Gruusia presidendivalimised on möödas ja Mihheil Saakašvili vannutatakse peatselt teist korda ametisse. Valimised taastasid küll veidi Gruusia novembrisündmustes kahjustatud mainet, kuid ikkagi on mitmel pool esitatud küsimus, kas on mõtet Gruusia toetamist jätkata, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Indrek Elling.
12.01.2008, Indrek Elling
Postimees
Gruusia presidendivalimised on möödas ja Mihheil Saakašvili vannutatakse peatselt teist korda ametisse. Valimised taastasid küll veidi Gruusia novembrisündmustes kahjustatud mainet, kuid ikkagi on mitmel pool esitatud küsimus, kas on mõtet Gruusia toetamist jätkata, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Indrek Elling.
Euroopas on mitmeid riike, kes pole kunagi Gruusiasse uskunud ja kasutavad nüüd võimalust oma toetuse vähendamiseks. Teised, kes on uskunud, näivad nüüd solvunult selga keeravat. Kas Eesti jääb oma põhimõtetele ja poliitilisele joonele kindlaks või kasutab samuti juhust, et pettunud nägu tehes tagasi tõmbuda?
7. novembri sündmused – kokkupõrked politsei ja meeleavaldajate vahel, eraõiguslike telejaamade Imedi ja Kavkaz ajutine sulgemine ja erakorralise seisukorra kehtestamine – kahjustasid riigi mainet nii oma inimeste kui ka välismaailma silmis.
Gruusia valitsus oleks pidanud mõne asja teistmoodi tegema ja mõne asja tegemata jätma. Kriisi eskaleerumise vältimiseks otsustas president Saakašvili ametist tagasi astuda ja erakorraliste presidendivalimiste kaudu endale rahvalt uut mandaati küsida.
Nädalatagustele valimistele võib nii mõndagi ette heita, kuid enamiku vaatlejate ja rahvusvaheliste organisatsioonide silmis olid need üldjoontes vabad ja õiglased.
Gruusia presidendivalimistel esinenud rikkumised on fikseeritud, neist on ette kantud ja valimiskomisjon ning õiguskaitseorganid peavad neile nüüd oma hinnangu andma. Kui aga võtta hinnangu aluseks vaid tehnilised protseduurid, keskendudes rikkumistele, on oht, et unustame valimiste lootusrikkad aspektid.
Kui Gruusia oleks juba väljakujunenud ja stabiilne demokraatia, poleks olnud vaja sadu rahvusvahelisi vaatlejaid ja eksperte valimisi jälgima.
Ehkki standardid on kõigile samad, on silmakirjalik manada Gruusia puhul silme ette
Euroopa Liidu liikmesriikide valimised ja siis ettearvatult jõuda järeldusteni, et nendeni ei küünitud.
Pole sugugi vähetähtis, et esimest korda peeti Gruusias valimised tiheda konkurentsi tingimustes. Vaatamata boikotikartusele osales opositsioon valimistel. Nii kampaania kui valimised toimusid tänavavägivallata.
Kriis ühiskonnas andis nõrgale opositsioonile võimaluse oma jõudusid koondada ja pääseda rambivalgusesse. Järgmisena tuleks neilt oodata vastutustundlikku käitumist ja läbimõeldud programmide väljatöötamist kevadisteks parlamendivalimisteks.
Seni on opositsiooni eesmärk olnud pelgalt president Saakašvili ja valitsuse võimult kukutamine, nüüd on vaja muutuda ühekordsest protestiliikumisest tõsiseltvõetavaks poliitiliseks jõuks. Opositsioon peab olema valmis tõestama, et nad on ka tegelikult võimelised riiki juhtima.
Kriis näitas, kui habras on veel Gruusia ühiskond, kui lihtne on riiki destabiliseerida. Mõnede opositsioonijuhtide algne kava oli pääseda võimule ühiskonnas olevate pingete võimendamise ja provotseeritud vägivalla abil. Oli reaalne oht, et kordub sama muster, mis Gruusia seniste võimuvahetuste ajal. Seda enam peame olema rahul, et Gruusia suutis end kokku võtta ja 7. novembri sündmused jäid ebameeldivaks erandiks.
On paratamatu, et pinged ühiskonnas on kevadiste parlamendivalimisteni suhteliselt suured ja vigu teha võivad nii valitsus kui opositsioon. Rahvusvahelise üldsuse ning ka Eesti huvides on aidata kaasa nende pingete vähendamisele.
Gruusia reformipüüdluste keskmeks on muuta oma riik stabiilseks ja jõukaks demokraatiaks. Pole kahtlustki, et riik on viimaste aastate jooksul ellu viinud väga palju õigeid ja vajalikke muutusi. Mitte ükski presidendikandidaat ei seadnud Gruusia valitud teed kahtluse alla.
Nüüd, valimiste järel, peab valitsus endale aru andma, miks aastate vältel on toetus reformidele vähenenud. Enamik inimestest, kes oktoobris-novembris avaldasid valitsuse vastu meelt, tegid seda mitte toetusest mõnele opositsioonijuhile, vaid protestiks selle vastu, et seniste reformide käigus on nemad tähelepanuta jäänud.
Valitsus peab edaspidi rohkem tegelema inimeste sotsiaalsete probleemidega, seejuures populismi langemata. Praegu pole riik suutnud kõiki inimesi veenda, et reformid on ainuvõimalikud, vajalikud ja üldistes huvides.
Gruusia ühiskonna muutustele annab raamistiku soov liituda NATO ja Euroopa Liiduga. Kuna riigi ühiskondlik ja majanduslik areng pole kaugeltki piisav, mõtlemaks tõsiselt
Euroopa Liiduga liitumisele, on seni keskendutud NATO liikmelisuse saavutamisele. Kaheldamatult on Gruusia nendes püüdlustes olnud üsna edukas. Oma riigikaitsestruktuuride reformimisel on täidetud enamik neile esitatud nõudmisi.
Gruusia lootis NATO kevadisel Bukaresti tippkohtumisel saada endale MAPi ehk liikmelisuse tegevuskava. 7. novembri sündmused tõmbasid nendele lootustele vähemalt selleks korraks kriipsu peale.
Pahameel või pettumus president Saakašvilis või tema läbiviidavates reformides pole mõjutanud inimeste soovi lõimuda euroatlandi struktuuridega. Presidendivalimistega samaaegselt läbi viidud rahvahääletusel toetasid inimesed Gruusia liitumist NATOga palju arvukamalt kui ühte või teist kandidaati.
Vaieldamatult on just Gruusia külmutatud konfliktid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias peamine põhjus, miks riigi juhtkond on aastate vältel reageerinud mõnele sündmusele ülitundlikult või irratsionaalselt. Just Abhaasia ja Lõuna-Osseetia küsimuses võiksid lääneriigid vähem arvestada Venemaa kui konflikti ühe osalise arvamusega ning kujundada oma poliitikat vastavalt Gruusia territoriaalse terviklikkuse printsiibile.
Tbilisi suhtumine sellesse probleemistikku on just tulenevalt NATOga liitumise perspektiivist olnud suunatud mõistlikele lahendustele. On väga oluline, et Gruusia saaks Läänelt selge sõnumi, et kui ka edaspidi tehakse korralikult kodutööd ja täidetakse liitumiskriteeriume, on kõik uksed endiselt avatud.
Nii Eesti kui ka teiste lääneriikide huvides on demokraatlik, stabiilne ja jõukas Gruusia. Eesti peaks kasutama oma kogemusi ja võimalusi aitamaks Gruusial kriisist üle saada. Eesti peaks mäletama, kui raske oli oma reforme läbi viia.
Pole mõtet nõuda Gruusialt perfektsust, teades, et see pole võimalik. Päriselus on tagasilöögid ja vead paratamatud. Suurte ühiskondlike muutuste puhul on selge, et mida enam puudutavad muutused üksikisikuid, seda suurem on võimalus pettumusteks.
Ka Eestis polnud kõik inimesed reformidega rahul, neid läbi viinud valitsused ei võitnud kogu rahva südant ja kaotasid toetust. Ometigi olid need reformid ainuvõimalikud ja kokkuvõttes ka õnnestunud.
Tänu süstemaatilisele välispoliitilisele ja diplomaatilisele tööle on Eesti täna olukorras, kus meil on võimalus mõjutada Gruusias käimas olevaid protsesse. Eesti ei peaks toetama Gruusiat iga hinna eest, sõltumata sellest, mida nad teevad. Kui aga peame end tõesti sõpradeks, on meie kohus anda nõu, kuidas teha edaspidi paremini ja hoiduda vigadest.
Gruusiasse on palju panustatud, paljudel Eesti poliitikutel ja riigiametnikel on tekkinud väga hea ja töine kontakt oma Gruusia kolleegidega. Välispoliitikas maksab järjepidevus ja sellised suhted ei teki iseenesest. Heita need suhted kõrvale oleks üpris ennatlik tegu. Kui Eesti ja kogu Lääs keeravad praegu Gruusiale selja, oleks see suur tagasilöök kogu reformiprotsessile.
Eesti ei toeta mitte president Saakašvili isikut, vaid Gruusia arengut ja suunda liitumisele euroatlandi struktuuridega. Eesti toetab Gruusia reforme, sest meie huvides on, et Euroopa Liidu naabruses oleks võimalikult palju riike, kes jagaksid meiega ühiseid väärtusi ja oleksid võimalikult tihedalt euroatlandi struktuuridega seotud. Sellest veel parem oleks Gruusia
liikmelisus Euroopa Liidus ja NATOs.
Mida stabiilsem, demokraatlikum, jõukam ja arenenum on Euroopa Liidu naabrus, seda enam on see meie huvides.
Viimase kolme kuu jooksul ei juhtunud Gruusias midagi nii dramaatilist, et reformid peaksid peatuma. Aga kahtlemata oli see äratus ja ehk see peakski olema Eesti põhisõnum Gruusiale.
© Postimees
