Tuumaheidutus on olnud üks Briti kaitsepoliitika alussambaid alates 1950ndate keskpaigast. Ühendkuningriigi minimaalne, usaldusväärne ja sõltumatu strateegiline tuumaheidutusjõud teenib NATO kaitse-eesmärki. Puhtalt kaitseotstarbelise heidutusjõu siht on teha kahjutuks äärmuslikud ohud Ühendkuningriigi ja tema NATO liitlaste julgeolekule.
Ühendkuningriigi tuumavõimekusega peavad arvestama potentsiaalsed vastased, kes seisavad silmitsi NATO heidutus- ja kaitsehoiaku raames liitlasriikidesse paigutatud Briti tavavägedega, sealhulgas Ühendkuningriigi juhitava lahingugrupiga Eestis. Ühendkuningriigi jaoks ei ole koostöö liitlastega ja eraldiseisva heidutusvahendi olemasolu vastuolus. Riigi tuumajõud tegutsevad sõltumatult ja isegi NATO laialdasema reageerimise korral saab tuumarelvade kasutamiseks loa anda ainult Ühendkuningriigi peaminister.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist nõrgem, kuid ohtlikum Venemaa ja üha võimsam Hiina tekitavad koostööd tehes potentsiaalse tuumaohu. Olemasoleva tuumaarsenali vananemise tõttu uuendab Ühendkuningriik praegu oma heidutusvõimekust, kuid strateegiliste võimaluste piires jätkatakse ka tuumadesarmeerimises mitmepoolse koostöö võimaluste otsimist. Seda püüdlust väljendas 2021. aastal muutunud rahvusvahelise julgeolekukeskkonna tõttu tuumalõhkepeade arvule uue piirarvu kehtestamine. Samas peab Ühendkuningriik otsustama, kas tulevikus oleks vaja teha suuremaid muudatusi.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): Briti tuumapoliitika (PDF)
