BALTOPS (Baltic Operations) on iga-aastane NATO liikmesriikide mereväeõppus Läänemerel.
Tänavune BALTOPS leidis aset eelmisel kuul ning andis alliansile teretulnud võimaluse Läänemerel operatsioone harjutada, pakkudes samas kauaoodatud ülevaadet erandolukorra plaanidest ja kaitsevõimetest, mida NATO hetkel arendab. Seekordne ulatuslik õppus keskendus õhu- ja merejõudude ühistööle ning jätkas seega alates 2015. aastast täheldatud NATO tendentsiintensiivseks regionaalseks konfliktiks valmistumise (high-end warfare) suunas, keskendudes allveelaevatõrje, õhuturbe, meredessantide ja miinitõrje võimekuse suurendamisele.
BALTOPS on võtnud eesmärgiks parandada NATO merejõudude koostalitlusvõimet ja Läänemere regiooni stabiilsust, kuid see pole alati nii olnud; külma sõja lõpust alates on sümmeetriliste lahinguolukordade harjutamise asemel pööratud üha rohkem tähelepanu rahuvalvele ja terrorismivastastele operatsioonidele. Vaatamata sellele, et BALTOPS on külma sõja järgsetele suundumustele selja pööranud, pole viimaste aastate õppustel nähtud taktikad siiski midagi enneolematut; huvitaval kombel ulatuvad harjutuste juured otse nende külma sõja aegsete kaitsemeetmeteni, mida NATO Läänemerel otsustava eelise säilitamiseks kõige olulisemaks pidas. Ent isegi kui NATO on ajalooliste taktikate juurde tagasi pöördumas, on Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest saati palju muutunud ning seega on toonastest võimekustest tänapäeval kasu ainult siis, kui neid rakendatakse Läänemere regiooni geostrateegilist tegelikkust arvestava ajakohase strateegia raames.
Minevikus kasutatud taktikate ja BALTOPSil nähtu võrdlemiseks on aga esmalt vaja teha kokkuvõte külma sõja aegsetest Läänemere strateegiatest.
Läänemeri oli külma sõja algusest saati NATO jõududele kahe teraga mõõk. Geograafilise asukoha tõttu oli see sisuliselt jagatud kaheks mõjusfääriks piki sedasama joont, mis eraldas Varssavi pakti ja NATO jõude Euroopa maailmajaos. Idapoolset osa valitsesid Nõukogude mereväed eesotsas Punalipulise Balti laevastikuga, läänes patrullisid peamiselt Saksamaa ja Taani laevastikud. Säärane jaotus andis NATOle piisavalt ruumi, et takistada võimalikke Nõukogude meredessante liitlaste rannikutele ning võimaluse hoida Balti laevastikku Läänemerel lõksus, juhul kui alliansil õnnestus takistada Nõukogude Liitu Taani väinadesse sisenemast. Kui NATO oleks tahtnud ise Nõukogude Liitu merelt rünnata, pidanuks allianss Varssavi pakti vetesse tungimiseks võtma enda kanda mereühendusteede (SLOC ehk sea lines of communication) ülesseadmise keerulise ülesande.
Nii NATO kui ka Varssavi pakti mereväestrateegid võtsid neid eeliseid ja nõrkuseid arvesse ning kandsid hoolt, et rakendatavad meetmed vastaksid selle julgeolekukeskkonna iseärasustele. NATO panustas näiteks meremiinidele, et takistada Nõukogude Liidu ligipääsu liitlaste rannikutele ja Taani väinadele. 1980. aastatest pärit USA strateegilised dokumendid annavad alust arvata, et esimeste vaenutegevuse märkide ilmnemise korral vastutasid Läänemere pudelikaelade ja väinade mineerimise eest eelkõige Saksamaa ja Taani. USA strateegilised reaktiivpommitajad B-52 harjutasid isegi väinade mineerimist õhust. Miinid muutusid ühtäkki nii oluliseks, et Läänemere-äärsete liitlaste mereväed spetsialiseerusid muude ülesannete kõrval nende tõrjumisele ja veeskamisele.
Samuti mängis mõlema poole strateegiates suurt rolli allveesõjapidamine, kuivõrd allveelaevu sai Läänemerel kasutada nii vaenulike ühendusteede sulgemiseks kui ka sõbralike kaitsmiseks. Allveelaevad omandasid eriti suure tähtsuse külma sõja viimastel aastatel vastu võetud Nõukogude merebastioni strateegias, mis nägi ette kaitseliini rajamist Nõukogude rannikust tuhandete kilomeetrite kaugusele, ennetamaks NATO mereoperatsioone Varssavi pakti territooriumile. Balti laevastikus levinud diisel-elektrilised allveelaevad olid eriti hästi kohandatud selles piirkonnas patrullimiseks ja vajadusel pinnale tõusmiseks, et vaenlase laevu rünnata. NATO tegi seepeale loomulikult suuri kulutusi allveelaevatõrje võimekuse tõstmiseks, näiteks investeeriti patrull-lennukitesse, mis võimaldasid vaenlase allveelaevu tuvastada ja jälgida.
