Donbassis võib käivituda Transnistria stsenaarium

Lääne diplomaatia tundub taas hakkavat Ukrainale survet avaldama, et too sõlmiks Venemaa protežeedega Donetski ja Luhanski „rahvavabariikides“ endale ebasoodsa relvarahu ning asuks nendega läbirääkimisi pidama. Selle tulemusena võib seal Ukraina territooriumile tekkida Transnistria-tüüpi ajas ja ruumis tardunud Venemaa protektoraat.

Lääne diplomaatia tundub taas hakkavat Ukrainale survet avaldama, et too sõlmiks Venemaa protežeedega Donetski ja Luhanski „rahvavabariikides“ endale ebasoodsa relvarahu ning asuks nendega läbirääkimisi pidama. Selle tulemusena võib seal Ukraina territooriumile tekkida Transnistria-tüüpi ajas ja ruumis tardunud Venemaa protektoraat.

Kronoloogiliselt võttes sai Venemaa 1992. aastal Transnistrias toimunud agressioonist Moldova vastu „kõigi külmutatud konfliktide ema“, mille algatas ning seejärel külmutas (või soojendas vajadusel üle) postsovetlik Venemaa. Transnistria konfliktist võis mitmel moel ette aimata konfliktiõhutamismetoodikat, mida Venemaa kasutas Lõuna-Osseetias ja Abhaasias Gruusia vastu, aga ka hiljem Krimmis Ukraina vastu. Ka oli Transnistria konflikt see, mis kinnistas läänemaailma leebuse Venemaa tegevuse vastu tema väidetavas mõjusfääris.
Kaalul oleva territooriumi, rahvaarvu ja ressursside mõttes võib aga hoopis Donbassis käivituvast Transnistria stsenaariumist saada 2014. aastal pikkadeks aastateks „kõigi konfliktide ema“. Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konfliktieelne elanikkond oli vastavalt umbes 750 000, 500 000 ja 100 000 (mis nüüdseks on kahanenud vastavalt umbes 450 000, 200 000 ja 40 000 elanikuni) ning mingitest majanduslikest ressurssidest pole nende puhul erilist mõtet kõnelda. Donetski ja Luhanski piirkonna konfliktieelne elanikkond oli aga 2012. aastal hoopis 6,8 miljonit (4,4 miljonit ühes ja 2,4 miljonit teises). Neis kahes oblastis on tohutult maavarasid ning tööstus- ja inimressursse, mida Venemaa võib ära kasutada omaenda majanduse heaks, juhul kui Donbassis jätkub Transnistria-laadne külmutatud konflikt.
Venemaa paramilitaarsed jõud tungisid Donbassi 2014. aasta aprilli teises pooles ning saavutasid juuni keskpaigaks maksimaalse suutsid juuni keskpaigaks maksimaalselt laiendada nende käes olevat territooriumi. Pärast seda hakkasid Ukraina relvajõud samm-sammult kaotatud alasid tagasi võitma, kandes samal ajal raskeid lahingukaotusi. Donetski ja Luhanski „rahvavabariigid“ (DRV, LRV) on nüüdseks kahanenud pea olematuks ning Ukraina relvajõud lähenevad nii Donetski kui ka Luhanski linnale.
Igasugune läänepoolne diplomaatiline surve Ukrainale peatada vägede edasiliikumine ning alustada hoopis läbirääkimisi tooks endaga kaasa Transnistria-laadse olukorra tekkimise Donbassis. See võimaldaks Donetski ja Luhanski nn rahvavabariikidel Venemaa toel ellu jääda ning kingiks Moskvale alalise hoova, millega Ukraina läänemeelsele valitsusele survet avaldada. Selline stsenaarium aitaks ka konsolideerida Venemaa presidendi Vladimir Putini võimu Venemaal.
Need kaks juhtumit on analoogsed, kuid mitte identsed. Vältimaks Transnistria stsenaariumi kordumist Donbassis, tuleb poliitikutel neid erinevusi mõista ja vastavalt sellele ka käsitleda. Need erinevused on järgmised:
1. Asukoht. Venemaa on Ukrainal Donbassis kohe piiri taga, samal ajal kui Moldoval õnneks ei ole Venemaaga ühist piiri. Otsene kokkupuude Venemaaga muudaks Donetski ja Luhanski nn rahvavabariigid (või nende liitmise teel sündinud Novorossija) alaliseks ja vallutamatuks, kui rahvusvaheline diplomaatiline lahendus nad tänavu sõjalisest kaotusest päästaks. Peamised asjaosalised kujutaks sellist olukorda muidugi ajutisena, kuni teoreetiliselt jõutakse lõpliku lahenduseni.
