Eesti oli ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liige aastatel 2020-2021.
Käesolev analüüs vaatleb Eesti ametiaega nõukogus läbi kolme kriisi: (1) 2020. aasta Iraani sanktsioonide taastamise arutelu, mille käigus isoleeriti Trumpi administratsioon julgeolekunõukogus peaaegu täielikult tema üleskutse tõttu taastada varasem Teherani vastu suunatud sanktsioonirežiim; (2) nõukogu vaoshoitud reageering Ida-Euroopa julgeoleku halvenemisele aastatel 2020 ja 2021, alustades valimisjärgsetest protestidest Valgevenes; ja (3) ÜRO reaktsioon Afganistani valitsuse kokkuvarisemisele 2021. aasta teisel poolel. Eesti mängis kõigil kolmel juhul märkimisväärset, kuid erinevat rolli. Need kolm kriisi sümboliseerisid laiemaid muutusi geopoliitikas, mis avaldavad murettekitavat mõju ka ÜRO diplomaatia tulevikule.
Iraani sanktsioonide arutelu ajal pidi Tallinn tegema keerulisi valikuid oma USA ja Euroopa liitlaste toetamise vahel. Valgevene kriisiga silmitsi seistes oli Eestil raske ülesanne veenda Euroopa-väliseid nõukogu liikmeid, et nad hooliksid valimistest riigis, millest nad vähe teavad. Pärast Kabuli langemist pidid Eesti ja Norra hõlbustama ÜRO diplomaatilist tegevust kriisis, mis tabas ÜRO liikmeid ootamatult.
Analüüsis jõutakse järeldusele, et esiteks näitas Eesti nende kolme kriisi käsitlemisel head otsustusvõimet ja suutis vältida suhete rikkumist ühegi oma peamise rahvusvahelise partneriga. Mured, et nõukogu liikmesus võib kahjustada Eesti huve, osutusid valeks. Teiseks kasutas Eesti arukalt ära Arria-formaadi kohtumisi ja avalikku diplomaatiat Valgevene ja Krimmi teemadel, et käsitleda ÜRO raames pingeid Venemaaga. Kolmandaks näib, et Eesti nautis usaldust teiste nõukogu liikmete seas, kes ei oleks pakkunud Eestile ”pliiatsihoidja” rolli Afganistani küsimuses, kui nad oleksid kahelnud tema suutlikkuses.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): Estonia in the Security Council: A History in Three Crises (PDF)
