Kuna Barcelona rünnakud olid kõige hiljutisem džihadistide löök Euroopale viimase kahe aasta jooksul (kuigi Hispaaniat pole alates 2004. aastast sihtmärgiks võetud), on need tekitanud palju arutelusid teistes Euroopa riikides, kes sarnase probleemiga maadlevad.
Poliitilisel tasandil arutleti laialdaselt luureteenistuste rolli, täpsemalt luureandmete jagamise üle Hispaania ja Kataloonia valitsusasutuste vahel. Arvestades, et Kataloonia plaanitud iseseisvusreferendum toimub kõigest paari nädala pärast, toidavad taolised küsimused veelgi enam Barcelona ja Madridi vahelisi pingeid. Siiski, peamine debatt keskendub ründajate profiilile ning põhjustele, miks nad rünnaku toime panid. Palju on räägitud sellest, et enamik ründajaist oli sündinud Marokos; mõned analüütikud viitasid „Maroko seosele“ ehk rahvusvahelistele sidemetele, samas kui teised näevad selles märki, et Hispaanias on tõsised integratsiooniprobleemid. Samal ajavad eitavad arvamusliidrid teisel pool Vahemerd Maroko süüd, tuues välja, et ründajad lahkusid päritoluriigist väga noorelt ning veetsid suurema osa elust Hispaanias. Siiski arutletakse ka integratsiooni, rände ja islami üle. Hoolimata aruteludest levisid kohalikul tasandile jõulised üleskutsed ühtsuse toetuseks ning sallimatuse vastu, eriti Barcelona terrorismivastasel marsil (26. august 2017).
Kuigi Barcelona rünnakud sarnanevad teiste Euroopas hiljuti toime pandutega (mille eest IS on vastutuse võtnud ning mille on toime pannud rakud, mis koosnevad peamiselt immigrantide noortest järeltulijatest), on mõned nende jooned muutunud Euroopa poliitikakujundajatele ning julgeolekuasutustele ülioluliseks: rünnati keskmise suurusega ja isegi väikelinnu (Cambrils Hispaanias ning päev hiljem Turu Soomes); ründajad olid väga noored ning on tõestatud, et keegi – isegi mitte terroristide perekonnad – ei teadnud noorte radikaliseerumisest eelnevalt midagi.
Laiemast perspektiivist ähvardab Euroopat kahekordne oht: ühelt poolt konsolideerub džihadistlik terrorism rahvusvaheliseks liikumiseks, hoolimata Islamiriiki (IS) tabanud tagasilöökidest Süürias ja Iraagis. See, et IS on loonud globaalse brändi, võimaldab isikutel, kellel pole organisatsiooniga mingit seost, selle nime all terrorirünnakuid korraldada. Selle tulemusel on viimase kahe aasta jooksul Euroopas radikaliseerunud isikute arv nii palju kasvanud, et ulatub nüüd kümnetesse tuhandetesse.
Teiselt poolt on märkimisväärne IS-ist naasvate isikute tekitatud oht (hinnangute alusel on Süüriasse ja Iraaki võitlema läinud 6000 isikut), arvestades, et väike osa nendest plaanib korraldada terrorirünnaku. Kokkuvõttes – nagu näitavad hiljutised rünnakud Berliinis, Londonis, Hispaanias ja Soomes, on rünnakute ennetamine julgeolekuteenistustele äärmiselt raske, kuna ründajate profiilid on erinevad ning nad on üle läinud lihtsa tehnoloogiaga lahendustele (noad, autod). Hoolimata tihenevast terrorismivastasest koostööst on valitsustel, poliitika kujundajatel ning julgeolekuasutustel endiselt keeruline vägivaldset ekstremismi ennetada ning selle vastu välja astuda.