Nüüdseks on külma sõja aegse merestrateegia põhipunktid taas päevakorda tulnud, mida oli ka arvata. Läänemere pudelikaelad ja madalad rannikuvööndid toovad kaasa vajaduse miinide ja allveelaevade järele, et piirata vaenlase liikumisvabadust ja häirida selle mereühendusi. Sõbralike ja vaenulike rannikute geograafilise asendi tõttu etendab meredessantide planeerimine kõikides korralikes Läänemere regiooni merestrateegiates jätkuvalt võtmerolli. Kohati on need taktikad minevikus nähtuga nii sarnased, et nüüdisaegsed BALTOPSi õppused oleksid kui külma sõja pealt üks ühele maha viksitud; 2016. aastal harjutasid USA reaktiivpommitajad B-52 õppemiinide veeskamist Läänemerre – sedasama manöövrit plaaniti ja harjutati juba aastakümneid tagasi.
Läänemere geograafilise asendi poolest võivad selles piirkonnas rakendatavad taktikad küll oma eelkäijatele sarnaneda, kuid Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud põhjalike poliitiliste ja geostrateegiliste muutuste tõttu tuleb alliansil tunnistada, et külma sõja aegsed taktikad on tõhusad vaid siis, kui nendega modifitseeritud strateegiat täiendada.
Esimene ja tähtsaim viimasel kahel aastakümnel ilmnenud nihe seisneb Läänemere mõjusfääride määratluse muutumises. Minevikus kubises mere idaosa Nõukogude satelliitriikidest ja seda valitses Nõukogude laevastik, ent nüüd on Läänemeri ümbritsetud pea eranditult NATO liikmetest või neutraalsetest jõududest, v.a Baltiiski mereväebaas Kaliningradi enklaavis ja Kroonlinna baas Soome lahes. Sellest võib järeldada, et Moskval on edaspidi raskem oma merejõude Läänemere avarustesse saata ning sisuliselt võimatu hoida kaitseliini Venemaa rannikust sellises kauguses nagu vanasti. Sestap valitseb tänapäeval ebaselgus, kas venelased võivad üldse mõnda Läänemere osa ikka veel oma isiklikuks „tagahooviks“ pidada nagu külma sõja ajal. Lisaks võivad kunagised pudelikaelad (nt Taani väinad) Läänemere ida- ja lääneosa vahelise piiri kadumise tõttu tulevikus tähtsuse minetada, andes teed uutele geostrateegilistele piirialadele, nagu seda on Soome laht ja Balti riikide rannikud.
Teiseks on alliansi kaitsevõime külma sõja lõpust saati vähenenud, mille tulemusena on NATO ja Venemaa sõjaline tasakaal Läänemerel suuresti muutunud. Sedamööda, kuidas rahvusvaheline tähelepanu nihkus mässutõrjeoperatsioonidele ja rahuvalvele, muutus Venemaa Lääne silmis üha ohutumaks, mis omakorda julgustas alliansi loobuma mitmetest külma sõja aegsetest võimekustest asümmeetrilise sõjapidamise jaoks kohandatud tehnoloogiate kasuks. NATO oli pärast Krimmi annekteerimist kiire meelt muutma, kuid ligi 25 aastat kestnud relvajõudude kaitsevõime langust pole siiani suudetud peatada. Näiteks lendasid külma sõja ajal Läänemere ja teiste mereliste geostrateegiliste kitsaskohtade kohal suured merepatrull-lennukite eskadrillid, mis jahtisid vaenulikke Nõukogude allveelaevu. Nõukogude Liidu lagunemisest saati on paljud NATO liitlased aga oma merepatrull-lennukite programmide tegevuse lõpetanud või üritanud vanu lennukeid uute varuosade najal töös hoida. NATO küll tunnistab patrull-lennukite vajalikkust ja Suurbritannia plaanib järgmise kümne aasta jooksul ühe sellise lennuüksuse väikses mahus taastada, kuid see on siiski vaid järjekordne näide sellest, et NATO praegune mereväevõimekus on möödaniku hale vari. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et Venemaa on viimastel aastatel teinud suuri kulutusi sõjaliste vahendite parendamiseks ja uuendamiseks ning muutnud Kaliningradi nn juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (Anti-Access/Area Denial ehk A2/AD) tsooniks. NATOl tuleb nende arengusuundadega arvestada ning tulevikustrateegiaid ja sõjalise võimekuse tõstmisega seotud otsuseid vastavalt kohandada.
NATO praegused Läänemere õppused on tugevalt seotud külma sõja aegse merepoliitika doktriiniga. See on suuresti tingitud vajadusest; taktikad nagu allveesõjapidamine, patrullimine, luure, mineerimine, miinitõrje ja meredessandid on Läänemere regiooni geograafilisi iseärasusi arvesse võttes loomulikud lahendused. Samas on Läänemere strateegiline olukord liitlaste relvajõudude võimekuses ja tänapäeva geostrateegilises keskkonnas toimunud nihete tõttu võrreldes külma sõja perioodiga järsult muutunud. NATO praegune merendusstrateegia Alliance Maritime Strategy (AMS) võeti vastu 2011. aastal, kui Venemaa veel erilist ohtu ei kujutanud, ning vajab paljude vaatlejate hinnangul hädasti uuenduskuuri, kuna see on aegunud ja ei taga praeguses olukorras piisavat kaitset. BALTOPS võib küll aidata NATOl järeleproovitud Läänemere taktikaid lihvida, kuid nende tõhusus sõltub strateegiast, mille raames neid rakendatakse. Seega on NATO tegelik ülesanne tagada, et ülalmainitud taktikaid hõlmav uus strateegia – 2011. aasta AMSi järeltulija – vastaks tänapäeva Läänemere probleemidele.
