Tundub, et Euroopa tähtsaimate jõudude, eelkõige Moskva ja Berliini seas on tekkinud vähemalt teatav üldine konsensus kiirendada Ukraina konflikti lahenduse leidmist, nii et see saaks Venemaa tingimustel teoks enne selle aasta lõppu. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel korraldas 24. augustil Berliinis kokkusaamise enneolematus formaadis “Normandia grupp ilma Venemaata”, ehkki põhimõtteliselt toimus see Venemaa nõusolekul.
Tundub, et Euroopa tähtsaimate jõudude, eelkõige Moskva ja Berliini seas on tekkinud vähemalt teatav üldine konsensus kiirendada Ukraina konflikti lahenduse leidmist, nii et see saaks Venemaa tingimustel teoks enne selle aasta lõppu. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel korraldas 24. augustil Berliinis kokkusaamise enneolematus formaadis “Normandia grupp ilma Venemaata”, ehkki põhimõtteliselt toimus see Venemaa nõusolekul.
Merkel, Ukraina president Petro Porošenko ja Prantsusmaa president François Hollande (kolm neljast Normandia grupi osapoolest) panid paika sammud konflikti lõpetamiseks Moskvale vastuvõetavatel tingimustel. Neil on kavas saada sellega põhiliselt hakkama väga kiiresti, hiljemalt 31. detsembriks, millise tähtaja seab ette Minski vaherahu.
Saksamaa ja Prantsusmaa ametlike materjalide ja järgnenud sammude põhjal pandi Berliini kohtumisel paika, mis ja millises järjekorras toimuma peab.
1) Relvarahu: 24. augusti kohtumise osalised taotlesid täieliku ja kontrollitava vaherahu kehtestamist alates 1. septembrist. Ukraina on lakkamatult kutsunud üles kohesele tõhusale relvarahule, nõudes seda erilise innuga augustis, mil neid rünnati paljudes kohtades üle demarkatsioonijoone. Berliini 24. augusti üleskutsest hoolimata järgnes 26.-28. augustil uus venelaste ja käsilaste rünnakulaine, mille käigus sai surma 11 ja vigastada 26 Ukraina sõdurit (President.gov.ua, 27.-29. august). Tundus, et see oli mõeldud Kiievi mõjutamiseks enne Ülemraada 31. augusti hääletust Venemaa kontrolli all olevate Ida-Ukraina alade põhiseadusliku staatuse üle. Jäänud ilmselt hääletuse tulemusega rahule, kuulutasid venelased ja käsilased välja täieliku relvarahu alates 1. septembri avaminutist, mis on seni püsinud (Interfax, 1., 2. september).
2) Kergesuurrtükkide ja tankide tagasitõmbamine: ettepandud tagasitõmbamine loob mõlemal pool demarkatsioonijoont 15 kilomeetri sügavuse “puhvertsooni”. Seda ei ole ette nähtud Minski (12. veebruari) vaherahuleppes. See on uuem väljamõeldis, mis peab kuidagi leevendama vaherahuleppes ette nähtud relvarahu püsimatust. Berliini kohtumisel ei saadud aga selle ettepanekuga midagi ette võtta, sest Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonil (OSCE) takistatakse kontrollida tagasitõmbamist Venemaa kontrolli all oleval territooriumil.
Lisaks soovib Moskva, et Kiiev sõlmiks “puhvertsooni” kohta kokkuleppe Donetski ja Luganskiga kõrgemal tasemel. See võtaks Venemaalt vastutuse aktiivse sõjapoolena, näitaks kõike toimuvat kõigest Ukraina sisemise sõjana ning ei legitimeeriks lihtsalt Donetski ja Luganski “rahvavabariigid”, vaid ka nende sõjalised organisatsioonid. Praktikas võiks “puhvertsoon” või üldse Minski vaherahu teoks saada ainult siis, kui OSCE saaks jälgida Ukraina-Venemaa piiri Ukraina poolelt. Venemaa ja Donetski-Luganski jõud aga kontrollivad selle piiri 400-kilomeetrist lõiku ega luba OSCEl seal tegutseda. Kindlasti ei suudeta seda küsimust detsembriks lahendada.