Selle ala ühine piir Venemaaga tähendab aga ka seda, et see integreeritaks de facto Venemaa koosseisu. Selline integratsioon võib aset leida kahel moel: Moskva võib Donbassist kas teha tunnustamata puhverriigi või siis tunnustada Donbassi Ukraina osana, tingimusel, et Moskvast määratud Donbassi juhid saavad osaleda Ukraina valitsuse tegevuses ning takistada Ukraina liikumist läände. Donbassi vahetu annekteerimine Gruusia piirkondade Abhaasia ja Lõuna-Osseetia eeskujul on Moskvale poliitiliselt ja majanduslikult paremuselt kolmas (st kõige halvem) võimalus.
2. Jõudude tasakaal operatsioonitandril. Ukraina on suutnud osaliselt taasluua lahinguvõimelised sõjalised üksused, edukalt mobiliseerinud paramilitaarsed vabatahtlikud ning löönud Venemaa mahitusel tegutsevad jõud tagasi. Moldoval ja Gruusial aga polnud enda tõhusaks kaitsmiseks vajalikku võimet. Ukraina tundub olevat teel legitiimse sõjalise lahenduse, st Venemaa nukujõudude alistamise ja desarmeerimise suunas, mis on eeldus president Petro Porošenko koostatud 15-punktises rahuplaanis toodud poliitilise lahenduse teostumiseks.
Ukraina sellealane suutlikkus ei ole kasulik üksnes Ukrainale endale, vaid ka läänele, ehkki see tekitab mõningat rahutust neis Lääne-Euroopa ringkondades, kes eelistaksid pigem kompromissi Venemaaga. Diplomaatiline jutt vaherahust ja läbirääkimiste käigus saavutatud lahendusest Venemaa marionettidega Donbassis võib kujuneda isetäituvaks ennustuseks. Donetski ja Luhanski nn rahvavabariikide eksistentsi pikendamine võib praktikas jätta Ukraina ilma osast oma territooriumist, seeläbi võib kannatada poliitiline stabiilsus ja valitsemise efektiivsus ning lõpptulemusena minetab Ukraina oma Euroopa-suunalised väljavaated.
3. „Rahuvalve“. Erinevalt Moldovast (1992–tänapäev) ja Gruusiast (1992–2008) – ning erinevalt Ukrainast endast Krimmi sündmuste puhul (2014. aasta veebruarist märtsini) – ei seisa Ukraina silmitsi enda territooriumil paiknevate Venemaa tavarelvajõududega. Tugeva surve alla sattunud Moldova ja Gruusia soostusid nende Venemaa „rahuvalvejõududega“ ning lääs ei liigutanud seepeale sõrmegi. Donbassis aga pole Venemaa veel püüdnud lisaks oma paramilitaarsetele jõududele ka „rahuvalvajaid“ mängu tuua. Venemaa diplomaatia püüab nüüd leida rahvusvahelist heakskiitu „humanitaaroperatsioonile“ Donbassis, millest võib välja kujuneda sõjaline „rahuvalveoperatsioon“ (Interfax, 4.–6. august).
Tundub, et kuna praegu on Ukraina põhja- ja idapiirile koondatud Venemaa relvajõud, on selline võimalus täitsa olemas. Ilmselt loodab Kreml, et mõni lääne valitsus ei pea vastu ning vältimaks lääne ja Venemaa suhete edasist halvenemist, sunnib Ukraina läbirääkimistelaua taha, see aga muudaks Donetski ja Luhanski nn rahvavabariigid püsivaks nähtuseks. Asjade selline käik tähendaks lääne ühepoolset „de-eskalatsiooni“, mitte Venemaa-poolset „deeskalatsiooni“, mida lääs on Putinilt palunud. Läänepoolne „deeskalatsioon“ võib seejärel viia „normaliseerimiseni“, mis mõlemad toimuksid Venemaa tingimustel, lahendamata konflikt aga muutub diplomaatiliselt teisejärguliseks teemaks.
