Baltimaade heidutuse ja kindlustamise ümberhindamine – võtmeks on jätkuv tavaheidutus ja -kaitse

Hädasti on vaja uue pilguga hakata käsitlema heidutust kui tuumikpõhimõtet agressiooni vältimiseks Euroopas - selline oli möödunud nädalal Suurbritannias peetud suurepärase Wilton Parki konverentsi “Rethinking deterrence and assurance” keskne sõnum.

Hädasti on vaja uue pilguga hakata käsitlema heidutust kui tuumikpõhimõtet agressiooni vältimiseks Euroopas – selline oli möödunud nädalal Suurbritannias peetud suurepärase Wilton Parki konverentsi “Rethinking deterrence and assurance” keskne sõnum.

Konverentsil valitses üsna üksmeelne arvamus, et Venemaalt lähtuv probleem on strateegiline, pikaajaline ja mitmetahuline. Sellisena väljub see praeguse Ukraina kriisi raamidest. Viimane on sümptom, mitte põhjus. Sellest johtuvalt võib uut laadi külm sõda olla parim, mida võime loota. Samal ajal on kadunud strateegiline stabiilsus, mida võis nautida suurema osa kunagise külma sõja ajal. Piiratud relvastatud konfliktid NATO idatiival on muutunud mõeldavaks võimaluseks, mis aga tekitab probleeme traditsioonilistele heidutuse põhimõtetele.
Objektiivselt võib Venemaa olla allakäiv riik, aga ta näitab ennast üha enesekindlamana ning üritab ära kasutada Lääne nõrkusi. Venemaa on töötanud välja terve rea võimeid ja vahendeid, millega on võimalik hirmutada ja rünnata naaberriike. Sõjalises vallas on Venemaa keskendanud oma pingutused tavavägede kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele arendamisele. Samal ajal on sõjakas tuumarelvaretoorika tõusnud tasemele, mida pole nähtud külma sõja tumedaimaist päevist. Tava- või tuumajõu kasutamise oht NATO liikmesriikide vastu on reaalne. Lisaks on meil tegemist jõuga, mis võib tegutseda väga kiiresti ja otsustavalt.
Valitseb üldine veendumus, et Putini siht on NATO proovile panna ja võimaluse korral see murendada. Seni on liitlaste Venemaa suhtes ilmutatud üksmeel olnud Kremlile ebameeldiv üllatus. Aga kas saab olla kindel, et see solidaarsus püsib, kui allianss seisab silmitsi tõeliselt raske olukorraga, mis nõuab otsuse langetamist sõja ja rahu osas? Neis muredes seisab kesksel kohal Baltikum kui Atlandi alliansi kõige ohustatum piirkond ja ilmselgelt ala, kus NATO heidutus ja kindlustamine seisavad vastakuti kõige tõsisemate murdega.
Venemaa võimalik agressioon võib võtta nii tavapäratu kui ka tavapärase kuju, kõige tõenäolisemalt olla aga eri elementide segu. See kajastab Venemaa üldist konfliktikäsitust, mida on sageli nimetatud hübriidsõjaks. Ehkki Venemaa käsutuses olevaid tavapäratuid meetodeid ei tohi alahinnata, on Venemaa strateegias jäänud siinses piirkonnas keskseks tavapärase sõjalise jõu üleoleku ärakasutamine.
Kõige äärmuslikuma stsenaariumi kohaselt üritaks Venemaa Baltikumis kiiresti ja otsustavalt territooriumit hõivata. Kui see on edukas, ähvardataks alliansi sekkumise ärahoidmiseks otsesõnu kasutada piiratud tuumalööke. See oleks kooskõlas Venemaa arusaamaga tuumaeskalatsiooni kasutamisest deeskaleerimiseks. Kogu asja eesmärk oleks seada NATO silmitsi fait accompli’ga. Venemaa võib uskuda, et NATOl ei jagu seejärel julgust võitlusse asuda, kui nad seisavad silmitsi vahetu tuumaeskalatsiooni ohuga. Kui selline avantüür õnnestuks, õõnestaks see saatuslikult kogu alliansi usaldusväärsust.
Võtmeküsimus on siinkohal, kas Ühendriikidel ja Euroopal on piisavalt tahet ja võimet Venemaad veenvalt heidutada? Korduvad signaalid – näiteks president Obama kõne Tallinnas möödunud aasta septembris – 5. artikli julgeolekugarantii kohustusest kindla kinnipidamise kohta on eluliselt vajalikud. Sõnad on tähtsad! Kuid signaalide saatmise muudab usaldusväärseks nende tagamine võimega. Punased jooned, mida ei kindlustata tugeva jõuga, võivad kutsuda vastast neid proovile panema.