3) OSCE seiremissiooni ahistamise lõpetamine Venemaa ja käsilaste poolt: kantsler Merkel kinnitas kohtumisel, et “OSCE võime vabalt tegutseda on relvarahu kestmise alfa ja oomega”. Samas kurtis Merkel, et missiooni vaatlejaid ähvardatakse füüsiliselt, nende liikumist ja ligipääsu piiratakse ning missiooni mehitamata õhusõidukite – “mida me nii suure vaevaga neile eraldasime” – seadmete tööd segatakse elektrooniliselt (Bundeskanzlerin.de, 24. august). Kantsleriameti avaldatud tekstis ei nimetata süüdlasi, kuigi OSCE ei ole enam suutnud jätta oma aruannetes näpuga osutamata Venemaa käsilastele (Osce.org, juuli ja august 2015). Merkel tunnistas sisuliselt oma sõnadega, et Ukrainas ei saa enne olla usaldusväärset relvarahu, kui Kiiev ei ole vastu võtnud Venemaa tingimusi konflikti poliitilise lahendamise kohta. Lisaks ootab Venemaa lähinädalatel otsusi Donetski-Luganski põhiseadusliku staatuse ja seal korraldatavate “valimiste” kohta. Sellisel juhul oleks Moskva juba ise huvitatud konstruktiivsest koostööst OSCEga valimiste ajal (vt tagapool).
4) Venemaa kontrolli all oleva Donetski-Luganski staatus: Merkel ja Hollande kiitsid Porošenko “suuri pingutusi” selle territooriumi omavalitsuse sätestamisel Ukraina põhiseaduse parandustes. “Pole lihtne,” möönsid nad, “saavutada enamust selle eelnõu vastuvõtmiseks Ukraina parlamendis.” Kahtlemata soovisid nad, et Porošenko garanteeriks enamuse saavutamise Ülemraadas 31. augusti hääletusel, mida ta ka tegi. Siiski leiab Merkeli ülestähendustest kohtumise kohta viite sügavamale probleemile: “Selles küsimuses on Venemaaga erimeelsusi; on hädavajalik neist jagu saada.” (Bundeskanzlerin.de, Elysee.fr, 24. august)
Tõepoolest, Berliin korraldas juba 20. augustil kõigi nelja Normandia grupi riigi õigusekspertide kohtumise, millel arutati Ukraina põhiseaduse muudatusi ning Venemaa kontrollitaval territooriumil peetavaid “valimisi”. Sel kohtumisel tsiteerisid venelased põhjalikult Minski vaherahulepet. Selles öeldakse, et Kiiev peab põhiseaduse muudatuste ja valimiste üksikasjade üle läbi rääkima Donetski-Luganskiga, et leida “vastastikku vastuvõetavad lahendused”, mitte aga kehtestama Kiievis juriidilisi lahendusi “ühepoolselt”.
II
24. augustil korraldas Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Berliinis ainulaadse kohtumise, millel osalesid Normandia grupi liikmed ilma Venemaata (kuigi põhimõtteliselt toimus see Moskva nõusolekul). Merkel pani koos Prantsusmaa presidendi François Hollande’i ja Ukraina presidendi Petro Porošenkoga paika rea samme, mida on vaja Ukraina konflikti lahendamiseks Kremlile vastuvõetavatel tingimustel enne 31. detsembrit, millise tähtaja näeb ette Minsk-2 vaherahu.
Saksamaa ja Prantsusmaa ülestähendused sellest kohtumisest kutsuvad eelkõige mõlemat poolt kinni pidama täielikust ja kontrollitavast relvarahust. Teiseks tehakse ettepanek tõmmata kergesuurtükid ja tankid 15 kilomeetri kaugusele mõlemale poole demarkatsioonijoont. Kolmandaks nõutakse, et Venemaa ja käsilaste jõud lõpetaksid OSCE seiremissiooni tegevuse häirimise.
Neljas Saksamaa ja Prantsusmaa ülestähendustes Berliini kohtumise kohta esinev samm nimetab vajadust lahendada Venemaa kontrolli all oleva Ukraina Donetski-Luganski territooriumi staatus. Venemaa on olnud vankumatult seisukohal, et selles osas peab Kiiev saavutama Donetski-Luganskiga “vastastikku vastuvõetava lahenduse”. Ukraina on viimase ajani keeldunud muutmast oma põhiseadust kauplemisobjektiks kõnelustel Moskva ja Donetski-Luganskiga (Interfax, Ukrinform, 21. august; RFE/RL, 22. august). Kuid 29. augusti kolmepoolse telefonikõne ajal ütles Putin taas Merkelile ja Hollande’ile, et vastavad põhi- ja muude seaduste muudatused peavad omavahel kokku leppima Kiiev ja Donetski-Lugansk (Kremlin.ru, 20. august).
