf ei läinud eriolukorra kehtestamisega liiga kaugele. Näib, et kahe Pakistani poliitdünastia (ja ajaloolise rivaali) Bhutto ja Sharifi klannid võivad ühisvaenlase ehk Musharrafi vastu väed ühendada. Igatahes teatas Bhutto mõne päeva eest, et ei „näe ennast president Musharraf’iga koos töötamas.” Täna 7 päevaks koduaresti pandud Bhutto liikumisvabadus siiski taastati. Ilmselt suure sise-ja välispoliitilise surve all olev Musfarraf on nüüdseks lubanud enne 9. jaanuarit korraldada üldvalimised – kuivõrd on olukord presidendi kontrolli all, on ebaselge. Vestlesin suvel Islamabadist põhja pool mägedes asuvas residentsis pikalt Pakistani ametliku opositsiooniliidriga ehk MMA (religioossete parteide ühendus, mis kunagi Musharrafit toetas) juhiga, kelle hinnangul ei ole vabad valimised tekkinud olukorras üldse võimalikud – nagunii võidab see partei, kellel on ISI ja sõjaväe toetus.
See, et eriolukorra ajal valimised üldse välja kuulutati võib näidata, et Musharraf hakkab ka sõjaväes toetust kaotama. Hiljutised rünnakud sõjaväe vastu ning kontrolli võtmine teatud linnades riigi loodeosa hõimualadel on pannud armee piinlikkusse seisu. Häbistavad vangidevahetused mässulistega ei ole aidanud olukorda lahendada. Selge on, et olukorda riigis ei suuda keegi täielikult kontrollida. Rahvas on algselt populaarsest sõjaväevalitsusest tänaseks väsinud ja kergesti ärritatav.
Läänes aetakse tihti segi poliitilist rahulolematust ja toetust islami radikalismile. Probleem ongi selles, et üks võib hakata väljenduma teisena (nagu juhtus ka Iraani revolutsiooni ajal). Paljud näevad Musharrafi kui USA käsilast, kes Pakistani ja moslemimaailma on reetnud. Sellised meeleolud on kahtlemata laialt levinud riigi puštu elanikkonnaga piirkondades (tihti siis Afganistaniga piirnevatel aladel), kus keskvalitsuse vastased aktsioonid järgnevad tihti valitsuse pingutustele Talibani väljajuurimisel. Pole kahtlustki, et kodus ebapopulaarne Musharraf aitab destabiliseerida olukorda ka Afganistanis.
Siin on lääneriikide dilemma: kas toetada sõjaväelist diktaatorit, kes ajab „meie” asja või panustada demokraatiale ka siis, kui valituks osutuvad mingid muud parteid. Sarnases olukorras on Lääs olnud ka varem. Külma sõja aegadel oldi nõus toetama ja relvastama kasvõi vanakuradi vanaema, tingimusel, et oldaks NSVLi vastu õigel pool joont. Vahepeal tekkinud inimõiguste ja demokraatia retoorika on tänaseks sisuliselt kadunud. Oleme jõudnud ringiga samasse kohta tagasi: kui diktaator ei sobi, siis kritiseerime, kui sobib, pigistame silma kinni. Pakistani arengud võivad meile seega pakkuda hea õppetunni.
***
Author: DOMINIC MEDLEY
Senior Media Advisor for Afghanistan’s leading private and independent TV and radio network. He’s worked in Afghanistan since February 2002, mostly on media development and journalism training projects. He also worked at UNDP and was a special advisor to the former NATO Commander in Afghanistan. He’s the author of The Survival Guide to Kabul (www.kabulguide.net) and a former BBC journalist.
The recent events in Pakistan are being closely watched in Afghanistan. Over the last six years there has been a kind of a game between Afghanistan and Pakistan with each blaming the other for the Taliban insurgency. The international community in Afghanistan knows the insurgency in Afghanistan is being stoked by elements in Pakistan; not least the provision of safe havens in the border regions in Pakistan and the fact that the most wanted Taliban and Al Qeada leaders are without a doubt hiding in Pakistan.
But the declaration of emergency rule in Pakistan is worrying Afghanistan. Respected Pakistani journalist and author Ahmed Rashid has recently written: “The future of stability of Afghanistan also hangs in the balance as does the safety of 40,000 British, US and Nato troops based there. The Afghan Taliban will now continue their offensive through the harsh winter months. They can only be encouraged by the mayhem in Pakistan from where they receive recruits, logistics and support.”
The view that the situation in Pakistan further inflames the situation in Afghanistan is further pushed by the Afghan government on a regular basis and is all part of the blame game. The Presidential Press Office recently translated an NBC News interview between Andrea Mitchell and former Pakistan Prime Minister Benazir Bhutto and emailed it to all the Afghan media. In the interview Mrs Bhutto expressed her own view on the situation in Pakistan in relation to Afghanistan: “These hard-liners believe that America will be caught up in the presidential elections for a year. And then a new administration in the U.S. will take another year to settle down. And they feel they need two years to drive NATO out of Afghanistan, destabilize (Afghan President) Karzai, and set up a kind of puppet government there, as well to expand their influence in Pakistan. These are the reports I’m getting from inside the regime.”
It is interesting to note that the Afghan government wants its people to hear these stories and further the view that the Taliban problem is all Pakistan created, directed and funded. In a recent letter to the International Herald Tribune, the Political Counsellor at the Embassy of Afghanistan in Washington, Ashraf Haidari wrote that the first obstacle to overcome in Afghanistan is “ending regional interference as the main source of instability in Afghanistan.”
NATO and its forces in Afghanistan (ISAF – the International Security Assistance Force) has never been outright in saying that Pakistan leads the Taliban in any way. NATO knows the Taliban has bases in Afghanistan, but to say the insurgency is being directed from Pakistan is pushing diplomatic relations to far and strains its relations with its allies on the War on Terror.
A recent meeting (Jirga) between delegates from Pakistan and Afghanistan in Kabul and attended by Presidents Karzai and Musharraf was seen as a step in bettering relations between the two countries. But most observers note that there is little the two Presidents agree on in relation to the Taliban insurgency: Karzai frequently blames foreign fighters based over the border and Musharraf warns Karzai to sort out the problems in his own country first before blaming Pakistan.
What next from the situation in Pakistan for Afghanistan? Without a doubt the uncertainty in Pakistan will only lead to further problems across the border. A Pakistani military clamp down in the border regions will further inflame the insurgency. Afghan refugees in Pakistan who have been reluctant to return may well choose this time to come home.
How the Afghan government will react is unclear. Some may prefer a harder response to the insurgency. Those from the mainly Tajik north and the Northern Alliance who defeated the Taliban in 2001 may demand more action from the southern Pashtun President Hamid Karzai to deal with the predominantly southern based insurgency and opium trade. There are reports that the UN led disarmament programme in the north is stalling as people keep their weapons fearful that they will need them again.
What happens in Pakistan and Afghanistan is closing interwoven. Added to this is the international community treading carefully in Afghanistan; but it only operates as an assistance force and a United Nations assistance mission. Much has to be decided and determined by the Afghans themselves if they are to take ownership and responsibility and a stake in their future.
