Käesoleva aasta 2. jaanuaril ilmus pressis teade, mille kohaselt Iisraeli kaitseminister Ehud Barak ütles riigi parlamendi ees esinedes, et al-Assadi suguvõsal on jäänud Süürias võimul püsida vaid mõned nädalad. Baraki hinnangul on Süüria režiim lagunemas nii välise surve kui sisemiste pingete tõttu.
12.01.2012, Erik Männik
ERR
Käesoleva aasta 2. jaanuaril ilmus pressis teade, mille kohaselt Iisraeli kaitseminister Ehud Barak ütles riigi parlamendi ees esinedes, et al-Assadi suguvõsal on jäänud Süürias võimul püsida vaid mõned nädalad. Baraki hinnangul on Süüria režiim lagunemas nii välise surve kui sisemiste pingete tõttu.
Juba 10. jaanuaril teatas Iisraeli kaitseväe juhataja kindral Gantz, et Iisrael valmistub Golani kõrgendikel vastu võtma praegu Süürias valitseva alaviitidest vähemuse põgenikke.
Teisest küljest aga deklareeris Bashir al-Assad samuti 10. jaanuaril peetud kõnes, et riigis tegutsevaid terroriste tabab valitsuse raudne rusikas, võit ei ole enam kaugel ning seejärel võib hakata tegelema riigi probleemide lahendamisega. Bashir al-Assadi sõnade kohaselt õhutatakse Süüria rahutusi väljastpoolt ning tema ise valitseb (ja ka loobub võimust) rahva tahte alusel.
Niisiis, viimaste päevade jooksul on Süürias toimuva suhtes välja öeldud kaks täiesti vastupidist seisukohta ning seda olukorras, kus rahvusvahelised jõupingutused olukorda Süürias lahendada ei paista tulemusi andvat.
ÜRO hinnangul on alates Araabia Riikide Liiga vaatlejate saabumisest Süüriasse riigis hukkunud ligi 400 inimest ning 2011. aasta märtsist alates 5000 inimest. Vägivalla tase on jätkuvalt kõrge ning Süüria valitsus ei ole ilmutanud mingeid märke loobuda katsetest proteste jõuga maha suruda.
Seega võib võim Süürias kokku variseda vaid nii, et kiirelt ja ootamalt vajuvad kokku all-Assadi suguvõsa võimu- ja jõustruktuurid või siis kukutatakse ta võimult jõuga.
Esimene stsenaarium eeldab mingite niisuguste sündmuste toimumist, kus riigi valitsus kaotab lühikese aja jooksul igasuguse elanikkonna (sh alaviitide vähemuse) ja jõustruktuuride toetuse. Põhimõtteliselt võib need esile kutsuda näiteks väga järsult halvenev majandusolukord, kus tekib puudus toiduainetest jms. Samuti võib midagi niisugust toimuda siis, kui opositsiooni võit hakkab väga ilmseks muutuma.
Hetkel Süüria majandusolukord avalikkusse imbunud andmetel siiski veel väga kriitiline ei ole. On teada, et jätkuvate rahutuste ja süveneva kaose tõttu on mõnedes piirkondades juba tekkinud raskusi toiduainetega varustamisel ning probleeme võib süvendada oodatav taliviljade ikaldumine sademete tõttu. Küll annab riigi majandusele väga tugeva löögi naftaekspordist saadavate tulude kaotamine, mis muudab keerulisemaks ka toiduainete sisseostmise. Pikemas ajavahemikus peab arvesse võtma ka üldist majanduslangust, mille toovad kaasa jätkuvad rahutused riigis.
Bashir al-Assadi kukutamine jõuga aga eeldab ühtse ja kindlat tegevusplaani omava opositsiooni olemasolu, mis suudab valitsusvägesid sõjaliselt võita.
Protestide mahasurumise ja protestijate poolel tegutseva Vaba Süüria Armeega võitlemise põhiraskust on senini kandnud eelkõige Süüria Vabariigi Kaardivägi (sisuliselt üks diviis – 10000 meest – mis on mehitatud peamiselt alaviitidega), sõjaväe- ja õhuluure ning samuti alaviitidest koosnev poolsõjaline rühmitus Shabbiha, mis tegeleb salamõrvade ja elanikkonna terroriseerimisega. Süüria valitsusvägede poolel on väidetavalt võidelnud ka Hezbollahi ja Iraani Revolutsioonivalvurite Korpuse liikmed. Mainima peab ka seda, et Süüria omab tuhandeid tanke ja soomukeid, 70% armee 200000 elukutselisest sõjaväelasest ning enamus ohvitseridest on alaviidid (samal ajal moodustavad lõviosa ajateenijatest ning suure osa nooremohvitseridest sunniidid).
Bashir al-Assadi vastas on poliitilisel tasandil suurt osa opositsioonist ühendav Süüria Rahvusnõukogu ja sõjalisel tasandil Vaba Süüria Armee. Neist esimene paikneb Istanbulis ning on praeguseks ka välja töötanud juba poliitilise programmi, kuid pole saavutanud üksmeelt tegevuskava suhtes Bashir al-Assadi võimult kukutamiseks (vaidlusi tekitab küsimus välise sekkumise aktsepteeritavusest – Liibüa stsenaariumit tahtetakse kindlasti vältida). Käesolevaks ajaks on Süüria Rahvusnõukogu tunnustanud ametlikult vaid vähesed riigid, kuid nende seas on nii USA kui Prantsusmaa.
Vaba Süüria Armee koosneb 10000-25000 Süüria relvajõudude ülejooksikust. Valdavas enamuses on nad sunniidid ning nende eesotsas on õhuväe kolonel Riad al-Asaad. Iisraeli andmetel on ülejooksikutega liitunud ka mõned Süüria relvajõudude kindralid. Vaba Süüria Armee juhtkond paikneb Türgi piirialadel ning tal puudub kindel kontroll 22 talle alluva pataljoni üle, mis paiknevad nii Süürias kui Türgi ja Liibanoni piirialadel. Pataljonid on relvastatud peamiselt kergete käsitulirelvade ja granaadiheitjatega.
Nende senine tegevus on seisnenud katsetes kaitsta protestijaid valitsusvägede eest, varitsustes ning üksikutes kallaletungides olulistele objektidele (nt Süüria õhuväeluure hoonele Damaskuse lähistel). Vaba Süüria Armee juhtkonnaga on teadaolevalt loonud kontakti Liibüa islamistide üks juhte Abdelhakim Belhaj, kes on väidetavalt pakkunud Liibüa nimel nii rahalist kui sõjalist toetust.
Süüria Rahvusnõukogu ja Vaba Süüria Armee suhted ei ole kindlalt välja kujunenud ning ühine seisukoht, et Bashir al-Assadi kukutamine eeldab sõjalist tegevust, Vaba Süüria Armee relvastamist ja organiseerimist, alles hakkab maad võtma.
Eeltoodut kokku võttes ei ole kõrvalseisjale päris selge, millest lähtudes Iisraeli juhtkond on veendunud, et Süürias on lähiajal tulemas võimukollaps. Hetkel on pigem alles välja kujunemas eeldused mässuliste tegevuseks Süüria valitsuse vastu (olukord riigis on halvenemas, relvastatud formeeringud omavad varjupaiku piirialadel, loomisel on kontaktid raha ja relvastuse saamiseks).
Seega peab aeg näitama, kas Süüria ühiskonnas on toimumas mõni esmapilgul varjatum protsess, mis võib kaasa tuua al-Assadite ajastu peatse lõpu.
Toimetas Rain Kooli
