aprill 2, 2015

Demokraatia õppetund … Nigeeriast

Reuters/Scanpix
Supporters with painted bodies celebrate outside the party office of the All Progressives Congresses (APC) after president-elect Muhammadu Buhari won the presidential election, along a street in the capital Abuja, April 1, 2015.
Supporters with painted bodies celebrate outside the party office of the All Progressives Congresses (APC) after president-elect Muhammadu Buhari won the presidential election, along a street in the capital Abuja, April 1, 2015.

Kõige ebademokraatlikum ja poliitiliselt kõige rahutum maailmajagu Aafrika pakkus just äsja tõelise poliitilise sensatsiooni, andes sellega ühtlasi, mõistagi kaudselt, demokraatia õppetunni meie enda problemaatilisele naabrile Venemaale. Nigeeria tõestas, et vabad ja ausad valimised, millele järgneb võimu üleandmine varasemale opositsioonile, on võimalikud ka rahvarohkes, paljurahvuselises, naftast sõltuvas ja usuliselt mitmekesises riigis, kus puudub demokraatlik traditsioon.

Kõige ebademokraatlikum ja poliitiliselt kõige rahutum maailmajagu Aafrika pakkus just äsja tõelise poliitilise sensatsiooni, andes sellega ühtlasi, mõistagi kaudselt, demokraatia õppetunni meie enda problemaatilisele naabrile Venemaale. Nigeeria tõestas, et vabad ja ausad valimised, millele järgneb võimu üleandmine varasemale opositsioonile, on võimalikud ka rahvarohkes, paljurahvuselises, naftast sõltuvas ja usuliselt mitmekesises riigis, kus puudub demokraatlik traditsioon.

Nigeeria, praegu ligikaudu 174 miljoni elanikuga föderatiivne riik, vabanes Briti koloniaalvõimu alt 1960. aasta lõpul, millele järgnes tormiline territoriaalsete probleemide, kodusõja ja karmide sõjaväehuntade valitsemise ajajärk. 1999. aastal algas demokratiseerimine, kui presidendiks valiti endine sõjaväeline riigipea Olusegun Obasanjo. 2007. aastal ägeda etnilise võitluse tingimustes naftarikka Nigeri delta piirkonna pärast toimunud valimistel (mille võitis Umaru Yar’Adua) esines nii palju rikkumisi, et rahvusvaheliselt mõisteti need üldiselt hukka. Yar’Adua suri 2010. aastal ja tema asemele astus asepresident Goodluck Jonathan. Enam-vähem samal ajal algasid Kirde-Nigeerias Boko Harami õudu äratavad teod. Kuid 31. märtsil 2015 kaotas Jonathan (12,9 miljoni häälega 15,4 miljoni vastu) presidendivalimistel Muhammadu Buharile (72-aastane Kõigi Edumeelsete Kongressi esindaja), kes 1983. aastal oli korraldanud sõjaväelise riigipöörde takistamaks korrumpeerunud tsiviilrežiimi uuesti võimule tulekut võltsitud valimiste järel.
Presidendiks valitud Buhari nimetas oma võitu “ajalooliseks”. Tõepoolest, veel kunagi varem ei ole ametis olnud Nigeeria president saanud valimistel lüüa. Lahkuv riigipea Goodluck Jonathan, kel nimest hoolimata polnud valimistel õnne, kutsus oma poolehoidjaid jääma rahulikuks ning soovis Muhammadu Buharile “kõike paremat”. Vaatlejad on üldiselt valimistega rahul olnud, ehkki ka sellega kaasnes mõningaid pettusesüüdistusi. Kas võiks veel midagi paremat oodata selle maailmajao ja selle riigi valimistelt?
Venemaagi ei olnud enne 1990. aastat demokraatiat kogenud. Ometi peab nüüd enamik venelasi Jeltsini aastakümmet nurjunud “eksperimendiks” liberaalses demokraatiaga ehk millekski, mida tuleb häbeneda ja mis ei vääri meenutamist. Me võime ainult oletada, millal võiksid Venemaal toimuda vabad ja ausad presidendivalimised (ehk 2024. aastal?) ja kas nendega kaasneks võimu rahumeelne üleandmine opositsioonile. Praegu oleme võinud vaid näha hiljutist opositsioonijuhi poliitilist mõrva. Kuid kes teab? Üleilmastuv maailm tõmbub aina pisemaks ning positiivsed eeskujud võivad nakatada.

Kategooriates: Blogi