4. Novorossija. Kremli kava luua Ukraina ida- ja lõunaosas uus kvaasi-riik Venemaa kaitse all (ehk Novorossija) on Venemaa uut tüüpi Ukraina-vastase agressiooni eriomane tunnus. Kaheksat Ukraina oblastit hõlmav projekt pole kuues neist seni tuult tiibadesse saanud. Seni on Donetski ja Luhanski nn rahvavabariigid poliitiliselt koondunud tulevaseks Novorossijaks, võttes endale eesmärgiks kujuneda Moskva esialgse projekti tuumikuks. Odessa võnkus kuni maini piiri peal, Harkiv on piiri peal tänaseni. Venemaa agendid tegutsevad ka teistes sihtmärgiks võetud piirkondades ja Moskva telekanalid reklaamivad Novorossijat väga intensiivselt. Varasemate konfliktide puhul ei üritanud Venemaa hõivata suuremat Moldova ja Gruusia territooriumi kui vastavalt Transnistria või Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Kava laieneda tugipunktidest sihtriigi sisemaale on üks uuendusi Venemaa Ukraina-vastases sõjas. Marurahvuslikult meelestatud seisukoht Venemaal on seda meelt, et Transnistria on Novorossija lahutamatu osa, kuid Venemaa valitsus pole seda seisukohta seni veel omaks võtnud.
Donetski ja Luhanski nn rahvavabariikide rahvusvaheline päästeaktsioon annaks Putinile Novorossija näol trofee, mida oma rahvale esitleda ning seeläbi õhutaks suurvene natsionalismi ja kasvataks toetust režiimile. Sealt edasi vaatab Moskva, kuidas Ukraina kasinusreform ja Venemaa enda majandussõda mõjutavad Lõuna- ja Ida-Ukrainat. Ühiskondlikule rahulolematusele tuginedes püüab Moskva arvatavasti muidki Ukraina oblasteid meelitada Donetski-Luhanski „Novorossijaga“ ühinema, juhul kui praegu eksisteeriv nähtus Ukraina idaosas muutub püsivaks.
Lisaks nendele erinevustele on sarnasused Donbassi ja Transnistria olukorra vahel poliitikute vaatevinklist kindlasti samavõrra veenvad.
Ukrainasse Donetski ja Luhanski oblastisse (Donbassi) üüratu Transnistria rajamine on Venemaa praegune poliitika, kuid mitte tema esialgne valik. Sellest sai plaan B, kui Moskva veelgi ambitsioonikam Novorossija-projekt Ukraina ida- ja lõunaosa ülejäänud kuues oblastis (olgu või ajutiselt) läbi kukkus. Sellega kooskõlas hakkas Moskva tänavu mai alguses Ukrainalt relva jõul hõivatud aladel looma Donetski ja Luhanski nn rahvavabariike. Ehkki Moskva näeb neid „rahvavabariike“ endiselt tulevase Novorossija tuumikuna, keskendub Kreml esialgu DRV-LRV kui omaette projekti tugevdamisele. See sobitub mitmel moel Venemaa klassikalisse „külmutatud konflikti“ paradigmasse.
Ukraina vaatlejad said peagi aru, et Donbassis kohaldatakse värskendatud Transnistria mudelit. Esimeses kõnes Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele teatas Ukraina president Petro Porošenko, et ta „ei lase Donbassist teha uut Transnistriat“ (Ukrinform, 21. juuni). Kiievis nähakse Donbassi omamoodi Ida-Transnistriana, mis on sellega mitmes mõttes sarnane (Kyiv Post, 6. august).
Donetski nn rahvavabariigi juhid räägivad avalikult Transnistria külmutatud konfliktist kui uuest paradigmast ja kogemustevaramust sellise riikliku üksuse loomisel, millel puudub rahvusvaheline tunnustus, kuid mis on Moskva kaitse all, ning sihtriigi õõnestamisel. Donetski tipptegelased (asutajast „peaminister“ Aleksandr Borodai [7. augustist „peaministri asetäitja“], sõjaline juht Igor Girkin/Strelkov, „peaministri esimene asetäitja“ ja „julgeolekujuht“ Vladimir Antjufejev) on kõik Transnistria konflikti veteranid ning Donetskis kohaliku ja rahvusvahelise meediaga kõneldes rõhutavad nad seda seost (vt EDM, 15. juuli, 30). Augusti alguses sõitis Donetskisse Antjufejevi juurde 40-liikmeline Transnistria „riigi ülesehitamise“ ekspertide grupp (Kyiv Post, 5. august).
Venemaa marurahvuslikult meelestatud inimesed näevad Transnistriat ühes palju suurema Donbassi piirkonnaga Novorossija lahutamatu osana. See ei ole Venemaa valitsuse seisukoht, kuid võib selleks vabalt saada, kui Venemaa avab kas Donbassist või Krimmist maismaakoridori Odessasse.
