Berliin ja Pariis taotlevad Donetskile ja Luganskile Ukrainas põhiseaduslikku staatust

Viimastel päevadel on Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president François Hollande kaks korda (10. ja 14. juulil) ühiselt nõudnud Kiievilt esiteks Donetski-Luganski võimude legaliseerimist Ukraina põhiseaduses ja seejärel nende võimude legitimeerimist neile alluval territooriumil korraldatavate kohalike valimiste kaudu. Moskva on avalikult esitanud samasuguseid nõudmisi. Kuid Kreml ei ole (vähemalt ametlikult) seni võtnud telefonitsi ühendust Ukraina juhtidega, et neid nõudmisi jõulisemalt läbi suruda - küll on seda nüüd teinud Merkel ja Hollande.

Viimastel päevadel on Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president François Hollande kaks korda (10. ja 14. juulil) ühiselt nõudnud Kiievilt esiteks Donetski-Luganski võimude legaliseerimist Ukraina põhiseaduses ja seejärel nende võimude legitimeerimist neile alluval territooriumil korraldatavate kohalike valimiste kaudu. Moskva on avalikult esitanud samasuguseid nõudmisi. Kuid Kreml ei ole (vähemalt ametlikult) seni võtnud telefonitsi ühendust Ukraina juhtidega, et neid nõudmisi jõulisemalt läbi suruda – küll on seda nüüd teinud Merkel ja Hollande.

Konverentskõnes Porošenkoga 10. juulil tervitasid Merkel ja Hollande “Ukraina detsentraliseerimisele suunatud põhiseadusliku reformi algust”. Kuid see reform peab nende sõnul olema “vastavuses Minski paketiga ja viitama põhiseaduse eelnõus Donetski ja Luganski teatavate piirkondade eristaatusele”. Prantslased, kes tavaliselt on Ukraina suhtes kannatamatumad kui sakslased, lisasid presidentsi konverentskõne ametlikku ülestähendusse “erilise rõhuasetuse eristaatusele” (bundesregirerung.de, elysee.fr, 10. juuli).
Ukraina presidendikantselei aga jättis konverentskõne pressiteates “eristaatuse” koha sootuks vahele (Ukrinform, 11. juuli). See osutab vastuseisule. Porošenko andis 1. juulil õigesti parlamendile ja rahvale teada, et mõistet “eristaatus” põhiseaduse eelnõus ei esine, vaid selle asemel kasutatakse väljendit “kohaliku omavalitsuse protseduurid” ja sedagi mitte põhitekstis (kus sel oleks siduv jõud), vaid eelnõu saatva tavalise seaduse jõuga rakendussätetes (mis ei ole siduvad ja sõltuvad väheusutavast tingimusest, et neis Venemaa võimu all olevates “teatavates rajoonides” korraldatakse demokraatlikud valimised). Merkeli ja Hollande’i telefonikõne üritas kahtlemata sundida Porošenkot selles osas taganema.
14. juunil haarasid Merkel ja Hollande taas telefoni. Sedakorda oli nende vestluskaaslane Ukraina parlamendi eesistuja Volodõmõr Groisman, kes ühtlasi juhib Ukraina põhiseaduskomisjoni. Korrates oma varasema telefonikõne ühepoolset tõlgendust Donetski ja Luganski põhiseadusliku eristaatuse kohta, lisasid Merkel ja Hollande nüüd juba nõudmise ja hoiatuse: “Ukraina idaosa pikaajalise stabiliseerimise ning riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamise huvides tervitavad nad [Merkel ja Hollande] eriliselt osapoolte [Kiievi ja Donetski-Luganski] ühise keele leidmist põhiseadusliku reformi edasise edenemise ja eesseisvate kohalike valimiste osas.” (bundesregierung.de, elysee.fr, 14. juuli)
Selline sõnastus paistis soovivat anda Kiievile mõista, et nad jäävad päris üksi, kui ei alusta Donetski ja Luganskiga kõnelusi viimaste eristaatuse ja seal peetavate valimiste üle. Selliste otsekõneluste alustamine on olnud Moskva esmane ja suurim nõudmine Minski protsessi praeguses faasis. Groismani kantselei jättis selle muret tekitava märkuse konverentskõne pressiteatest välja samamoodi, nagu oli Porošenko varem oma kõne puhul teinud, küllap samal põhjusel (vt eespool). Kui Hollande ja Merkel kõnelesid detsentraliseerimisest kui Ukraina kohustusest vastavalt Minski kokkuleppele, siis Groisman kõneles sellest kui Ukraina reformialgatusest, viitamata üldse Minski protsessile (rada.gov.ua, 14. juuli; Ukrinform, 15. juuli). Igal juhul tundub õige kentsakas, et kahe riigi täidesaatva võimu juhid sekkuvad kolmanda riigi demokraatlikult valitud parlamendi põhiseaduslikku protsessi, eriti veel pärast seda, kui nad ei ole suutnud kõigutada sama riigi presidenti (kes, muide, on parteipoliitiliselt Groismani ülemus).
Niisiis reageerisid Berliin ja Pariis kiiresti Ukraina hiljutistele otsustele administratiiv-territoriaalse detsentraliseerimise (1. juuli) ja kohalike valimiste (14. juuli) kohta.
Detsentraliseerimist puudutavad põhiseaduslikud muudatused, mille Porošenko avalikustas 1. juulil ja mis peavad saama parlamendi heakskiidu augustis, takistavad praeguste Donetski-Luganski võimude mis tahes moel legaliseerimist. Rakendussätted aga sedastavad, et “Donetski ja Luganski oblasti teatavate rajoonide kohaliku omavalitsuse eriprotseduurid” määratakse kindlaks vastava tavalise seadusega. Selline mehhanism lõhub seose, mille Minski relvarahu sundis peale Venemaa-Ukraina sõja ja Ukraina sisemise põhiseadusliku korralduse vahele. Merkeli ja Hollande’i telefonitsi sekkumine üritas nähtavasti seda seost taastada.
Kohalike valimiste seadus, mille Ukraina parlament võttis vastu 14. juulil, paneb paika õigusliku aluse kohalike valimiste pidamiseks 25. oktoobril kogu maal, välja arvatud Krimmis ja Donetski-Luganski Venemaa kontrollitavatel aladel. Seaduse rakendussätted sedastavad, et neil aladel ei ole võimalik tagada Ukraina seaduste kehtimist ja demokraatlike valimiste standardeid (rada.gov.ua, 14. juuli; Ukrinform, 15. juuli). Selle põhjal on ilmne, et Ukraina ei soostu legitimeerima sealseid võltsvalimisi.
Separatistlikud võimud on teatanud kavast korraldada oma alal valimised iseseisvalt, aga samal ajal Ukraina 25. oktoobri valimistega. Berliin ja Pariis on samal ajal huvitatud sellest, et Donetski-Luganski valimised peetaks kooskõlastatult Kiievi ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooniga. Õiguspäraseks tunnistamise korral annaksid valimised Donetski ja Luganski võimudele ülejäänud Ukraina aladega võrdväärse juriidilise staatuse, ehkki nad on de facto Venemaa sõjalise kaitse all, kel vastavalt Minski relvarahule on kõik mõjutushoovad, kuid ei ühtegi kohustust. See aga annaks Venemaa hääletoruna tegutsevale Donetskile ja Luganskile kaljukindla võimaluse sundida Kiievile peale otsekõnelused “Minski kokkuleppe täielikuks täitmiseks”.