Briti euroreferendumi valusad küsimused

Tundub, et pärast 40-aastast vaikust tüürivad britid taas euroreferendumi suunas. Kordas ju Briti peaminister David Cameron tagasivalimise järel, et Ühendkuningriik korraldab referendumi saareriigi Euroopa Liitu jäämise osas.

Tundub, et pärast 40-aastast vaikust tüürivad britid taas euroreferendumi suunas. Kordas ju Briti peaminister David Cameron tagasivalimise järel, et Ühendkuningriik korraldab referendumi saareriigi Euroopa Liitu jäämise osas.

Eelkõige on tegemist signaaliga Brüsselile, sest üldvalimiste kampaanias pole Euroopa Liit kui teema Ühendkuningriigis kunagi mingit suurt rolli mänginud. Nii käis pärast valimisi esimesel Brüsseli visiidil Briti rahandusminister George Osbourne, kes rääkis kohe ka vajadusest Euroopa Liitu reformida.
Väga konkreetseks siiski ei mindud, sest Londonil pole veel täisnimekirja, mida Euroopa Liidus just reformida tuleks. Senised vihjed lubavad oletada, et muutused peaksid aset leidma Euroopa Liidu immigratsiooni ja sotsiaaltoetuste osas. London on mures, et mujalt Euroopa Liidust tulevad inimesed kasutavad ära Briti sotsiaaltoetusi.
Seni on Cameron viidanud Ida-Euroopast tulnud immigrantidele. Brüssel aga on olnud sellise kriitika vastu, väites, et inimeste vaba liikumine on Euroopa Liidu üks põhialuseid ja siin kompromisse ei tehta. On päevaselge, et kui britid saavutavad Brüsselilt järeleandmise, seisavad samas järjekorras paljud muud Euroopa Liidu liikmesriigid.
Džinn oleks pudelist välja lastud. Siiski on praegu lahtine, kas võimalikud muudatused leiaksid aset Euroopa Liidu aluslepingute endi muutmise läbi või lihtsalt praeguste lepingute raames. Pole kahtlust, et kui brittide nõudmised viiksid vajadusele muuta Euroopa Liidu aluslepinguid, oleks terve ühendus taas ummikus, sest lepingute muutmine tähendaks referendumit ka mõnes teises liikmesriigis. Lisaks tekitaks aluslepingute muutmise kava lisapingeid ka mitme liikmesriigi valimistel, sest kõikide liikmesriikide valijad pole Euroopa Liidu suhtes nii ükskõiksed kui britid.
Meenutagem, et praeguse, Lissaboni lepingu jõustumine võttis aega kaheksa aastat. Selle aja sisse mahtusid „ei“-ga lõppenud referendumid Prantsusmaal ja Hollandis, aja maha võtmine ja poliitiline nägelemine Brüsseli ja liikmesriikide vahel. Seda korrata pole küll mingit mõtet.
Teisest küljest on selge, et Ühendkuningriigi jäämine Euroopa Liitu kasvõi uuenenud tingimustel oleks parem kui brittide lahkumine ühendusest. Euroopa Liit kaotaks ühe oma suurima liikmesriigi ning näiks lõhenenum kui kunagi varem. See aga oleks mõistagi Moskva huvides, sest Venemaa on panustanud pidevalt Euroopa Liidu ühtsuse lõhkumisele. Eesti huvides on aga alati olnud võimalikult ühtne Euroopa Liit. Seda just Venemaa survet silmas pidades. Seega peaks ka Eesti niipalju kui võimalik tööd tegema, et britid jääksid Euroopa Liitu.
Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust tähendaks ka brittide endi suuremat isoleeritust. Analüütikud on juba viidanud, et brittidel ei tasuks väga loota ka erisuhtele USAga, sest USA on praeguses Ukraina kriisis eelistanud Euroopas asju ajada Saksa kantsleri Angela Merkeliga. Läbi ajaloo on USA alati toetanud brittide jäämist Euroopa Liitu, sest strateegiliselt on ühtne Euroopa USA huvides, mitte vastupidi. Killunenud Euroopa on USAle tähendanud alati peavalu, seda võiks ka London mõista.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 15.05.2015.