november 14, 2014

Edasi või tagasi?

Estonian Defence Forces

Viimastel nädalatel on mitmed endised kõrged piirivalvurid ja kaitseväelased kritiseerinud Kaitseväes ja piirivalves läbi viidud põhimõttelisi muudatusi. Septembri alguses toimunud Kaitsepolitseiameti töötaja Eston Kohveri röövimine Venemaa eriteenistuste poolt Eesti territooriumilt vallandas laiema arutelu riigipiiri valvamise üle. Samaaegselt on Venemaa sõjaline rünnak Ukraina vastu taas tõstatanud küsimuse Eesti kaitsevõimest ja Kaitseväe juhtimiskorraldusest.

Viimastel nädalatel on mitmed endised kõrged piirivalvurid ja kaitseväelased kritiseerinud Kaitseväes ja piirivalves läbi viidud põhimõttelisi muudatusi. Septembri alguses toimunud Kaitsepolitseiameti töötaja Eston Kohveri röövimine Venemaa eriteenistuste poolt Eesti territooriumilt vallandas laiema arutelu riigipiiri valvamise üle. Samaaegselt on Venemaa sõjaline rünnak Ukraina vastu taas tõstatanud küsimuse Eesti kaitsevõimest ja Kaitseväe juhtimiskorraldusest.

Endised piirivalvurid, kellest mitmed kuuluvad organisatsiooni asutajate hulka, on käinud välja mõtte taasluua sõjaväestatud piirivalve eraldi organisatsioonina. Nad ei mõista eelmise kümnendi keskel tehtud otsuseid kõigepealt korraldada piirivalve ümber piiripolitseiks ja seejärel ühendada amet politseiga. Nad leiavad, et uus politsei ja piirivalve ühendamet vastab tuhandeaastase rahuriigi tingimustele, aga mitte tänapäeva julgeolekupoliitilisele olukorrale.
Ühtede pagunite asendamine teistega ei tugevdaks iseenesest riigi võimet piiri valvata. On raske näha kuidas iseseisva piirivalveameti taasloomine tooks piirile rohkem piirivalvureid ja tehnikat. Samuti pole lahingülesannete täitmiseks vaja Kaitseväe ja Kaitseliidu kõrvale luua veel kolmandat organisatsiooni. Küll aga peaksid olemasolevad struktuurid hakkama tegema senisest tõhusamat koostööd ja koordineerima oma tegevust riigikaitse laia käsitluse vaimus. Näitena suurema koostöövajaduse kohta võiks tuua tervishoiuasutuste tegevuste täpsustamine arvestades ühiskonna sõjaaja vajadusi, mis ei tähenda seda, et haiglajuht peab muutuma koloneliks, arstid majoriteks ja õed allohvitserideks.
Ka endine kaitseväe juhataja erukindral Ants Laaneots avaldab sageli pahameelt valitsuse poolt kehtestatud riigikaitse arengukava kohta. Peaminister Andrus Ansipi nõunikuna oli tal võimalus oma seisukohti juba varem teistele valitusliikmetele väljendada. Kui ta seda ka tegi, siis valitsus otsustas ikkagi järgida Kaitseväe praeguse juhtkonna ja Kaitseministeeriumi soovitusi ning kinnitada arengukava 2013. aasta jaanuaris.
Vaidlused uue arengukava üle on paljuski märk aeg-ajalt toimuvast arutelust vanema ja noorema ohvitseride põlvkonna vahel. Vanema põlvkonna moodustavad peaasjalikult nõukogude sõjalise haridusega ohvitserid või 1990ndatel aastatel kiirkorras ohvitserikoolituse läbinud inimesed, kellest suur osa on tänaseks erru läinud. Paljud neist pooldavad paberil muljetavaldava suurusega sõjalist struktuuri, mis kahjuks kuni uue arengukava kinnitamiseni oli tegelikkuses tõsiselt alakomplekteeritud ja mille varustatus jäi märkimisväärselt alla Ida-Ukrainas võitlevatele nn separatistidele. Noorem põlvkond, mis valdavalt on omandanud tervikliku sõjalise hariduse Eestis või mujal lääneriikides ei näe sellisel pabertiigril suuremat mõtet. Nemad eelistavad pealtnäha väiksemat, kuid tegelikus elus ikkagi eksisteerivaid üksuseid, mis on komplekteeritud vajalikul tasemel väljaõpetatud isikkoosseisuga ja kaasaegselt varustatud.
Kaitseringkondade kaotamise teema on vaid üks näide põlvkondade erinevatest arusaamadest. Kaitseliidul ei ole muidugi piisavalt ressursse, et võtta üle endiste kaitseringkondade kõik funktsoonid, nagu ei olnud kõikide ülesannete täitmiseks ressurssi ka Kaitseväel või riigil tervikuna. Varasematest oluliselt madalama ambitsioonitasemega ülesannete täitmine peaks olema Kaitseliidule jõukohane, ehkki see vajab veel tõestamist. Kui Kaitseliit nende ülesannetega toime ei tule, ei seisne lahendus ambitsioonitaseme tõstmises, vaid hoopis langetamises vastavusse olemasoleva raha ja inimeste hulgaga.

On kaheldav kas Eesti oleks praegu Euroopa Liidu ja NATO liige kui piirivalve ja Kaitseväe taasasutajad ei oleks taasiseseisvumisjärgsetel aastatel nii palju saavutanud. Samas ei soosi praegune julgeolekukeskkond täiendavaid suuremahulisi ümberkorraldusi Kaitseväes ja piirivalves, kuna iga reformiga käib kaasas ajutine segadus ja peataolek. Aastatel 2014-2015 on mõistlik keskenduda sellele, et viimistleda olemasolevat ja valmistuda veelgi raskemateks aegadeks: täita viimased täitmata ametikohad ning soetada juurde tehnikat ja varusid, mis koheselt suurendavad Eesti julgeolekut – mitte 5-10 aasta pärast. Küll tulevikus jõuab arutada kas liikuda edasi või hoopis tagasi.

Kategooriates: BlogiSildid: