Benaziri surm

Pakistani pealinna Islamabadi sõsarlinnas Rawalpindis oli täna just lõppenud Pakistani Rahvapartei valimiseelne rahvakoosolek, kui kõlasid lasud ning kohe seejärel võimas plahvatus.

Tagajärg: hukkus Benazir Bhutto, üks riigi poliitikaelu keskseid figuure, ning veel vähemalt 15 sündmuspaigal viibinut.

Bhutto tapmine on kaheldamatult erakordse tähendusega ja seda nii Pakistani enese sisepoliitilises kontekstis kui ka laiemalt.

Pakistani pealinna Islamabadi sõsarlinnas Rawalpindis oli täna just lõppenud Pakistani Rahvapartei valimiseelne rahvakoosolek, kui kõlasid lasud ning kohe seejärel võimas plahvatus.

Tagajärg: hukkus Benazir Bhutto, üks riigi poliitikaelu keskseid figuure, ning veel vähemalt 15 sündmuspaigal viibinut.

Bhutto tapmine on kaheldamatult erakordse tähendusega ja seda nii Pakistani enese sisepoliitilises kontekstis kui ka laiemalt.

Esiteks tõstab Bhutto surm suure küsimärgi Pakistani Rahvapartei (Pakistan People Party, PPP) edasise saatuse, staatuse ja teovõime kohale. Sarnaselt teistele riigi poliitjõududele ei ole ka PPP kunagi olnud demokraatlik erakond selle sõna läänelikus tähenduses. Selle partei kese, liikumapaneb jõud ja ikoon oligi Benazir Bhutto.
Bhutto oli partei ja partei oli Bhutto.

Sama valem, nagu ka eelpool lühidalt osundatud, kehtib ka näiteks rääkides teise Pakistani poliitikalava keskse figuuri Nawaz Sharifi parteist Pakistani Moslemiliiga (Pakistan Muslim League N). Sama nime kannab ka president Pervez Musharrafi toetav islamiparteide allianss.

PPP võimalik marginaliseerumine ja/või peataolek muudab väga oluliselt senist jõudude vahekorda Pakistanis, kus teadupärast ootavad ees valimised.
Üks esimesena meenuv mõjur on asjaolu, et kui varem oli president Musharrafi poliitiliste mängude üheks elemendiks Sharifi ja Bhutto teineteise vastu välja mängimine lähtudes printsiibist “jaga ja valitse”, siis nüüd on lavale jäänud ainult Sharif.
Kuidas see mõjutab Sharifi positsiooni – kas see tugevneb või mitte – ja tema koostööd Musharrafiga – kas ta peab kasulikumaks Musharrafile läheneda või temast distantseeruda – on esialgu vastuseta, kuid tähendusrikkad küsimused.

Nendest vastustest sõltub omakorda aga Musharrafi edasine käitumine ja mänguplaan; see, kui viljakaks või viljatuks osutuvad tema jätkuvad katsed oma üha enam toetuspinda kaotavale režiimile juurde võita nii toetusbaasi kui ka legitiimsust ning läbi selle juba ammu konstantses kriisiseisundis viibivat olukorda stabiliseerida.

Teiseks mõjub Bhutto siit ilmast lahkumise viis – jõhker poliitiline mõrv – valimiseelsele olukorrale Pakistanis kindlasti aga destabiliseerivalt ja mitte vastupidi. Üheks arengustsenaariumiks võib olla relvakokkupõrgete tekkimine PPP pooldajate ja võimude vahel. Erakorralise seisukorra kehtestamise alguses selle aasta sügisel taolised kokkupõrked juba toimusid.

Kolmandaks õõnestab Bhutto mõrv Musharrafi niigi väga napiks muutunud usalduskrediiti välismaailma silmis. Vähemalt kaudselt peetakse tema võimuaparaati Bhutto hukkumise eest kaassüüdlaseks kasvõi seetõttu, et julgeolekuteenistused ei suutnud salamõrva ära hoida.
Üha kasvava välismaise surve ja isolatsiooni tajumine saab lisaks siepoliitilistele kaalutlustele osalt kujundama Musharrafi ringkonna edasiseid samme.

Teisalt võib see kombinatsioonis siseriikliku ahelreaktsiooniga (mille arengusuunda, meenutaksin, on praegu vara ennustada) viia olukorrani, kus armee juhtkond otsustab oma pojast ära pöörduda. Musharraf viis enne mundri varna riputamist relvajõudude tippjuhtkonnas läbi küll rea olulisi muudatusi paigutades võtmekohtadele endale lojaalsed inimesed, kuid tema põhimõtteline dilemma on nendest kaadrivangerdustest hoolimata jäänud samaks.

Kogu tema võimule pääsemise eelduseks ja baasiks on olnud armee ning selle evitav mõju Pakistani ühiskonnas – ilma selleta on ta ümmargune null. Tema dilemma tsiviilpresidendina seisneb selles, kuidas säilitada kontrolli armee üle olukorras, kus ta nominaalselt enam armeed ei kontrolli. Mitte kellegil pole see Pakistani varasemas ajaloos õnnestunud. Endale ustavate inimeste paigutamine strateegiliselt olulistele ametikohtadele on osa lahendusest, kuid mitte kogu lahendus. Musharrafi terviklikuks lahenduseks on olnud asjaolu, et enamik armee tippjuhtkonnast on teda toetanud. Isoleeritud, laiema võimubaasi ja rahvusvahelise toetuse kaotanud valitsejatega juhtub aga tihti see, et nad kaotavad oma võimu samal viisil, mis neid pjedestaalile tõstis: paleepöörde läbi.
Musharraf on küll armee, kuid armee ei ole Musharraf ja autoritaarne valitseja, kes tekitab rohkem probleeme, kui suudab neid lahendada, kaotab lõpuks alati võimu.
Bhutto mõrv võib olla üks ja mitte kõige tähtsusetum seik Musharrafi võimaliku võimult tõrjumiseni viivates protsessides.

Olgu siinjuures öeldud, et Pakistani salateenistuse ISI osalus Bhutto mõrvamisel on üsna ebatõenäoline – see lihtsalt ei teeniks ei armee ega Musharrafi huve.
Küll ei saa aga välistada, et atentaadiga on seotud mõjukad islamistlike sümpaatiatega endised luureohvitserid.
Teiseks võimaluseks on al-Qaedale ja Talibanile sümpatiseerivate islamistide vandenõud, sest üheste vähestena on just nema vaieldamatult kildkond, kes mõrva tagajärjel tekkivast segadusest ja stabiilsusest kindlalt ning igal juhul võidavad.

Mida või kes aga Benazir Bhutto oli või polnud?

Kindlasti oli ta ajalooline, mõjuvõimas ja legendaarne poliitik. Bhutto oli kõigest 35-aastane, kui temast sai kogu islamimaailma esimene naispeaminister. Juba see garanteerib talle koha ajalooannaalides.
Kindlasti oli ta ka särav ja erakordne isiksus, kes mängis mitme aastakümne vältel ühte kõige olulisemat rolli maailma ühe kõige olulisema moslemimaa poliitikas.

Tema vägivaldne surm jätkab seejuures Bhuttode perekonna traagilist lugu.
Benaziri isa, sõjalise riigipöördega võimult tõugatud peaminister Zulfikar Ali Bhutto poodi 1979. aastal riigi juhtimise üle võtnud kindral Zia ul-Haqi de facto korraldusel.
1980. aastal tapeti Prantsusmaal kahtlastel asjaoludel Benziri vend Shahnawaz.
1996. aastal mõrvati Pakistanis Benaziri teine vend Mir Murtaza.

See toob meid küsimuse teise poole juurde: mida Benazir Bhutto polnud?

Kõike eelpool öeldut meeles pidades tuleb nentida, et kindlasti polnud Bhutto puhaste kätega poliitiline ideaalkuju läänelikus tähenduses.
Tema teist võimuperioodi – 1993-1996 – peaministrina seostati poliitiliste mõrvadega.
Tema mõlemad ametiajad valitsusjuhina – esimene algas 1988. aastal ja vältas 20 kuud – lõppesid ametist kõrvaldamisega ja seda seoses süüdistustega massiivses korruptsioonis.
Paljud pakistanlased on Bhuttot ja tema perekonda otsesõnu süüdistanud Pakistani riigi paljaksvarastamises.

Kui täna räägitakse Musharrafi režiimist kui islamistliku äärmusluse levikust soodustavast faktorist ning Bhuttost, kui võimalikust islamismile vastuastujast, siis – tuhat vabandust – see oli siiski Benazir Bhutto teine valitsus, mis mahitas Talibani loomist ja aitas kaasa selle võidukäigule Afganistanis. Pakistan oli teadupärast ka üks vähestest riikidest maailmas, kes sõlmis 1996. aastal Kabuli vallutanud Talibani režiimiga diplomaatilised sidemed.

Bhutto võimuperioodi ajal tegutses täistuuridel ka Pakistani tuumarelva looja Abdul Qadeer Khani põrandaalune tuumatehnoloogia kolmandatesse riikidesse parseldamise must turg. On raske uskuda, et Bhutto sellest midagi ei teadnud. Paljude arvates on raske uskuda ka seda, et toonane valitsus tuumasaladuste mustal turul müümise koha pealt silma kinni pigistamise eest meelehead ei saanud.

Ning lõppuks ei olnud Bhutto vastupidiselt Läänes hetkel laialt levinud stampkujutlustule ka demokraatia käilakuju ja märter. Bhutto oli üks Pakistani poliitikutest, Pakistani poliitikute jaoks on aga primaarne võim ja selle säilitamine, demokraatia kui selline omab nende maailmas sekundaarset, võimu legitimiseerivat funktsiooni.
Bhutto oli valmis Musharrafiga, keda ta avalikult väsimatult diktaatoriks tituleeris, sõlmima mõlemale vastuvõetava ja mugava kuluaaritehingu võimu jagamiseks. Ja suure tõenäosusega oli ta selleks tehinguks valmis ka veel erakorralise seisukorra kehtestamise järel. Bhutto kõhkles ja vaikis üsna pikalt pärast armee tänavatele toomist tänavu sügisel. Ja PPP aktivistid olid pärast erakorralise seisukorra kehtestamist pikka aega ainukesed, kes jäid vahistamiste lainest puutumata.
Riigipiruka omavahel tükeldamine autokraadiga käsikäes pole just kõige demokraatlikum käitumismudel kõigist võimalikest.

Viimaste lõikudega ei taodelnud ma midagi muud, kui meenutada lihtsat tõde: nobodys perfect. See on inimeseks olemise paratamatu pärisosa.