Alates niinimetatud väikeste roheliste mehikeste ja muude Venemaa hübriidagressiooni märkide ilmnemisest Ukrainas 2014. aastal on eksperdid ja ajakirjandus spekuleerinud võimaluse üle, et Venemaa võib kasutada mitmesuguseid võtteid ning astuda taktikalisi samme ka Balti riikide kahjustamiseks ja lõpuks nende üle kontrolli saavutamiseks.
Alates niinimetatud väikeste roheliste mehikeste ja muude Venemaa hübriidagressiooni märkide ilmnemisest Ukrainas 2014. aastal on eksperdid ja ajakirjandus spekuleerinud võimaluse üle, et Venemaa võib kasutada mitmesuguseid võtteid ning astuda taktikalisi samme ka Balti riikide kahjustamiseks ja lõpuks nende üle kontrolli saavutamiseks.
Sellesse arutellu sekkub ka RAND Corporationi hiljuti avaldatud uurimus „Hybrid Warfare in the Baltics“ (hübriidsõda Balti riikides). Et uurimuses kajastatakse 2015. aastal tehtud ulatusliku uuringu tulemusi, tasub selle sisu uuesti hinnata Eestis praegu, uuringust enam kui aasta hiljem, kujunenud olukorra valguses.
Raporti põhilise tähelepaneku järgi on Venemaal keeruline kasutada Balti rahvaste allutamiseks mittevägivaldseid või varjatud samme. Seega on piirkond esmajoones haavatav Venemaa kohaliku konventsionaalse sõjalise üleolekuga. Vahepeal võtsid NATO juhid liidu Varssavis toimunud tippkohtumisel vastu otsuse paigutada igasse Balti riiki ja Poola rahvusvahelised pataljoni suurused lahingugrupid. Praegu viiakse seda otsust ellu. Suurendatud kohalolek (enhanced forward presence) NATO kagutiival peaks saavutama oma täieliku tegevusvõime käesoleva aasta juunis. Ehkki lahingugruppide Balti piirkonda paigutamine ei muuda iseenesest sealset üldist strateegilist tasakaalu, on sellegipoolest tegemist märkimisväärse sammuga alliansi 5. artikli kohustuste usaldusväärsuse suurendamisel. Eestis parandab Ühendkuningriigi juhitav täisvarustuses mehhaniseeritud lahingurühm väga oluliselt olemasolevat lahinguvõimet kiireks reageerimiseks sõjalisele eriolukorrale.
Samal ajal käib Venemaa oma suhetes läänenaabritega jätkuvalt välja sõjalisi kaarte, nagu näitavad ettevalmistused eelolevateks strateegilisteks õppusteks „Zapad 2017“, mis toimuvad septembris. Isegi kui ei ole konkreetset alust arvata, et kavandatakse otseseid agressiivseid käike Balti riikide vastu, on ainuüksi see tohutu sõjaline jõud, mida Venemaa koondab oma vahetusse naabrusse, pannud sealse piirkonna riike tõsiselt muretsema. Ettevaatusabinõuna tuleb neil kahtlemata tõsta oma sõjalise valmisoleku taset. Lisaks sellele oleks teistel liitlastel kohane suurendada õppuste ajaks oma sõjalist kohaolekut piirkonnas. See võiks hõlmata osa USA 3. soomusbrigaadi lahinguüksusest, mis on juba Euroopasse paigutatud programmi ERI (European Reassurance Initiative ehk Euroopa julgeoleku tugevdamise algatuse) raames, koos täiendava lennu-, õhujõudude ja mereväe lahinguvarustusega.
Ehkki liitlaste sõjajõudude kohalolek peaks heidutama avalikku sõjalist agressiooni, võib Venemaa üritada mängida vaieldava agressiooni mängu või kasutada muid sunniviise, mis ei ületa tavapärase sõjategevuse piiri. Balti riigid ise kannavad endiselt suurimat koormat nende julgeoleku kahjustamisele suunatud mittekonventsionaalsete sammude tõrjumisel.
Nagu RAND Corporationi uurimuses on märgitud, on alust arvata, et hübriidtaktika ei oleks kuigi edukas. Raporti aluseks olnud uuringu läbiviimisest möödunud aja jooksul ei ole pilt muutunud. Venemaa hübriidtaktika sobib kõige paremini nõrkade ja poliitiliselt ebastabiilsete riikide mõjutamiseks. Ukraina puhul oli see alguses nii tulemuslik seetõttu, et Vene agendid olid tunginud kogu riiki, sealhulgas selle tippjuhtkonda, kahjustades sel moel riigi tugevust. Eesti puhul see ei kehti. Seetõttu oleks hübriidmeetodite tõhusus siin palju väiksem.
Kui paljudes Euroopa riikides suurendab Kreml praegu oma poliitilist mõju, keskendudes õõnestustegevusele – edendades oma eesmärke toetavaid ettevõtmisi selleks erinevaid poliitilisi jõude ära kasutades –, püsib Eestis välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikaalane üksmeel kindel. Seda näitab tõik, et praegune valitsuskoalitsioon – sealhulgas Keskerakond (mida toetab valdav osa venekeelsest valijaskonnast) – kinnitas nimetatud põhimõtteid kohe ametisse astumisel 2016. aasta novembris.
Eesti puhul tuleks suure hulga venekeelse elanikkonna olemasolu pidada pigem Venemaa sekkumise heaks ettekäändeks, mitte ajendiks. Eesti valitsuse jõupingutusi pakkuda alternatiivset teavet vastukaaluks kohalikku venekeelset elanikkonda mõjutavale Venemaa propagandale saab parimal juhul lugeda pooleldi edukaks. Sellegipoolest, ehkki elanikkonna selle osa vaated erinevad mitmes olulises julgeolekualases küsimuses eestikeelse elanikkonna omadest, näitavad avaliku arvamuse uuringud, et nende hulgas ei ole endiselt näha mingeid märke separatismist või soovist õhutada rahutusi.
Väärinfo laiaulatusliku levitamise, kutseliste saboteerijate infiltreerumise ja muude varjatud vahendite kasutamisega võib Venemaa tõepoolest võtta ette rünnaku, millega võidakse saavutada Eesti oluline destabiliseerimine. Kuid Eesti on niisuguseks stsenaariumiks valmistunud. Seetõttu oleks sellise tegevuse tegelik edukus ülimalt ebatõenäoline ilma Venemaa ulatusliku sekkumiseta. See aga viiks konflikti kohe uuele rahvusvahelisele tasemele ja sunniks reageerima Eesti liitlasi.
Kokkuvõttes, nagu on märgitud ka uurimuses endas, on endiselt vaja olla valmis kõikideks Venemaa agressiooni erinevateks vormideks. Võtmetähtsusega rolli mängivad siin Balti riikide endi sammud, mis keskenduvad nii ühiskonna üldise vastupidavuse suurendamisele, riigisiseste julgeolekujõudude suutlikkuse edendamisele kui ka algse sõjalise enesekaitsevõime parandamisele. Kuigi paljusid neist sammudest saaks toetada ka teised riigid, andes materiaalset või muud abi, peab liitlaste peamine tähelepanu olema suunatud usaldusväärse sõjalise võime rakendamisele heidutamise eesmärgil. Sellel oleks Venemaa juhtkonna kaalutlustele lõppkokkuvõttes suurim mõju.