Donbassi ja Transnistria juhtumid on analoogsed, kuid mitte identsed. Nendevahelised erinevused ja spetsiifilised nüansid on niisama õpetlikud kui analoogiad. Ühised jooned on järgmised:
1. Tsaaririigi päevil alanud mitte-vene elanikkonna sunniviisiline venestamine. Seetõttu on vene keel mõlemal juhul valitsev keel, ehkki venelased on etniliselt vähemuses. Selline olukord võimaldab Moskval ja setsessionistide juhtidel kirjeldada elanikkonda kui „venekeelset“, kel on õigus Moskva kaitsele või siis nn Vene maailma hõlmamisele.
2. Venemaa toetab territooriumi eraldumist, et õõnestada riigi läänele orienteeritud valitsust ja destabiliseerida riigi poliitikat. Moskva ja potentsiaalsed „vabariigid“ loovad mõjutusvahendeid, ähvardades pidevalt täieliku ja pöördumatu eraldumisega, samal ajal napilt hoidudes selle sammu lõplikust teostamisest.
3. Setsessionistide juhid haaravad võimu relva jõul ning teevad seda kiiremini, kui ülejäänud riik või lääs suudab toimuvast aru saada. Venemaa 2014. aasta „hübriidsõda“ Ukraina vastu on uuenduslik selles suhtes, et sõjapidamises on kasutusel mitmesuguseid instrumente, kuid oma põhiolemuselt on see meetod siiski tuttav juba Transnistria 1992. aasta sündmustest. Seal võtsid Venemaa paramilitaarsed jõud armee- ja luureohvitseride juhtimisel kohalikelt võimudelt võimu üle märkimisväärselt sarnaselt sellega, mida maailm nägi 2014. aasta kevadel Slovjanskis, Kramatorskis, Luhanskis ja mujalgi Donbassis. Mõistagi oli 2014. aasta versioon varasemast märksa täiuslikum. Oxfordis asuva Institute for Statecrafti kaasjuht Chris Donnelly märgib, et see meetod „pole venelastele midagi uut… minu arvates oleme meie selle lihtsalt kollektiivselt ära unustanud“ (Briti parlamendi alamkoja kaitsekomisjon – kolmas raport: „Towards the next Defence and Security Review: Part Two-NATO“, 22. juuli).
4. Saanud võimule, hakkavad potentsiaalsete „vabariikide“ juhid oma juhtnööre otse Moskvast vastu võtma ning juhinduvad täielikult Venemaa geopoliitilistest huvidest selles piirkonnas. Järgneb pikale veninud (külmutatud) konflikt. Patiseisust välja tulemiseks püüab lääne diplomaatia lükata agressiooni ohvriks langenud riigile kohustuse näidata üles rahumeelseid kavatsusi ühepoolsete järeleandmiste näol (nt ühepoolne relvarahu, muudatused põhiseaduses).
5. Moskva ja setsessionistide juhid pakuvad välja riigi taasühendamise sellistel tingimustel, mis võimaldab „vabariikidel“ blokeerida riigi läänelikku arenguteed. Aeg-ajalt välja pakutav meetod on Ukraina ja Moldova „föderaliseerimine“. Tervel Euraasia ja Euroopa mandril ei mängi Moskva mitte ühegi teise „föderaliseerimise“ (või „konföderaliseerimise“) projektiga peale Ukraina ja Moldova.
6. Moskva kujutab konflikti sihtriigi siseasjana (ehk tsiviilkonfliktina), mitte riikidevahelise konfliktina, mida see tegelikult on. Riikide legitiimsed valitsused on sunnitud asuma läbi rääkima setsessionistlike „vabariikide“ Venemaa marionettidega. Venemaa seab end sõltumatu arbiitri positsioonile, kel on õigus juhtida lõplikule kokkuleppele jõudmise protsessi. Hoolimata sihtriigi läänelikust orientatsioonist on lääs üldjoontes nõus sellega, kuidas Venemaa sündmusi vormistab. Olukorra lahendamisse kaasatakse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), ehkki OSCE käed on Venemaa vetoõiguse tõttu seotud. Selline on olnud Transnistria üle peetavate läbirääkimiste mudel vähemalt viimased 15 aastat ning seda oleks peaaegu korratud Ukraina puhul 2014. aastal (Genfi deklaratsioon aprillis, OSCE tegevuskava mais, kontaktgrupi formaat juunis, Berliini deklaratsioon juulis). Praeguseks paistab, et Ukraina on suutnud sellest mustrist välja murda suuresti tänu Ukraina võimele alustada sõjalist vasturünnakut. Moldoval aga sellist võimet pole.