juuni 30, 2017

Eesti eesistumist ei karda

AFP/Scanpix
Pealtvaatajad naudivad 29. juunil 2017 Eesti kuue kuu pikkuse EL nõukogu eesistumise avakontserti Vabaduse väljakul.
Pealtvaatajad naudivad 29. juunil 2017 Eesti kuue kuu pikkuse EL nõukogu eesistumise avakontserti Vabaduse väljakul.

2004. aastal, kui Eesti oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, leidis aset oluline muutus meie riigi kuvandis.

Töötasin toona Postimehe välisuudiste toimetuses ja mäletan hästi, kuidas äkitselt tõusis välisajakirjanike huvi Eesti vastu. Et Eesti oli Euroopa Liidu ja NATO liige, hakkas paljusid huvitama, mida Eesti ühest või teisest maailma asjast arvab. Enne oli huvi Eesti vastu mõne välisajakirjaniku eksootiline hobi, aga pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATOga läks asi tõsiseks.

Nüüd, Eesti Euroopa Liidu eesistumise alates on huvi Eesti vastu veelgi kasvanud. Muidugi on erinevus 2004. aastaga asjaolu, et pärast eesistumist huvi mõistetavalt kahaneb, kuid me peame siiski kuue kuu jooksul olema valmis vastama igasugustele küsimustele. Seda näitas kasvõi 30. juunil aset leidnud peaminister Jüri Ratase ja Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri pressikonverents, kus küsiti muu hulgas Küprose ja rändekriisi kohta.

Väikeriigi olemasolu seisneb pidevalt enda tõestamises. Eesistumine pakub enda tõestamiseks mitmel rindel võimalusi.

Esiteks õnnestub loodetavasti kinnistada Eestil nn vanas Euroopas endast kuvand kui tõsiseltvõetavast riigist. See väide pole lihtsalt sõnakõlks, arvestades Venemaa kaitseid meid näidata kui riiki, mis on läbi kukkunud. Et Venemaa ise on rikkunud viimastel aastatel palju rahvusvahelise elu reegleid, on see ülesanne meile ka varasemast lihtsam.

Teiseks on muidugi kõik see, mis seostub PR-ga. Üks Euroopa Komisjoni ametnik ütles kunagi, et eesistumine pole PR-harjutus, kuid ei saa ju kasutamata jätta võimalust Eestit laiemale maailmale tutvustada. Ent mitte ainult – eesistumine aitab loodetavasti tuua Euroopa Liitu ka meile endile lähemale. Euroopa Liidu juhid Tallinna tänavail pisendavad võibolla ettekujutust, nagu oleks Brüssel kuskil arusaamatus kaugustes.

Kolmandaks – ja see on vast siiski kõige tähtsam – ongi põhjus, miks eesistumine ikkagi ametlikult pole PR-harjutus. See on Eesti suutlikkus ohjata Euroopa Liidu Nõukogu tööd. See on oskus juhatada koosolekuid erinevatel tasemetel ja suunata agendat nii, et esile pääseksid olulised küsimused ja mitte nii olulised küsimused jääksid tagaplaanile. Siin ei ole tegelikult vastandumist Eesti ja Euroopa Liidu huvide vahel, sest tugev Euroopa Liit ongi Eesti huvides. Seega peab Eesti tegema eesistumise ajal kõik endast oleneva, et Euroopa Liit oleks kuue kuu pärast tugevam kui praegu. Muidugi võib puhkeda kuskil mõni kriis, kuid me peame olema valmis. Juba asjaolu, et Eesti võttis pärast Brexiti referendumit eesistumise kuus kuud planeeritust varem enda õlgadele, näitas, et me ei karda. Ei maksa karta ka eelseisvat kuut kuud.

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar