oktoober 10, 2018

Eesti lõpetab osaluse UNIFILis

Capt. Aivo Vahemets / mil.ee
Sõjaväelise üksuse ESTPLA-24 Eesti rahuvalvajad Liibanonis tähistavad Eesti sajandat aastapäeva.
Sõjaväelise üksuse ESTPLA-24 Eesti rahuvalvajad Liibanonis tähistavad Eesti sajandat aastapäeva.

Eesti on teada andnud, et lõpetab peagi rahuvalvajate siirmise UNIFILi missioonile Liibanonis.

Eesti rühm on osalenud UNIFILis alates 2015. aasta maist Soome kompanii koosseisus, mis oli omakorda osa ühisest Soome-Iiri pataljonist. UNIFILi 300 teenistujaga koosseis on kindlalt Soome suurim panus ÜRO operatsiooni. Lisaks Soome-Iiri pataljoni koosseisus teeninud kompaniile panustavad soomlased ühe kompaniiga vägede juhataja reservi. Soomlased liitusid missiooniga 2017. aasta aprillis Prantsusmaa palvel vastavalt Lissaboni Lepingu artiklile 42.7, et vabastada prantsuse väed terrorismivastastest operatsioonidest pärast 2015. aasta novembri Pariisi terrorirünnakuid. Soome-Iiri pataljoni all teeniva kompanii mandaat lõpeb selle aasta novembris ning soomlased on otsustanud keskenduda vägede juhataja reservi panustamisele.

Soome vägesid asendavad rohkem kui 100 uut Iiri rahuvalvajat. Eesti ei suuda üksi suuremat panust anda ning rühma ei saa ka lihtsalt mujale missiooni koosseisu arvata. Ainus realistlik variant on seega taanduda. Nüüdsest panustab Eesti missiooni kolme staabiohvitseriga, kes teenivad UNIFILi peakorteris. Lisaks panustab Eesti endiselt samas suurusjärgus ÜRO MINUSMA ja UNTSO missioonidesse (Malis ja Golani kõrgendikel / Lõuna-Liibanonis / Siinais).

Iiri/Soome/Eesti partnerluse lõpp näitlikustab argumenti, mida tuuakse välja tihedama Euroopa relvajõudude koostöö kritiseerimiseks – kaitsevõime tagamisel on riskantne siduda end teise riigi poliitikaga. Vastuargument on antud juhul mõjusam – vaatamata riskidele ei saa kaitsevõimet luua ilma koostööta. Eesti poleks suutnud siirda rühma ÜRO missioonile muud moodi kui koostöös Soomega ning Soome poleks saanud pataljoni tasemel juhtimiskogemust, mida sel on vaja väljaõppeks ja vägede arendamiseks, ilma Soome-Iiri ühispataljonita. Rahuvalve pole muidugi riigikaitse. Kaitsespektri teises otsas on sarnased näited riikidest, mis peavad valima, kas soovivad teistest sõltuda või jäävad üldse kaitsevõimest ilma – näiteks Holland suudab ülal pidada tankipataljoni, mida kaitseks vajalikuks peab, ainult soomusvõimekust Saksamaaga tugevalt integreerides.

Meie raportis väikeriikide rolli kohta ÜRO rahuvalves arutlesime mõnede Eesti UNFILi osaluse plusside ja miinuste üle. Eesti julgeolekupoliitikas peetakse oluliseks osalemist rahvusvahelistel missioonidel, et riiki nähtaks kui julgeoleku loojat, mitte vaid tarbijat. Riik on eelistanud osaled NATO ja koalitsiooni egiidi all toimuvatel operatsioonidel, kuid pärast NATO taandumist Afganistanist on selliseid võimalusi olnud vähe. Kutse liituda Soomega UNIFILis tuli just ajal, mil Eesti otsis võimalust vägesid välismaale siirda ning võimaldas riigil jällegi tähtsa strateegilise partneriga lähedast koostööd teha. Sõjalist koostööd Soomega jäi pärast Eesti NATOga liitumist paratamatult vähemaks.

Kuigi UNFILi panustamine on esmajoones poliitiline käik, on sel Kaitseväe arvates mitmeid muid kasulikke külgi, näiteks missioonikogemuse saamine ja väljaõpe; reklaam, mis aitab isikkoosseisu värvata ja hoida ning teiste vägedega lähedasema kontakti loomine. Võrreldes relvajõudude tavalise väljaõppega, nõuab rahuvalve ka teistsuguseid (või lisa-) oskusi. Rahuvalvajad, kellega rääkisime, hindasid väga võimalust omandada ning praktiseerida selliseid oskusi nagu kultuuriline teadlikkus, diplomaatia, kommunikatsioon, juhtimine ja mentorlus, ning mõista nende väärtust. Kuna nimetatud oskusi oli vaja rakendada sõjalise missiooni käigus, mis nõudis ka traditsioonilisemaid militaarseid võimeid nagu käskluste jagamine, distsipliini hoidmine, valvelolek ning kiire reageerimine, oli UNIFIL keerukam keskkond, kui võiks arvata.

Uurimuse käigus leidsime, et Eesti osaluse kohta missioonil esitati minimaalselt kriitikat. Kuigi Eestis oldi mures, et vägede saatmine Liibanoni vähendab kodust lahinguvalmidust ning takistab vägede arengut (kahtlusi süvendas ka see, et augustis siirati Eesti lisarühm osalema Prantsusmaa juhitud operatsioonile Barkhane), oldi üldiselt ühel meelel, et osaluse plussid kaalusid miinused kaugelt üle.

NATO jaoks võivad heidutus ja territoriaalkaitse järjest olulisemaks muutuda, kui liitlased peavad reageerima üha agressiivsemale Venemaale. Siiski on endiselt tähtsad ka rahuvalveoperatsioonid ning riigid peavad neisse vägede siirmisega panustama. ÜRO operatsioonidel viibib hetkel 80 000 sõdurit, NATO operatsioonidel 20 000 ja ELi operatsioonidel 2500. Eesti argumendid UNIFILil osalemiseks on endiselt tõesed ning Eesti Kaitseväel on ka tulevikus kasulik osaleda taolistel operatsioonidel.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar