Brexiti-järgsel parlamendiistungil oli peaminister David Cameron pahane rassistlike rünnakute peale, mis tekkisid pärast Briti euroreferendumit peamiselt poolakate vastu. Briti ajakirjandus raporteeris rassistlikest märkustest päris laialt, nii et rassistlike ilminguid ei saa pidada juhuseks.
Brexiti-järgsel parlamendiistungil oli peaminister David Cameron pahane rassistlike rünnakute peale, mis tekkisid pärast Briti euroreferendumit peamiselt poolakate vastu. Briti ajakirjandus raporteeris rassistlikest märkustest päris laialt, nii et rassistlike ilminguid ei saa pidada juhuseks.
Au ja kiitus Cameronile, et ta selle teema jutuks võttis, kuid probleem on selles, et tema ise ongi vastutav rassismidžinni pudelist väljalaskmise eest. Oli ju tema see, kelle juhtimisel nõudis Ühendkuningriik Euroopa Liidult õigust kärpida legaalsete – rõhutan – Ida-Euroopa immigrantide toetusi. Muidugi võimendasid Cameroni retoorikat veelgi tugevamalt Brexiti pooldajate immigrantide vastased avaldused.
Rassismitont käib mööda Euroopat. Muidugi oleks liiga otsene ja ahvatlev hakata brittide idaeurooplaste vastu suunatud rünnakuid võrdlema natside ja juutidega. Ent tähelepanu tasuks pöörata asjaolule, et idaeurooplaste vastu suunatud rünnakud mitmekordistusid sisuliselt üleöö ehk pärast Brexiti otsuse teatavakssaamist. Brittide otsust Euroopa Liidust lahkuda võtsid rassistid rohelise tulena teha elu kibedaks idaeurooplastel.
Aga võrrelda võiks 1938. aasta Anschlußi ehk Austria liidendamisega Saksamaaga. Seni rahulikku elu nautinud Austria juudid sattusid üleöö SSi, aga hiljem ka oma kaasmaalaste vaenamise ohvriks. Riiklik poliitika pani kodanikud käituma ka vastavalt. Sama nähtust – väiksemal skaalal muidugi – näeme praegu juhtumas Ühendkuningriigis.
Kogu selle kurva nähtuse taustal tasub mõtiskleda ka selle üle, kas eestlased on ikka rassistid. Eriti veel siis, kui meile tuuakse eeskujuks eurooplasi. Nüüd näeme, et Euroopas esineb rassismi küll. Muidugi on ka Eestis seda – näiteks soovitus tõmmata mustanahalistel selga munder solvangute vältimiseks pole muud kui puhas rassism. Ent vale on eeldus, et kuskil on koht, kus kõik sallivad üksteist ja eestlased peavad tundma kuidagi aupaklikkust säärase koha ees.
Nii et suhtuksin edaspidi skepsisega neisse Lääne-Euroopa lektorisse, kes meile toovad valgust rassismi osas ja seavad enda riike meile eeskujuks. Ei ole me kehvemad eurooplased sugugi.
See kõik ei lahenda muidugi rassismi probleemi. Ent tasub tähele panna, et rassismi taunivaid inimesi on nii meil kui ka Ühendkuningriigis. Nii riputas Economisti toimetaja Edward Lucas Twitterisse pildi endast ja oma mõttekaaslastest, kes poolakate toetuseks Londoni kesklinnas meelt avaldasid. Ja on ka Eestis inimesi, kes on rassismi vastu astunud.
On arusaadav, et rändekriis on tekitanud inimestes ebakindlustunnet. Kuid lahendus ei ole poliitiliste signaalide andmine nii, et tekib ettekääne sisserändajate halvustamiseks. Ühendkuningriigi tulevased juhid peaksid arvestama asjaoluga, et nende riigis on immigrante päris palju, kes maksavad makse ja kes teevad ära suure hulga tööd, mida tavabritid teha ei taha. Ebakindlatel aegadel ei tasu mängida tulega.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 01.07.2016.