NATO praegused kollektiivkaitse garantiid põhinevad laiendatud heidutuse põhimõttel, mida tagavad peamiselt Ühendriikide tuumarelvad. On ilmne, et tuumašantaažile vastuastumiseks peab alliansil olema tugev tuumavõime, mistõttu NATO tuumarelvaalast seisukorda, valmisolekut ja kommunikatsiooni tuleb hoolikalt taasväärtustada. NATO praegune mittestrateegiliste tuumajõudude seisukord Euroopas jääb tunduvalt maha Venemaa vastavast seisukorrast. Wilton Parki konverentsil tõsteti üles küsimus, kas NATO peab taas tugevdama oma tuumajõude Euroopas kindlustamaks, et Venemaa mõistaks, et tuumarelva kasutamise korral allianss ei tagane.
See võimalus peab mõistagi jääma arvestatavaks, kuid võib ennustada, et katse tuumarelva taas Euroopasse tuua lõhestaks alliansi. Pealegi võib Venemaa tõepoolest peamiselt bluffida ning tegelikult ei kavatse murda ammuseid tuumatabusid, aga juba väljavaade sattuda olukorda, kus tuumalöögid muutuvad realistlikuks väljavaateks, ei süvenda usku, et liigselt tuumakättemaksu ohule tuginemine võiks olla vähegi köitev valik.
Selle asemel seisab piirkonna vaatevinklist küsimus selles, kuidas minimeerida risk sattuda olukorda, mis võimaldaks Kremlil üritada NATOle oma tingimusi peale suruda just tuumakaardi vahetu lauale löömisega. NATO strateegia keskmes Baltikumis peab seepärast seisma ohu minimeerimine, et Venemaa väed suudaksid hõivata vähegi märkimisväärset territooriumit, mille tagasisaamine oleks hiljem tohutult keeruline ja kulukas. Venemaa heidutuse võti peab olema NATO usaldusväärse ettenihutatud kaitse strateegia. Vastase kohaliku ülekaaluka sõjalise eelise kõrvaldamisega kõrvaldab NATO päris otseselt Venemaa juhtkonna kihu rünnata.
Sellest johtuvalt peab allianss silmas pidama, et tema poliitika ja jõustruktuurid oleksid võimalikult tõhusad Venemaa sõjalise agressiooni eest kaitsmiseks ja seeläbi heidutamiseks. Õige jõud peab olema õigel ajal õiges kohas. NATO on tavavägede mõttes Venemaast palju tugevam, kuid see tavajõud ei ole tingimata viivitamatult saadaval täpselt seal, kus vaja. Baltikumi silmas pidades on NATO jõudude vahekorda vaagides tavavägede osas praegu selgelt nõrgem, samuti puudub hea retsept piirkonna kiireks tugevdamiseks märkimisväärsete lahingujõududega.
Praegu toetub NATO kiirreageerimisjõududele, mida kriisi puhkedes on võimalik siirata ohtu sattunud liitlasriigi territooriumile. Aga kui arvestada, et Venemaa on tsentraliseeritud autoritaarne riik, mis suudab kiiresti otsuseid langetada, ning on ilmutanud võimet siirata märkimisväärsel hulgal jõude suure vahemaa taha, on NATO vastav võime pisut kaheldav. Eriti küsitav on võime langetada 28 demokraatliku riigiga alliansis kiiresti poliitilisi otsuseid.
NATO praegune kaitsevõime Baltimaades koosneb peamiselt Balti riikide enda sõjavägedest ja rohkem sümboolse tähendusega siia paisatud kompaniisuurustest USA üksustest. Lisaks on Ühendriikidel kavas ladustada NATO idapoolsemates liikmesriikides raskerelvastust. Kuid Balti riikide puhul tähendaks siia toodud sõjavarustus ikkagi ainult ühe kompanii lisandumist iga riigi kohta. Kahtlemata oleks seegi samm edasi, aga seda ei saa pidada piisavalt usaldusväärseks sammuks, mis kõrvaldaks Venemaa juhtkonna võimaliku ahvatluse panna allianss proovile just Balti riikides.
Balti riikidel endal, kes kindlasti peavad panustama eelkõige üleriikliku territoriaalkaitse võime arendamisse ja vastava meelelaadi väljatöötamisse – mida paljud alliansis on seni pidanud vanamoeliseks ja ressursse raiskavaks poliitikaks -, puuduvad võimed heidutada iseseisvalt veenvalt Venemaad. See tuleneb juba kas või Balti riikide ja Venemaa Föderatsiooni suuruse põhjalikust erinemisest.
