Eesti ajateenistus 2013. aastal: kas ikka (häbi)plekk laigulisel vormil?

12. veebruari Postimehe juhtkirjas kirjutas Oliver Kund ajateenistuse vältimisest ja asjaolust, et ajateenistuse läbib igal aastal ainult ca kolmandik aastakäigu noormeestest samal ajal kui ülejäänud on kas tegevteenistuseks mittekõlblikud või hiilivad kõrvale. Vaatamata kaitseväe „tohutule rahakotile“ ei suudeta ikka rohkem noormehi ajateenistusse saata.

12. veebruari Postimehe juhtkirjas kirjutas Oliver Kund ajateenistuse vältimisest ja asjaolust, et ajateenistuse läbib igal aastal ainult ca kolmandik aastakäigu noormeestest samal ajal kui ülejäänud on kas tegevteenistuseks mittekõlblikud või hiilivad kõrvale. Vaatamata kaitseväe „tohutule rahakotile“ ei suudeta ikka rohkem noormehi ajateenistusse saata.

Tekib küsimus miks peaks rohkem noormehi ajateenistusse saatma? Kas selleks, et kaitsevõimet tõsta või pigem selleks, et vähendada ebavõrdsust ajateenijate ja ajateenistus-põlgurite vahel?

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 124 kohaselt on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduse sätestatud alustel ja korras. See aga ei tähenda kohustust riigile kutsuda kõiki ajateenistusse. Mida riik terve aastakäiguga tegema peaks? Välja õpetama? Aga milleks?

24. jaanuaril 2013 valitsuse poolt kinnitatud riigikaitse arengukava 2013-2022 sätestab, et kaitseväe kiirreageerimisstruktuuris hakkab olema 21 000 ametikohta. Nii suurt struktuuri on peetud võimalikuks mitte ainult välja õpetada, vaid ka ära varustada, et inimmassist moodustuks teoreetilinegi sõjaline jõud. 21 000 ametikohast 3 600 on tegevväelaste ametikohad. Ülejäänud, ehk ca 17 000 ametikohta mehitatakse reservväelastega, keda valmistatakse ette ajateenistuse käigus. Kui aastas õpetada välja 3 200 ajateenijat, kellest 2011. aasta näitel õnnestub reservi arvata 85% ¹, siis kulub seitse aastat kogu kiirreageerimisstruktuuri määratud reservväelaste asendamiseks ajateenistuse värskelt lõpetanutega.

Kui tuua võrdluseks päästekomandode sulgemise, mis 2011-2012 palju kirgi küttis, siis põhjenduseks tõi Päästeameti juhtkond asjaolu, et vaid pooltes päästekomandodes oli 2011. aasta septembri kuu seisuga aastaringne päästevõimekus tagatud ². Pooltes päästekomandodes nappis inimesi ja kaasaegset tehnikat. Osa tehnikast oli rahanappuse tõttu remontimata. Alakomplekteeritud komandode ja ilma toimiva tehnikata pole päästevõimekust. Kui raha hulk on konstantne, siis pole võimalik üheaegselt suurendada nii inimeste arvu kui ka tehnika koguseid.

Sama on riigikaitsega. Eelarve on konstantne, ükski poliitiline jõud pole avaldanud kavatsust tõsta kaitsekulutuste taset üle 2% SKP-st. Uue arengukavaga on väidetavalt leitud tasakaal inimeste, tehnika ja väljaõppe vahel. Puudub igasugune võimalus suurendada ajateenijate arvu ilma, et riigi sõjaline võimekus kannataks. Vaid osaliselt komplekteeritud, puudulikult väljaõpetatud ja varustatud üksuste lahingusse saatmine võrdub suitsusukeldujate põlevasse majja saatmisega ilma piisava väljaõppe ja varustuseta.

Kas ajateenistusel on kehv maine? 8. jaanuaril 2013 avaldatud uuringuaruandest arvamuste kohta Eesti Kaitseväest enne ja pärast ajateenistust nähtub, et 69% ajateenistuse läbinud noormeestest jäävad oma teenistusajaga Eesti kaitseväes täiesti või üldiselt rahule. 2012. aastal avaldatud uuring avalikust arvamusest ja riigikaitsest näitab, et 93% elanikkonnast peab ajateenistuse läbimist noormeeste jaoks vajalikuks ³. Seega ei ole põhjust pidada ajateenistuse mainet kehvaks.

Sisuliselt võib väita, et ajateenistus on täna vabatahtlik, kuna kahel kolmandikul aastakäigust on ühel või teisel viisil võimalik kõrvale hoida ja ka kaitseväe jaoks ei ole ajateenijate arvu suurendamine eriti oluline. On selge, et kaitsevägi soovib teenistusse saada peamiselt kõrgelt motiveeritud noori, kes ise soovivad aega teenida. Vastumeelseid õppursõdureid ei soovita näha. Kui keskenduda vaid ajateenijatele, siis praegune olukord tundub olevat olemasolevate võimaluste juures küllaltki hea.

Eraldi küsimus on aga reservil põhineva kaitselahendi otstarbekus ja vastavus tänapäeva ohtudele. Asjaolu, et ajateenistus on rahva seas populaarne ei tähenda tingimata, et kaitse-lahendi teised olulised komponendid, millest peamine on mobilisatsioonisüsteem, riigi vajadusi täna ja tulevikus tervikuna rahuldab. Süsteem, mis ehk oleks toiminud Lääne-Euroopas 1970ndatel aastatel, kui inimesed olid tänasega võrreldes paiksemad, ei pruugi 21. sajandil enam toimida. Ühiskonnamuutused on aga teema, mis osaliselt väljub harjumus¬pärasest mõttemallist, mida me riigikaitseliste küsimuste arutamisel kasutame. Kui maailm meie ümber muutub, muutume ka meie. Küsimus on kas me oleme nendes protsessides proaktiivsed, reageerivad või passiivsed. Kas me teame, mida tegelikult soovime?

______
¹ Allikas: Aruanne riigikaitsest osavõtu kohustuse ja kaitseväeteenistuskohustuse täitmise kohta riigis 2011. aastal (lk 8). Kaitseministeerium 2012.
² Alo Tammsalu: päästevaldkond vajab otsuseid. Postimees. 12.09.2011.
³ Avalik arvamus ja riigikaitse. Kaitseministeerium. Oktoober 2012.