31. augustil võttis Ülemraada esimesel lugemisel vastu põhiseaduse muudatuse Venemaa kontrolli all oleva territooriumi omavalitsuse kohta (Ukrinform, 31. august, 1. september). Kas Kiievi “ühepoolne” samm Moskvat oma sisu ja protseduuride poolest rahuldab, pole kaugeltki kindel. Moskva võib väga hästi õhutada Donetskit ja Luganskit nõudma läbirääkimistel saavutatavat “vastastikku vastuvõetavat” põhiseaduslikku staatust. See on peaaegu kindlasti peamine neist püsivatest “erimeelsustest”, millele vihjab Merkel 24. augusti ülestähendustes Berliini kohtumise kohta (vt eespool).
Viies samm puudutab valimisi Venemaa kontrollitavas Donetskis-Luganskis. Sealsed kohalikud valimised peavad käima käsikäes territooriumi põhiseadusliku staatuse kehtestamisega Ukrainas (mida praegu tehakse “omavalitsuse” nime all). Sellise staatuse saavutamiseks peavad Donetski-Luganski võimud olema vähemalt näiliselt legitiimselt valitud kooskõlas OSCE standarditega üleukrainaliste kohalike omavalitsuste valimiste käigus, mis on kavas korraldada 25. oktoobril.
Moskva, Berliin ja Pariis Normandia grupist ning ka Washington ja OSCE toetavad igati sellist juriidilist lähenemist. Poliitiliselt aga tunnistaks Venemaa selle territooriumi valimisi sõltumata igasugustest standarditest. Ukraina Lääne partnerid on pakkunud, et valimised võiks kehtivaks tunnistada, kui nende ettevalmistamisel, jälgimisel ja kinnitamisel, et need vastasid OSCE standarditele, osaleks OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste brüoo (ODIHR).
Ukraina on järjekindlalt väitnud, et kehtivaid valimisi ei saa korraldada Donetski ja Luganski “rahvavabariikide” võimu, Venemaa sõjalise okupatsiooni ning elanike ulatusliku põgenemise tingimustes. Kiievi sõnul saavad niisugused valimised olla ainult “võltsvalimised”. President Porošenko ja valitsuskoalitsioon on seda korduvalt öelnud. Nüüd on nad aga välissurve mõjul sunnitud sellelt positsioonilt taganema. Andnud järele põhiseadusliku staatuse osas, peab Kiiev ütlema “a” järel ka “b” ning olema nõus isegi “võltsvalimistega” Venemaa kontrollitaval alal.
Minski vaherahu kohaselt tuleb valimised seal pidada vastavalt Ukraina seadustele. Kuid sama dokument näeb ette, et valimiste “üksikasjad” (st konkreetsed eeskirjad ja üksikasjalik korraldus) tuleb paika panna Kiievi ja Donetski-Luganski läbirääkimistel “vastastikku vastuvõetava lahenduse” leidmiseks. See tähendab aga juba midagi muud kui Ukraina seadusi. 24 augusti Berliini kohtumise järel alustati äkiliselt Minski töögrupis Kiievi ja Donetski-Luganski kõnelusi valimiste “üksikasjade” üle. Kantsler Merkel sõnas iga-aastasel suvelõpu-pressikonverentsil (31. augustil), et Ukraina parlament peab “sõnastama Ukraina valimisseaduse nii, et separatistid [sic!] oleksid sellega nõus” (Bundeskanzlerin.de, 31. august).
Venemaa ning DRV ja LRV on neisse kohalikesse valimistesse kõvasti panustanud. Seepärast peavad nad vähemalt ajutiselt peatama sõjategevuse, et valimised ikka toimuda saaksid. Samuti on Moskva ja Donetski-Luganski huvides lasta OSCEl kontrollida relvarahust kinnipidamist. Nad ei saaks valimisi korraldada, kui OSCE seiremissioon ei kinnita, et relvarahu vähemalt seni püsib.
Kõiki neid tegureid arvestades võib öelda, et poliitiline lahendus areneb Venemaa kasuks ja kiiresti. Tähtsamad kuupäevad on juba õige lähedal: kohalikud valimised 25. oktoobril, põhiseaduse muudatuste teine lugemine Ülemraadas ja selle kaalumine konstitutsioonikohtus novembri lõpul ja detsembri algul; poliitiliste nõuete täitmise tähtaeg Ukrainale vastavalt Minski vaherahule 31. detsembril. Kui protsess areneb Venemaale soodsalt nii kiirendatud tempos ning väljast avaldatakse Kiievi survet, nagu seda viimasel ajal on tehtud, ei ole Moskval põhjust sõjategevust taasalustada. Ta võib nüüd lõigata varasemate sõjaliste operatsioonide vilju, teades, et on võimeline pidama kurnamissõda Ukrainaga nii kaua kui vaja sobivalt sellise jõuga, mis ei ärgita niigi sanktsioonidest tüdinud Euroopat kehtestama uusi majandussanktsioone.