Just liitlaste tavajõudude kohalolek, mis suudaksid tekitada Venemaa sõjaväele märkimisväärseid kaotusi, oleks vajalik heidutussõnum. See oleks palju usutavam kui lubadus anda vastulöök, samuti vähendaks see ohtu sattuda lõpuks olukorda, kus allianss seisab silmitsi Venemaa ähvardusega kasutada tuumarelva. Pealegi võtaks hübriidohtude kontekstis tugev tavavägi vastaselt võimaluse toetada oma tavatuid meetodeid sõjalise väljapressimisega.
Alustuseks tuleks kõik alliansi pingutused idapoolsemate liitlaste toetamiseks paigutada heidutuse, mitte aga julgustuse konteksti ja raamistikku. Fookus peab olema potentsiaalse ohu tõrjumisel, mitte lihtsalt ohustatud liitlaste nõrkuste leevendamisel. Lõppude lõpuks tuleb ka julgustus pigem sellest, et usutakse, et vaenlast on võimalik heidutada.
Niisuguse heidutuse loomiseks on hädavajalik USA juhtroll ja ameeriklaste jõuline kohalolek. See aitaks vältida arusaama, nagu USA ei tunneks asja vastu huvi, ning välistaks mulje, et Ühendriikidele on Baltimaade julgeolek teiste globaalsete huvide taustal teisejärguline. Pealegi suhtub Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond Ameerika sõjalisse jõusse vaieldamatult väga tõsiselt.
USA vägedele Balti riikides peavad lisanduma tähtsamate Lääne-Euroopa liitlaste üksused. See näitaks nii Euroopa liitlaste huvitatust heidutusest kui ka nende valmisolekut kanda oma osa Atlandi-ülese alliansi kuludest.
Saksamaa, mis on liidukantsler Merkeli juhtimisel kerkinud Euroopa poliitiliseks juhiks, on üha häälekamalt hakanud hukka mõistma Venemaa käitumist. Samal ajal ei ole kaugeltki lihtne hajutada kahtlusi, kas Saksamaa ikka on valmis, kui selline vajadus peaks tekkima, astuma sõjaliselt Venemaa vastu. Seepärast on äärmiselt teretulnud signaalid, mis annavad märku, et Saksamaa suurendab oma panust NATO püüdes piirkonda paremini kaitsta, ja lõpuks peaksid need kaasa tooma Bundeswehri üksuste püsiva paigutamise Balti riikidesse. Erakordselt tähtis oleks ka samasuguste Briti ja Prantsuse üksuste paigutamine Baltimaadesse. Asi ei ole mitte ainult selles, et need kaks riiki on Euroopa liitlaste seas kõige võimekamad ja kõige suuremate kogemustega, vaid mõlema riigi arsenalis on ka tuumarelv.
Jah, see maksab tublisti raha. Kuid need kulutused ei ole isegi võrreldavad kuludega, mida liitlasriigid olid valmis kandma hiljutiste operatsioonide käigus, näiteks ISAFi koosseisus Afganistanis. Aga mis veel olulisem: kui liitlased annavad mõista, et peavad niisuguse vägede paigutamise kulusid liiga kõrgeks, siis millise signaali saadab see Veenmaale? Kas see ei näita mitte soovimatust kanda kulusid ja ei tähenda seeläbi, et kui liitlased satuvad silmitsi vastasseisuga, mis tähendaks veel palju suuremat kulu, siis kohkuksid nad ka nende kandmise eest tagasi? See ainult innustaks Kremlit uskuma, et Lääs tunneb rohkem huvi kompromissi leidmise vastu, mis arvestaks Venemaa ekspansionistlike nõudmistega, kui sõjalise vastasseisu vastu Moskvaga. Niisuguse mulje jätmine on eriti ohtlik selliste sõnumite valguses, mida näiteks edastas hiljaaegu Pew’ uurimiskeskuse korraldatud küsitlus, mille tulemused näitasid Euroopa riikide elanike üldist vastuseisu sõjalise jõu kasutamisele Venemaa rünnaku alla sattunud NATO liitlase kaitsmiseks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et heidutuse tõhusus Baltimaades peab kujunema keskseks omaduseks uues ohjelduspoliitikas, millest Lääne mõtlemine peab lähtuma Venemaa ohu üle arutades. Juba NATO praegune tavavägede haavatavus piirkonnas võib põhjustada strateegilist ebastabiilsust. Miski ei soodustaks Venemaa agressiooni rohkem kui mõistaandmine, et NATOl puudub tahe midagi ette võtta.